Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks, kui te paneksite talle nimeks näiteks „Hera hiilgus”? „Hera uhkus”?”

      Ja nii otsustatigi. Nüüdsest peale kandis Alkides nime Herakles.27

      KANGELASE NOORUS JA KASVAMINE

      Noor Herakles kasvas üles koos oma kaksikust poolvenna Iphiklesega. Amphitryon ja Alkmene kasvatasid neid nagu võrdseid, kuid kiirus, millega Herakles võttis juurde pikkuses, kaalus ja lihastes, tegi poisid juba väga varakult erinevaks kõigi silmis, kes neid kohtasid.

      Kaksikud said tolle aja kuninglike perekondade laste tavalise hariduse. Kaarikujuhtimist, odaviskamist ja kettaheitmist, hüppamist ja jooksmist õpetas neile Amphitryon ise. Oichalia kuningas EURYTOS, Kreeka kuulsaim vibulaskur ja vibulaskurist jumala Apolloni enese pojapoeg, õpetas Heraklesele, kuidas nööri vibule panna ning kiiresti ja täpselt lasta. Kui Herakles oli kümneaastane, oli ta juba omandanud hirmuäratava jooksja, hüppaja, ratsutaja, kaarikujuhi, viskaja, heitja ning vibulaskuri maine. Pandi aga tähele, et kuigi poiss oli heasüdamlik ja sõbralik, oli tema iseloom ka tuline ja raevukas. Kui tema silme ette laskus punane udu, ei suutnud teda talitseda keegi peale tema isa.

      Lisaks kehalise vahvuse arendamisele olid noorte kõrgest soost kreeklaste hariduses esmatähtsal kohal ilukõne, matemaatika ja muusika ning paremate perekondade jaoks oli uhkuse asi saada endale parimad õpetajad. ORPHEUSE vend LINOS, kes oli ka ise suurepärane muusik, õpetas Heraklesele ja Iphiklesele, kuidas häälestada ja mängida lüürat, kuidas luua heliteoseid ja laulda, kuidas koputada täpset rütmi ja kuidas tantsida. Ükski neist peentest kunstidest ei olnud noore Heraklese jaoks lihtne, talle ei meeldinud, kui piinliku, kohmaka ja nõutuna ta end tundis, kui üritas viisi pidada või end rütmi järgi liigutada. Tuli päev, mil Linos, kes oli raevunud sellest, et Herakles ei tahtnud kuidagi tema juhtnööre täita, tõstis kepi ja langetas selle poisi turja pihta. Heraklese peas puhkes torm, metsiku möirgega haaras ta pilliroost kepist, tõmbas sellest ja kiskus Linose näo enda näo juurde. Ta lõi peaga ja virutas õpetaja lauba sisse mõra, siis aga tõstis ta üles ja viskas ruumi teise otsa. Linos langes surnult põrandale, käe- ja jalaluud ning selgroog murtud.

      Skandaal oli liiga suur, et seda maha vaikida, kuid viimaks Heraklesele andestati. Iphikles oli samuti koolitoas olnud ja ütles kõigile, kes olid nõus kuulama, et Heraklest oli tõsiselt provotseeritud. Muusikaõpetamise võttis üle EUMOLPOS, AUTOLYKOSE28 poeg. Samal ajal pakkus KASTOR, POLYDEUKESE kaksikvend ise, kes, nagu Herakleski, oli jumaliku heteropaternaalse superfekundatsiooni vili29, et viib lõpule nooruki väljaõppe relvade ja mehiste kunstide osas.

      Linose tapmine paljastas, et Heraklese kannatus on väga kiire katkema, ja see pidi talle tulevatel aastatel veel palju meelehärmi põhjustama ja tooma kaasa palju tema raevuhoogude ohvreid. Ülejäänud koolitamise käigus tuli välja, et… kuidas seda viisakalt öelda…? Tuli välja, et kuigi loodus ja saatus30 olid kinkinud Heraklesele palju suurepäraseid omadusi, ei olnud mõistus ja tarkus, nutikus ja taiplikkus nende hulgas just kõige esimesel kohal. Ta ei olnud, nagu me tänapäeval võiksime öelda, sugugi mitte kõige eredam piksel ekraanil. Ta ei olnud rumal, kaugeltki mitte ajudeta härg, kuid tema tõeline jõud peitus tema… tõelises jõus.

      Nimelt võib kindluse ja imetlusega öelda, et kui Herakles oli jõudnud hilisesse teismeikka, oli ta kõige pikem, laiem, tugevam ja kiirem noormees maailmas. Tema eest seisvad jumalad tulid nüüd välja oma soosingumärkidega ning andsid talle vajaliku varustuse eluks, mis oli täis sõdimist, katsumusi ja kannatusi. Athena kinkis talle rüü, Poseidon andis talle suurepärased hobused, Hermes mõõga, Apollon vibu ja nooled, HEPHAISTOS kõige imelisema puhtast kullast rinnaturvise.

      Noormehe kasvava kuulsuse kinnistas raevuka lõvi tapmine Kithaironi mäel, kui ta oli alles kaheksateistaastane.31 Nelikümmend üheksa päeva ajas Herakles hirmsa eluka jälgi, igal õhtul saatis aga Thespia kuningas, tänulik Thespis32, kelle kuningriik oli selle kohutava nuhtluse all kõige rohkem kannatanud, talle tasuks ühe oma viiekümnest tütrest.

      Kui viimaks koitis viiekümnes päev, aeti lõvi nurka ja tapeti. Õhtul, pärast seda, kui Herakles oli nautinud viiekümnendat kiresööstu kuninga viiekümnenda tütrega, läks ta koju. Kõik tütred tõid hiljem ilmale poisslapse, vanim ja noorim tüdruk kaksikud. Üks poeg aasta iga nädala kohta. Herakles oli armatsemises sama tugev ja viljakas kui tapmises.

      Kui Herakles tagasi jõudis, kaitses ta üksinda teebalasi, kellele tungis kallale Orchomenose kuningas ERGINOS. Teeba elanikud olid niigi Heraklese üle uhked olnud, kuid nüüd muutus uhkus sügavaks austuseks. Nad austasid teda kui suurimat teebalast pärast linna rajajat, kangelane Kadmost. Kui nad oleksid saanud oma tahtmise, oleks Herakles tehtud nende kuningaks. Teebalastel oli aga juba kuningas, Kreon, kes oli piisavalt arukas ja poliitilise vaistuga ning pakkus Heraklesele oma tütre Megara kätt.33

      Kõik noore Heraklese elus tundus olevat väga hästi. Tema kuulsus kasvas ja levis ning möödusid rõõmsad aastad, mille jooksul ta sai poja ja tütre isaks ning kasvas täismeheks, pühendunud abikaasaks ja isaks, kellel oli väga suur tõenäosus saada Teeba trooni pärijaks.

      KURITÖÖ JA KARISTUS

      Heraklese elurütm Teebas oli peaaegu tänapäevane. Igal hommikul suudles ta oma naist Megarat ja lapsi ning läks tööle, koletisi tapma ja türanne kukutama. Tänapäeva töölkäijad leiavad ehk vähem drastilisi mooduseid konkurentide ja elajalike kolleegide alistamiseks – lohed, keda meie surmame, on vast pigem metafoorilised, mitte tõelised –, kuid igapäevane rutiin ei ole nii väga erinev.

      Ühel saatuslikul õhtul, kui Herakles naasis perekonna villasse, võtsid teda aga uksel vastu kaks väikest, kuid raevukat ja lõõskavate silmadega deemonit. Ta ründas neid otsekohe, surus nad maha, murdis neil selgroo ja trampis nende kisendavaid päid, kuni nad lömastatuna ja surnult tema jalge ees lebasid. Korraga tuli majast tema peale möirates suur lohe, kelle suust ja ninasõõrmetest purskas tuld. Herakles tormas lohele kallale, haaras tema soomuselisest kaelast ja pigistas kogu jõust. Alles siis, kui eluvaim oli koletisest lahkunud ja ta surnult põrandale libises, võttis Hera kangelase pilgu eest pettuseudu, mille oli tema silmile saatnud. Maha vaadates nägi Herakles nüüd jubedusttekitava selgusega, et oli tapnud oma naise Megara ja kaks deemonit olid tema armastatud lapsed.

      See oli üks Hera julmemaid sekkumisi teiste asjadesse ja andis tunnistust tema põhjatust vihkamisest. Ta oli aina enam ärritunud, nähes, kuidas tema jälestatud vaenlane elab nii rõõmsat ja rahuldustpakkuvat elu. Ta otsustas, et teeb nii, et Heraklesele ei jää mitte midagi, võtab üheainsa kiire ja pöördumatu hetkega kõik, mis on talle oluline. Mitte ainult lähedased, keda ta kõige rohkem armastab, vaid ka tema maine. Kui uudis Heraklese teost teatavaks sai, ei rääkinud temaga enam keegi ega tulnud isegi tema lähedale. Ta oli rüvetatud. „Tähest tühjaks kohaks” on tänapäeval võib-olla kulunud fraas, kuid varem polnud keegi langenud nii kiiresti üleüldisest armastusest ja imetlusest põlgusse ja jälestusse.

      Heraklese kurvastus oli hingemattev. Ta oleks tahtnud surra. Kuid ta teadis, et peab ennast karistama ja tegema läbi karmi patukahetsuse. Alles siis on ta valmis kohtuma allmaailmas Megara ja oma laste hingedega. Kui veretöö toime pannud inimesed ei saanud süüst puhastamist mõnelt kuningalt, oraaklilt, preestrilt või preestrinnalt, pidid nad üritama patust vabaneda eluga pagenduses ja patulunastuses. Kui neil ei õnnestunud endalt oma kuritöö süüd maha pesta, tõusid Erebusest erinnüsed, metsikud fuuriad, otsisid nad üles ja rooskasid neid raudpiitsadega, kuni nad hulluks läksid.

      Herakles СКАЧАТЬ