Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vägitöö iseenesest polnud just kõige suurem väljakutse, millega Herakles pidi rinda pistma, ja sellest ei maksaks õieti jutustadagi, kui poleks olnud üht vahejuhtumit. See näitab meie kangelast tema kõige kohmakamast ja ebameeldivamast küljest, kuid võib ka uskuda, et just see pani aluse sündmuste jadale, mis viis tema kohutava surmani.

      Herakles läks metskuldi kommete kohta nõu küsima ühelt sõbralt, kes elas lähikonnas, kentaurilt nimega PHOLOS. IXIONI ja pilvejumalanna NEPHELE41 järeltulijad kentaurid olid segatõug. Peast vööni olid nad inimesed, ülejäänud osa neist oli aga puhtalt hobune. Nad olid suurepärased vibulaskurid ning raevukad ja vaprad sõdalased, kuid joobnuna muutusid tihtipeale kurjaks, metsikuks ja tiiraseks. Suurteks eranditeks olidki Chiron, ravikunsti asjatundja ning Asklepiose42 ja hiljem ka Iasoni ja Achilleuse tark õpetaja ning Heraklese sõber Pholos. Chiron oli Kronose ja okeaniid PHILYRA surematu järeltulija, sureliku Pholose isaks oli aga SILENOS, Dionysose suurevatsaline saatja, ning emaks üks meliaadidest, saarepuunümfidest. Tema nõuanne Heraklesele oli enne talve tulekut Erymanthose kuldi püüdmisele mitte mõeldagi.

      „Aja ta lumehange lõksu, nii on kõige parem,” ütles ta. „Muidu jooksutab ta su oimetuks. Senikauaks võid sa aga ju jääda minu juurde, minu koopasse.”

      Herakles võttis kutse suurima heameelega vastu. Ühel õhtul pärast sööki võttis ta endale savikannust veini. Tal polnud mingit põhjust teada, et kogu kentauride sool on üks ühine omadus. Veini lõhn meelitas ligi teised kentaurid ja nad kappasid koopasse, et oma osa nõuda. See ärritas ägedaloomulist Heraklest (võib-olla ei aidanud ka purjusolek kaasa) ja puhkes inetu tüli. Tülist sai kaklus ja kaklus mandus varsti tapatalguteks, sest Herakles päästis valla terve pilve nooli, mis, nagu te kindlasti mäletate, olid kastetud Hydra surmavalt mürgise vere sisse.43 Ka vaene Pholos suri, kui pillas noole oma jala peale, see läbistas naha tema kabja kohal ja süstis tema vereringesse nii palju Hydra mürki, et see tappis ta. Mõned Arkaadia kentaurid jäid siiski ka ellu. Nende hulgas oli üks NESSOSE-nimeline, kes hiljem – nagu me näeme – nende surmade eest kõige hirmsamal moel kätte maksab.

      Esialgu aga aitas kohutavat piinlikkust tundev ja kahetsev Herakles surnud matta ning keskendus siis jälle oma ülesandele, metskuldi kinnipüüdmisele. Nüüd, kus kõrgemaid mäenõlvu kattis lumi, leidis ta looma kergesti üles, ajas ta sügavasse lumehange, heitis turjale ja kõmpis tagasi Mükeenesse.

      Kui Herakles jõudis tagasi metskuldiga, kes oli veel vägagi elus, hakkas Eurystheus tohutut elukat nii koledasti kartma, et hüppas suurde savikannu ja jäi sinna kössitama.

      „Mida ma sellega tegema pean?”

      „Vii see minema!”

      „Kas sa ei taha teda lähemalt vaadata? Tal on imekenad harjased.”

      „Vii see kohe minema!”

      Eurystheuse hääl kaikus savikannu sees.

      See stseen oli Kreeka savikannumaalijate lemmik, neile meeldis väga kujutada Eurystheust, kes kössitab pithos’e sees, samal ajal kui Herakles ähvardab hiigelsuure viskleva sea talle pähe kukutada.

      5. AUGEIASE TALLID

      Ülesannetega oli jõutud juba poole peale – vähemalt arvas niimoodi Herakles, ja sellest valusast küsimusest räägime siis, kui jutujärjega sinnamaani jõuame – ja Eurystheus uskus siiralt, et seekord, seekord oli ta pannud Heraklese ette probleemi, mida ta kunagi lahendada ei suuda. Kuigi see ülesanne ei tapa teda, võtab see temalt võimaluse saada igavene elu, nagu kuningas endale tigeda rõõmuga ütles. Oraakel oli ju Heraklesele öelnud, et ainult ülesannete täitmine tagab Heraklesele surematuse, ainult üritamisest ei piisa. Nagu Yoda seda kunagi ammu ühes kauges-kauges galaktikas väljendas: „Tee. Või ära tee. Proovi ei ole.”

      Elise kuningal Augeiasel, päikesejumal Heliose pojal, oli kolmest tuhandest veisest koosnev kari. Loomad olid surematud ning olid seetõttu tootnud aastate jooksul tavalisest palju suurema hulga sõnnikut.44 Talle, kuhu kari oli elama paigutatud, polnud kolmkümmend aastat roogitud.

      „Sa lähed Elisesse,” ütles Eurystheus Heraklesele, „ja teed kuningas Augeiase tallid ühe päevaga põhjalikult puhtaks.”

      Elisesse jõudnud, palus Herakles kuninga juures audientsi ja sõlmis temaga lepingu – juhul kui tal õnnestub tõesti tallid järgmise päeva päikesetõusu ja loojangu vahel puhtaks teha, annab Augeias kümnendiku oma karjast talle.

      Kui ma olen jätnud mulje, et Herakles oli ajudeta mühkam, puupäine härg, minimaalse intellektiga macho, olen ma teid pisut eksitanud. Ta oli otsese mõtlemisega – just see on omadus, mida mina temaga kõige enam seostaksin. Võib-olla oleme harjunud arvama, et kaudsed, keerulised, pikalt välja hautud taktikad on arukamad ja mõjusamad kui lihtsad rünnakud, kuid mõnikord pole see nii. Ma usun, et ei nutikas Theseus ega kaval Odysseus poleks suutnud välja mõelda nii lihtsat ja suurepärast plaani kui kahe kohaliku jõe, Peneiose ja Alpheiose kõrvalejuhtimine. Muidugi nõudis tallide seintesse avauste raiumine ja jõgedele uute sängide kaevamine tohutut jõudu, kuid selle idee lihtsus on kaunis. Täpselt nagu Herakles oli kavandanud, uhtusid jõgede veed tallidest läbi voolates kolmekümne aasta jooksul kogunenud räpa minema. Sõnnikurikkad vood pühkisid üle Elise tasandike ja väljade ning väetasid maad paljude miilide ulatuses.

      Võidurõõmus Herakles ilmus Augeiase ette, et oma tasu, kolmesajapealine lehmakari, kätte saada, kuid kuningas, kes armastas oma karja enam kui midagi muud maailmas, keeldus talle maksmast.

      „Eurystheus saatis sind minu talle puhastama oma orjana,” ütles ta, „niisiis oleks igasugune tasumaksmine tarbetu ja vale. Pealegi pole ma üldse milleski sellises kokku leppinudki.”

      „Leppisid ju küll!” hüüatas Augeiase poeg PHYLEUS, kes imetles Heraklest ja oli jahmunud, nähes, kui alatult tema isa tema kangelasega käitub. „Ma kuulsin selgesti!”

      Vihane kuningas saatis mõlemad oma kuningriigist välja. Phyleus saadeti pagendusse Doulikhionile, saarele Joonia meres45, Herakles aga suundus tagasi Mükeenesse, viha südames kobrutamas. Ta vandus, et tuleb ühel päeval tagasi ja maksab Augeiasele kätte.

      Elise elanikud aga hõiskasid Heraklesele, kui ta tagasi Tirynsi suundudes läbi nende kuningriigi läks. Äsja väetatud põllud, mis oli tohutust sõnnikuhulgast rammu saanud, tõid hiljem rikkuse kogu sellele piirkonnale. Herakles oli päästnud hirmu alt Nemea, ning ka Lerna ümbruse ja Erymanthose mäe. Herakles ei olnud enam lihtsalt kuningate ja sõdalaste kangelane. Ta oli inimeste eestvõitleja.

      6. STYMPHALOSE LINNUD

      Herakles ilmus Tirynsi paleesse, et kuulda, mis Eurystheusel tema jaoks järgmisena varuks on. Kuningas istus troonil ja silitas habet, ilma et oleks sõnagi lausunud.

      „Olgu pealegi,” ütles ta viimaks. „Sinu järgmiseks ülesandeks on vabastada Stymphalose järv linnunuhtlusest.”

      Allikad, millele me Heraklesest ja tema vägitöödest rääkides tavaliselt toetume, on Stymphalose lindude osas eriarvamusel. Tänapäeval ollakse ühel meelel selles, et need olid kuresuurused hirmsad inimsööjatest olendid, kellel olid rauast nokad, pronksist küünised ja jäledad, mürgised väljaheited. Need linnud olid pühendatud ARESELE, sõjajumalale, nad asustasid hulkadena Stymphalose järve metsaseid kaldaid, külvasid Kirde-Arkaadia taludes ja külades häda ja viletsust ning tegid СКАЧАТЬ