Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsida.”

      „Noh, oled ju lõppude lõpuks ikkagi mu naine. Ja et sa oled mu naine, räägin sulle ise. Esimestel kuudel kutsusin kahel korral oma korterisse naise. Aga nood polnud jõudnud veel riidestki lahti võtta, kui mul tekkis tülgastus ja saatsin nad minema. Minnes pilkasid ja sajatasid nad mind. Üks süüdistas mind impotentsuses, teine nimetas lillaks.”

      „Mida see tähendab?”

      „Pole tähtis.”

      „Ma saan sõnaraamatust järele vaadata.”

      „Seal pole seda.”

      „Ma võin oletada.”

      Mõnda aega valitses vaikus; Ross vabastas naise käsivarred, kuid ei lasknud tal eemalduda.

      „Need olid libud,” lausus Demelza.

      „Jah. Aga kõrgklassi libud. Väga valitud.”

      „Aga tõelised daamid – nood kaunid naised?”

      „Ka neid ... oli liikvel. Aga ma ei leidnud ühtki, kes vastanuks minu maitsele.”

      „Sa siis maitsesid neid?”

      „Ainult silmadega. Ja sedagi enamasti eemalt.”

      „Tundub, otsekui oleksid elanud mungaelu.”

      „Ainult sellepärast, et sina oled neist kõigist ilusam.”

      „Oh, Ross,” sõnas Demelza hädiselt, „Ma vihkan sind! Ma ei salli, et sa mulle valetad! Kui tahad, et oleksin jälle sinu naine, siis ütle. Ma olen seda. Aga ära ... teeskle.”

      „Kui teeskleksin, võiksid võtta seda tõe pähe, aga et räägin tõtt, ei usu sa mind – nii või?”

      Demelza kehitas õlgu, aga ei vastanud.

      Ross jätkas: „Kunstigaleriis võiks viiest mehest kolm suure tõenäosusega eelistada hoopis teist pilti kui mina. Asi pole ju üksnes välimuses, vaid ka milleski, mis peitub selle taga: kodususes, mis võrsub teadmisest, et tunned teist intiimselt, ent ihaldad ometi ikka ja jälle tunda tema lähedust; see on isiksuse jäägitu pühendumus; see on kahe inimese vaheline ülim säde, mis süütab leegi ... Ainult et pole teada, kas see leek soojendab neid või põletab nad tuhaks.” Ross jäi vait ning uuris Demelzat, kulm kortsus. „Koju tulles polnud mul aimugi, missuguseks kujuneb meie kohtumine. Praegugi ei oska ma arvata, kas me veel kunagi koos naerame – nõnda nagu varem. Ma ihaldan sind, jah, ihaldan, aga selles ihas on ikka veel viha ja armukadedust ning need on visad surema. Midagi muud ei oska ma öelda. Ma ei saa tõotada, et homme on asjad meie vahel üht või teist viisi. Olen kindel, et sina ka ei saa. Sul oli õigus, kui ütlesid, et olen võõras. Aga see võõras tunneb su kehast viimset kui tolli. Siit tuleb meil edasi minna – mõnes mõttes otsast alustada.”

      II

      Ross ärkas järgmisel hommikul kell neli. Jätnud vaikselt ja metronoomina rütmiliselt hingava Demelza voodisse, läks ta magamistoast välja ning kõndis trepist alla. Väljas hahetas, kuid majast ei tahtnud pimedus veel lahkuda, vaid varitses mornilt nurkades, otsekui ootaks, et saab sulle jala ette panna.

      Ross astus õue ning jäi varjulise sireli all seisma, kuulates vintide ja varblaste unist sädistamist. Eemal tanuma ääres laulis musträstas juba ennastunustavalt, ent maja juures ärkasid linnud hiljem. Õhk oli hele, puhas ja mahe ning Ross hingas seda sisse nagu eetrit. Seejärel kõndis ta ümber maja nurga, jättes lehma endale järele ammuma ja sea röhkima, ronis üle käiguvärava ja oligi rannas, jalge all esiti pehme ja lahtine, kaugemal juba hoovustest tihkeks pressitud liiv.

      Mõõn polnud veel täies väes. Lained olid küll madalad, kuid ägedad, ning murdusid väikese iseteadliku plahvatusega, enne kui tagasi valgusid. Ross heitis hommikukuue seljast ja kingad jalast ning läks vette. Meri oli külm ja lõikav otsekui kirurg, ehkki mai oli juba poole peal, ning keha jõudis hakata külmetama, enne kui veega harjus. Piisas viiest minutist, siis tuli Ross välja – hingeldades, ent õhetavana, justkui oleks kogu tema ihu uuenenud. Kui ta end hommikukuube mähkis, kerkis päikese serv luidete kohale ning selle längus kiirtes lõi leegitsema Nampara esimese korstna ots.

      See kutsus esile mälestusi: nõnda oli Ross ujunud pärast Truro balli, Margareti-nimelise naisega veedetud öö järel, päev enne seda, kui nägi esimest korda Demelzat. Toona oleks ta justkui soovinud pesta endalt maha mingit sellest ööst külge jäänud rüvedust. Täna oli teisiti. Ei mingeid süümepiinu ega häbitunnet. Sündmuski oli tõttöelda triviaalne: taevas hoidku, ta oli ju üksnes taas maganud omaenda naisega. See võiks anda nilbevõitu dialoogiainet mõnele Londoni moodsale näitemängule.

      Ent ometi polnud asjad läinud päris nii nagu oodatud. Või mida pidanukski ta õigupoolest ootama? Kõigi vaprate sõnade kiuste võibolla argiselt tavapärast. Või siis ikkagi pigem midagi vihast ja vimmakat kehtestamaks taas oma õigusi, mis olid olnud pikalt ootele pandud ning vaat et koguni kaotatud. Kummatigi polnud selles midagi peale õrnuse. Mingil teadmata kombel oli see ohtralt alavääristamist pälvinud emotsioon pannud end maksma, jätmata ruumi millelegi peale lahkuse. Mis iganes ka ei juhtuks edaspidi, mismoodi nad ka ei kohtuks täna või homme, mil moel pinged, solvumus, valu või vimm end ka ei ilmutaks, seda peab Ross meeles pidama. Täpselt samuti – Ross teadis – nagu peab meeles Demelza. Kui nad suudaksid ainult lõplikult välja ajada kõik vaimud.

      Kui ta majja tagasi jõudis, olid seal kõik alles unehõlmas, ehkki Gimlettid ja teised teenijad pidid õige pea askeldama hakkama. Lapsed magasid. Demelza magas. Ross pani end riidesse ja läks uuesti välja. Päike paistis ikka veel, aga läänetaevast marssis ridamisi üles pilvi nagu mässavaid kaevureid. Ta kõndis Wheal Grace’ini. Pump töötas väsimatult, toimetades maa peale vett, mida lakkamatult valgus kogumiskaevu. Kaks rõmmimisveskit kolksusid omasoodu. Ross oli mõelnud puhuda juttu emma-kumma masinaruumis valves oleva Curnow’-vennaga, aga mõtles viimasel hetkel ümber ja seadis sammud Grambleri poole. Ta tundis endas pulbitsemas jõudu ja iseäralikku elevust, mis väisas teda viimasel ajal harva. Kõik siinne moodustas Londoni lärmakatele tahmunud tänavatele rabava kontrasti. Aga kas polnud just kontrast see, mis võimaldas asju õigesti hinnata?

      Wheal Grace’i töödejuhataja Henshawe elas teisel pool armetuid hütte ja hurtsikuid, mis moodustasid Grambleri küla, ning oli, nagu Ross teadis, juba liikvel.

      „Kanäe, kapten Ross. Ma ei teadnudki, et te nii aegsasti koju jõuate. Kas teil oli plaanis kaevandusse minna? Kõnnin teiega sinnamaani kaasa, kui tohib. Aga joote ehk enne teed?”

      Kui nad viimaks minema hakkasid, oli kell juba kuue ligi ning kaevandusse jõudsid nad parajasti selleks ajaks, kui üks vahetus andis teatepulga üle teisele. Need kaevurid, kes Rossi hästi tundsid, kogunesid tema ümber; aeti juttu, heideti nalja, esitati küsimusi ja edastati kohalikku keelepeksu, kuid Ross täheldas mõningast vaospeetust, mida ta meestes varem polnud märganud. Kornid oma uhkuses ja isemeelsuses ei olnudki harjunud maahärrade ees koogutama nagu sisemaa lihtrahvas, aga siinsetest meestest oli nii mõnigi olnud poisikesepõlves tema mängukaaslane, sest erinevalt Francise isast Charlesist polnud Rossi isa Joshua iial tõmmanud seisuste vahele piiri, nii et poisid olid koos kala püüdnud, maadelnud, matkanud, liivaluidetel pööraseid mänge mänginud ning hiljem juba kambakesi Prantsusmaale purjetanud, et vedada sealt sisse brändit ja rummi. Isegi pärast seda, kui Ross Ameerikast naasis – kahekümne nelja aastane lonkav armilise näoga sõjaveteran –, olid need suhted jäänud sundimatuks: seisusevahesid СКАЧАТЬ