Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ igaüks suuteline pritsima kõige surmavama mürgi jugasid, mida maailm tunneb, vaid ta oli peitnud järve sügavikesse ka raevuka hiigelkrabi.

      Heraklese lähenedes ajas Hydra oma pead püsti ja igaüks neist raevukatest peadest sülgas mürki.39 Üsna enesekindlalt sööstis Herakles Hydra juurde ja lõi ühe selle pea ühe ropsuga otsast. Silmapilkselt kasvas kaelaköndist kaks uut pead.

      Oli näha, et siin läheb raskeks. Iga kord, kui Herakles mõne pea maha raius või nuiaga laiaks lõi, võrsusid selle asemele kaks uut. Asja tegi veel hullemaks krabi, kes nüüd veest välja kargas ja raevukalt ründas. Krabi hiiglaslikud sõrad püüdsid Heraklest aina uuesti ja uuesti tabada, teda lõhki lõigata ja tal soolikad välja lasta. Herakles hüppas eest, langetas kogu rammuga oma nuia ja purustas krabi kooriku tuhandeteks kildudeks. Laiaks litsutud koletis kesta sees ajas oma limase kere püsti, võbises korra ja langes surnuna maha. Hera paigutas oma lemmik-kooriklooma tähtede sekka, kus ta särab ka täna Vähi tähtkujuna. Kuid Hera ei muretsenud. Ta oli kindel, et tema armastatud Hydra viib tema kättemaksu täide. Juba oli tal kakskümmend neli pead ja igaüks neist pritsis surmavat mürki.

      Herakles sooritas taktikalise taandumise. Kui ta istus ohutus kauguses ja arutles, mida edasi teha, tuli puude tagant välja tema vennapoeg Iolaos, tema kaksikvenna Iphiklese poeg.

      „Onu,” ütles noormees, „ma vaatasin kõike pealt. Kui Eurystheus tohib anda sulle lisaülesande, peaksin mina tohtima sind aidata. Las minust saab sinu kannupoiss.”

      Tõtt-öelda oli krabi vahelesegamine Heraklest tohutult pahandanud. Üks vägitöö korraga – nii oli kokku lepitud. Teise ohu lisamine, millest ei olnud räägitud, tundus talle ebaaus. Ta võttis vennapoja pakkumise vastu ning kahe peale mõtlesid nad välja uue rünnakukava. Mina kaldun arvama, et on tõenäolisem, et see plaan sündis Iolaose, mitte Heraklese peas, kes oli tegude inimene, kirglik inimene ja lõputu vaprusega inimene, kuid mitte ideede inimene.

      Plaaniks oli tegeleda Hydraga süstemaatiliselt: Herakles tungib peale ja lööb ühe pea maha, siis aga hüppab kärmelt ligi Iolaos, käes põlev tõrvik, ja kõrvetab värsket könti, et sinna ei saaks ühtegi uut pead kasvada. Raiu, kõrveta, raiu, selline oli süsteem, mille nad välja mõtlesid – ja see toimis.

      Pärast tunde kestvat kurnavalt rasket ja vastikut tööd oli alles üksainus pea, surematu pea – pea, mis ei saanud surra. Viimaks raius Herakles ka selle maha ning mattis sügavale maa alla. Hydra mürgisest hingeõhust tõuseb Lerna järve ääres tänase päevani maapinnale väävlirikast gaasi.

      „Aitäh,” ütles Herakles Iolaosele. „Mine nüüd koju. Ja isale ära hinga sõnakestki.” Herakles teadis, et tema kaksikvend saaks pahaseks, kui kuuleks, et tema poeg oli sellises ohus olnud.

      Hydrale austust avaldada ei tundnud Herakles vähimatki vajadust. Selle surematu pea oli ju elus ja saatis maa all välja viharöhatusi. Herakles põlvitas tõmbleva surnukeha kõrvale mitte aupaklikkusest, vaid selleks, et kasta oma nooleotsad Hydra hanguva vere sisse. Need mürginooled osutuvad hiljem mõõtmatult kasulikuks – ja mõõtmatult traagiliseks.

      Need nooled muudavad maailma.

      3. KERYNEIA EMAHIRV

      Nüüd oli Eurystheus kaval. Veemadu on üks asi, aga isegi Heraklesest pole vastast olümplasele.

      „Too mulle Keryneia40 emahirv,” ütles ta.

      Ta oli veendunud, et see, kolmas vägitöö, saab olema Heraklesele viimane, sest õnnestumine tähendaks kindlat surma või vähemalt igavest piina.

      Kuldsarvede ja pronkssõrgadega Keryneia emahirv ise poleks saanud kellelegi viga teha. Hirv, kes oli väledam kui ükski jahikoer või vibunool, oli küttidele küll väljakutseks, kuid mitte ohuks. Kuid see emahirv oli pühendatud Artemisele ja oht peituski just seal. Metsikus, millega jumalanna kaitses omasid ja karistas igasugust enda või oma järgijate vastu toime pandud pühaduserüvetust, oli kõigile teada. Ta ei laseks kunagi oma armastatud hirvele midagi halba juhtuda. Herakles kas ei saa ülesandega hakkama või tapab Artemis ta jultumuse eest. Nii või teisiti oli Eurystheus täiesti kindel, et tema tüütu nõbu tagasi ei tule.

      Peaaegu aasta jälitas Herakles oma saaki üle küngaste ja – nagu võiks arvata – läbi orgude. Viimaks õnnestus tal loom võrguga kinni püüda.

      Tal polnud vähimatki soovi sellisele ujedale ja kaunile olendile halba teha. Ta heitis hirve õrnalt turjale ja sosistas talle rahustavalt tagasi Mükeene poole kõndides.

      Kui ta ühest metsast läbi läks, ilmus varjust välja Artemis.

      „Kuidas sa julged?” sisistas ta ja tõstis oma hõbedase vibu.

      „Jumalanna, jumalanna, ma annan end sinu armu alla!” Herakles laskus ühele põlvele.

      „Armu? Ma ei tea sellist sõna! Valmistu surema!”

      Kui Artemis juba Heraklest sihtis, astus metsast välja Apollon ja pööras tema vibu allapoole. „No kuule, õde,” lausus ta. „Kas sa ei tea, et see on Herakles?”

      „Ma laseksin isegi meie isa, Tormitoojat ennast, kui ta söandaks minu hirve röövida!”

      „Saan aru,” ütles Herakles nii alandlikult, kui suutis. „See on kohutav pühaduseteotus, kuid ma olen orjana kuningas Eurystheuse teenistuses ja tema käskis mul selle looma kinni võtta. On Hera tahe, et ma Eurystheusele kuuletuksin.”

      „Hera tahe?”

      Apollon ja Artemis pidasid nõu. Parimal juhul võis öelda, et Taeva Kuninganna suhted Zeusi lastega, kes olid saadud teiste naistega, olid jäigad ja ametlikud, ning ta ei teinud kaksikute Apolloni ja Artemise elu kunagi lihtsaks. Neile valmistas lõbu Hera vaenlast aidata.

      Artemis pöördus Heraklese poole. „Sa võid oma teed jätkata,” sõnas ta. „Aga kui sa oled minu emahirve Mükeene õukonnas näidanud, pead sa ta tagasi vabadusse laskma.”

      „Sa oled sama tark kui kaunis,” lausus Herakles.

      „Heldene aeg,” pomises Apollon. „Sellised meelitused pole küll tee minu õe südamesse. Asu teele!”

      Eurystheus oli hämmastunud, kui nägi, et Herakles tuleb tagasi imekauni loomaga, ja ta kuulutas, et hirvest saab tema eraloomaaia tähtsaim eksponaat. Heraklesel oli aga Artemisele antud lubadus meeles ja ta vastas:

      „Loomulikult, isand kuningas. Tule siiapoole, sa võid ta võtta.”

      Kui Eurystheus juba lähemale tuli, näpistas Herakles oma lõvinahast mantli all hirve kõvasti laudjast. Emahirv ajas end tagajalgadele ja Eurystheus kargas lähemale, et ta kinni püüda, kuid hirv haugatas ja kihutas minema, pronksist sõrad palee sillutisekividelt sädemeid löömas.

      „Sa ei täitnud oma ülesannet!” lõrises Eurystheus.

      „Majesteet, ma tõin sulle emahirve, nagu kokku lepitud,” vastas Herakles. „Kahju, et sa ei olnud nii kiire, et oleksid ta kätte saanud, kuid minu süüks ei saa seda panna.” Ta pöördus õukonna poole. „Mina tegin ju ometi kõik, mida mult paluti?”

      Õukondlaste nõusolev pomin hoidis Eurystheust tagasi ja ta ei näidanud oma tõelisi tundeid välja.

      Mõnikord võis Herakles ilmutada tõelist nutikust.

      4. ERYMANTHOSE СКАЧАТЬ