Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peab Herakles minema Tirynsi ja andma ennast sealse valitseja armu alla,” laulis püütia.

      Herakles ei saanud seda teada, kuid preestrinna kehasse oli asunud Hera ja need sõnad kuulusid temale.

      „Kümme aastat peab ta teenima kurtmata,” jätkas preestrinna. „Kõike, mida Heraklesel kästakse teha, peab ta tegema. Mis ülesandeid talle ka ei anta, peab Herakles need vastu vaidlemata täitma. Ainult nõnda võib ta vabaks saada.”

      Hera hing lahkus preestrinna seest ja nüüd asusid tema sisse Apolloni ja Athena hääled.35

      „Tee kõik, mida sult palutakse, end tagasi hoidmata ja kurtmata ning sa saad surematuks. Meie isa tõotas seda.”

      Herakles ei tahtnud surematust, kuid ta teadis, et peab ikkagi sõna kuulama. Ta seadis sammud tee poole, mis viis Tirynsi, Mükeene pealinna. Seal oli kuningaks nüüd juba täiskasvanud Eurystheus, Heraklese nõbu, seesama, kelle enneaegse sünni oli Hera palju aastaid tagasi esile kutsunud, et nurjata Zeusi plaan Herakles troonile seada.

      Eurystheusel ei olnud ühtegi Heraklese kangelaslikest omadustest, tal polnud tema jõudu, vaimu, heldust ega autoriteetsust. Ta oli kasvanud üles, olles vägagi teadlik oma tugevama, kenama ja populaarsema nõo mainest ning tema sees olid juba ammu käärinud vihkamine, kadedus ja põlgus.

      Me võime ainult oletada, millist enesevalitsust nõudis Herakleselt Eurystheuse trooni ette põlvitamine ja patulunastuse palumine.

      „Sinu ebaloomulike kuritegude räpasus tekitab jälestust kõigis, kellel on süda sees!” lausus kuningas, nautides iga hetke. „Sa pole väärt inimeste maailmas elama enne, kui oled kõige eest tasunud. Kümme ülesannet pead sa minu heaks kümne aasta jooksul ilma abi ja tasuta täitma. Kui sa oled viimase ülesandega valmis saanud, soostun ma ehk sulle andestama, sind embama nagu oma nõbu ja sind vabaks laskma. Seni aga oled sa orjana minu juures ega tohi lahkuda. Taeva Kuninganna ise on nõnda määranud. Kas on selge?”

      Hera oli oma tööriista hästi õpetanud.

      Herakles langetas pea.

      HERAKLESE VÄGITÖÖD36

      1. NEMEA LÕVI

      Eurystheus sügas lõuga ja mõtles pingsalt. Kui ta peab oma ülekäte läinud nõbu kamandama ja ta kasulikule tööle rakendama, võib ta ju sama hästi alustada oma kodust. Eurystheus ei valitsenud mitte ainult Mükeenet, vaid – Zeusi tormaka lubaduse tõttu – tervet Argolist, millest suurt osa kimbutasid hirmsad metselajad.37

      Kõige hirmsamana tuli pähe lõvi, kes jahtis Nemea inimesi kuningriigi kirdeosas, Korintose maakitsuse lähedal. Hirmu tõttu selle kohutava looma ees vältisid mandri rändurid ja kaupmehed Argolise elanike ja muu Peloponnesosega kauplemist. Nemea lõvi polnud mingi tavaline lõvi, vaid koletisliku KIMÄÄRI38 järeltulija. Lõvi kuldne nahk oli nii paks, et odad ja nooled põrkasid sellelt eemale nagu õlekõrred. Lõvi küünised olid teravad nagu habemenuga ja võisid turvise katki rebida, nagu oleks see paberist. Lõvi võimsad lõuad suutsid krõmpsutada kive nagu sellerit. Juba olid paljud sõjamehed teda alistada püüdes hukka saanud.

      „Mine Nemeasse,” ütles Eurystheus Heraklesele, „ja tapa lõvi, kes seal maad laastab.”

      Natuke kahju ka, mõtles Eurystheus itsitades. Ma ei saagi teda kümme aastat rakkes hoida. Juba see esimene ülesanne teeb talle lõpu peale. Ega midagi…

      „Kas ma pean ta lihtsalt ära tapma?” küsis Herakles. „Sa ei taha, et ma ta sulle tooksin?”

      „Ei, ma ei taha, et sa ta mulle tooksid. Mida mul oleks lõviga peale hakata?”

      Õukondlaste kuulekate naerupahvakute saatel koputas Eurystheus endale vastu meelekohta, Herakles aga ajas end püsti, kummardas ja lahkus troonisaalist.

      „Käsivarred tammetüve suurused, aga aju tammetõru mõõtu!” heitis kuningas turtsatusega.

      Herakles kulutas eluka jälitamisele mitu kuud, täpselt nagu ta oli teinud aastaid tagasi Thespia lõviga. Ta teadis, et tema relvadest, kuigi need olid hirmuäratavad ja jumalatelt saadud, pole looma läbitungimatu naha vastu mingit abi. Ta peab lootma paljastele kätele, niisiis veetis ta need kuud treenides. Ta hakkas puid juurtega üles kiskuma ja kivirahne pea kohale tõstma, kuni tema toores jõud, mis oli alati olnud võimas, kasvas suuremaks kui eales varem.

      Kui Herakles oli kindel, et on valmis, läks ta lõvi jälgi mööda selle koopani. Ta tungis tohutu suurele koletisele kallale ja heitis selle maha. Veel kunagi polnud keegi söandanud seda elukat niisugusel moel rünnata. Herakles võttis ta kindlasse haardesse ega lasknud tal end lahti kiskuda ja küüniste või lõugadega rünnata. Mis kasu oli lõvi läbitungimatust nahast, kui Heraklese raudne haare tema kõri pigistas! Tunde veerlesid nad tolmus, kuni viimaks oli eluvaim koletisest välja pitsitatud ja võimas Nemea lõvi ei hinganud enam.

      Herakles seisis looma surnukeha kõrvale ja langetas pea. „Meie võitlus oli aus,” ütles ta. „Ja ma loodan, et sa ei pidanud kannatama. Ma loodan, et sa andestad mulle, kui ma nüüd nülin naha sinu seljast.”

      Selline austus vaenlase vastu, isegi kui see oli juhm jõhkard, oli Heraklesele iseloomulik. Kui vastased olid elus, ei tundnud Herakles mingit halastust, kuid otsekohe, kui need olid elust lahkunud, tegi Herakles kõik, mis suutis, et saata nad teispoolsusesse au ja pidulikkusega. Ta ei saanud olla kindel, et loomadel on hing või lootus surmajärgsele elule, isegi kui need pärinesid Echidna ja Typhoni taolistest ürgolenditest, kuid ta käitus siiski, nagu oleks see nii. Mida ägedamalt nad võitlesid, seda hingestatum ja aupaklikum oli Heraklese matusepalve.

      See, kui põlglikult oli Eurystheus ta minema saatnud, oli teda haavanud. Ta tahtis oma saagilt naha nülgida ja selle võidukalt Mükeenesse viia, sellepärast paluski ta surnud lõvilt luba. Kuid ta avastas, et ka tema kõige teravamad noad ja mõõgad ei suuda läbitungimatut nahka isegi mitte kriimustada. Viimaks tuli tal mõte kiskuda välja lõvi enda habemenoana teravad küünised. Need olid piisavalt teravad ja Herakles tõmbas naha ühe suure tükina maha, irevillõualise pea koos sellega. Surmavatest küünistest tegi ta kaelakee ning ohjeldamatust, marulisest rõõmust kiskus ta maast üles kõige suurema tammepuu, mille leida suutis, ja tõmbas selle okstest puhtaks, et saada võimas nui.

      Küünistest kee kaelas, haavamatu lõvinahk turjal, lõvi avatud lõuad ja põrnitsevad silmad pead katmas ning võimas nui käes kõlkumas, oli Herakles leidnud oma imago.

      2. LERNA HYDRA

      Eurystheus ei olnud oodanud, et Herakles üldse elusalt tagasi tuleb, rääkimata sellest, et ta tuleks tagasi, nähes välja nagu mõni metsik taltsutamata röövel mägedest. Kuid kuningas oli nii kaval, et varjas oma kohkumust.

      „Jah… seda oli oodata,” lausus ta ja surus alla haigutuse. „Vananev lõvi pole ju mingi proovikivi. Nüüd sinu järgmise ülesande juurde. Kas sa tead Lerna järve, mis asub siinsamas lähedal? Seda kanti hoiab hirmu all Hydra, kes valvab sealset väravat allmaailma. Mul ei tuleks pähegi sekkuda, kuid see elukas on hakanud ründama ja tapma süütuid mehi, naisi ja lapsi, kes proovivad järve lähedale minna. Mul on liiga palju tegemist, et see asi ise ette võtta, niisiis saadan ma sinu, Herakles, et sa meid sellest nuhtlusest vabastaksid.”

      „Nagu soovid,” ütles Herakles ja noogutas, nii et Nemea lõvi lõuad laksatasid kokku. Eurystheus ei suutnud СКАЧАТЬ