Название: Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat
Автор: Winston Graham
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985347560
isbn:
Nõnda rühkis Ossie teenri kannul oma jämedatel jalgadel peaaegu jõe äärde välja, kus näiliselt lausa jalgupidi mudas kasvavatest puudest palistatuna seisid vana kirik ja pastoraat; ta ei vahetanud teenriga ainsatki sõna ning leidis teise korruse elutuppa astudes Morwenna akna all istumas ja päikese längus kiirtes midagi õmblemas.
Teda nähes tõusis naine püsti. „Osborne. Ma ei osanud sind nii vara oodata. Kas soovid teed?”
„Tõld sõitis varem välja.” Ossie kõndis kamina juurde, mille simsil lebas kolm tema äraolekul tulnud kirja. „Kus John on?”
„Koos Sarah’ ja Anne’iga aias.”
„Sa ei tohiks teda järelevalveta jätta. Jõe ääres on ohtlik.”
„Ta pole järelevalveta, Lottie on nende juures.”
(Lottie oli Morwenna litsaka õe, kohaliku raamatukoguhoidja Solwayga häbistavalt abielluma sunnitud Rowella asemele palgatud teenija. Tüdruk oli rõugearmiline ja saamatu, aga ikkagi parem kui tema eelkäija, too jultunud ja allakäinud olend.)
Ossie võttis taskust uuri. „Lõunat olete ilmselt juba söönud,” lausus ta pahuralt. „Mida meil majas siis leidub? Kindlasti mitte midagi.”
„Meil on kanapraadi ja keelt. Lambakintsu on ka järel. Ning siis veel vanillikastet ja pisut kooki.”
„Kõik muidugi väga viletsalt valmistatud ja vähimagi maitseta,” ütles Ossie. „Ma tean. Alles siis, kui oled einestanud mõnes nooblis majas, saad aru, kui algelist toitu pead sööma omaenda kodus.”
Morwenna vaatas mehele otsa. „Kas Tregrehanis ei läinud asjad hästi?”
„Hästi? Muidugi läksid need hästi! Mis sunnib sind nõnda arvama?” Ossie keeras kirjad ümber. Ühe tundis ta kalligraafilise käekirja järgi ära: see oli vanalt podagrahaigelt tüütuselt Nat Pearce’ilt; too kutsub teda muidugi visti mängima. Teine oli ühelt vöörmündrilt, kindlasti nuriseb jälle mingi tühise asja pärast. Kolmas oli samuti paberile pandud peene sulega ja kalligraafilises kirjas, kinnitatud tagant lihtsa vahaga, mis ei kandnud mingit pitserit. Ossie tõstis silmad ja kohtas naise pilku. Morwenna oli viimasel ajal nii lohakas: juuksed korralikult kammimata ning kleit kortsus, justkui oleks ta selles maganud. Võimust võtva nõdrameelsuse järjekordne ilming. Ta peab Behennale tõepoolest rohkem survet avaldama. Ossie ei olnud päris kindel, et naise ähvardust tema abikaasalike tähelepanuavalduste korral Johni elu kallale kippuda ikka saab tõsiselt võtta, aga ... aga ta polnud seni söandanud järele proovida, kas naine blufib või mitte. Ent kui Morwenna järjest enam allamäge minev vaimne tervis hakkab tekitama väärkujutlusi – nagu too pöörane luul, justkui oleks Ossiel olnud mingit pistmist tema tülgastava õega –, säärasel juhul võib naine ju tõesti kujutleda, nagu oleks teda väevõimuga võetud, ning kas polnud John siis ohus?
„Kas reis oli väsitav?” küsis Morwenna, sundides end ilmutama huvi, mida ta tegelikult ei tundnud, ning otsides põhjust, miks mees tujust ära on.
„Väsitav? Jah, väsitav oli see tõesti.” Ossiele tuli meelde ja ta kratsis ennast. „Need postitõllad on häbiväärses seisukorras, lausa kubisevad kirpudest, rõskuseputukatest ja kakanditest; neid ei suitsutata ilmaski ega vaevuta vist isegi patju harjama. Järgmine kord üürin post-chaise’i[1.]... Ja kõigele lisaks oli seal too jultunud mõisnikuhakatis Poldark.”
„Poldark? Sa mõtled Ross Poldarki?”
„Keda muud? Tema on ju ainus, eks? Jumal tänatud. Sama ülbe ja suureline kui alati.”
„Küllap tuli Londonist, parlamendist.”
„Muidugi, ja liiga vara võttis endale puhkust. George täitis oma kohustusi hoolikamalt, kui tema veel liige oli. Kindlasti on Poldarkil kaevanduses midagi lahti, mis seal muud võib olla.” Ossie murdis lahti kolmanda kirja pitseri.
„Kas ta ütles seda ise?”
„Mida ta tegi?” Ossie põrnitses kirja.
„Kas ta mainis, et kaevanduses on midagi juhtunud?”
„Ei, muidugi mitte. Otsesõnu ta seda ei öelnud.” Kiri polnud trükitähtedes ja käekiri oli Ossiele hästi tuttav. See oli sama hoolikas ja viimistletud kui härra Pearce’il, aga mitte nii ohtrate ehiskaarekestega. Kaine mõistuse kiuste tundis Ossie, kuidas tal süda kiiremini lööma hakkab.
Armas vikaar!
Loodetavasti annate andeks, et ma pärast nii pikka vaheaega uuesti teie poole pöördun, kuid loodan – ja mainin seda lootust tõtt-öelda igal õhtul oma palvetes –, et möödunud kaks aastat on leevendanud pahameelt, mida kunagi minu vastu tundsite. (Võin siiski kinnitada, et pole omalt poolt iial tundnud teie ega oma õe vastu midagi muud kui tänulikkust lahkuse ja mugava kodu eest ning teie enda osutatud tähelepanu ja armastuse eest.)
Olen küll mitu korda proovinud kohtuda Morwennaga, aga ta pole mind kunagi sisse lasknud ning kui proovisin kord kõnetada teda tänaval, pööras ta mulle külmalt selja. Seda arvesse võttes ei usu ma, et oleksin veel kunagi teretulnud teie kodus või kirikus. Annan endale aru sellestki, et nii palju madalamast seisusest mehega sõlmitud abielu lõi täieliku leppimise lootusele lisatakistuse. Ent elame praegu ja paratamatult edaspidigi ühes linnas, seepärast loodan, et tõelist vaenu meie vahel enam ei ole. (Onutütar proua Elizabeth Warleggan võtab mind aeg-ajalt vastu ning kui peaksime seal kõik ühel päeval juhuslikult kokku sattuma, säästaks see, et suudame üksteist silmanähtava jaheduse ja vastikuseta teretada, kõiki piinlikkustundest.) Kui teil on Morwennale mingit mõju, palun püüdke seda talle seletada.
Vikaar, sellest, kui ma teie majast lahkusin, et abielluda Arthuriga, on möödas kaks aastat ning toona võtsin enda omade seas kogemata kaasa ka mõne teie raamatu. Nimelt kaks köidet Latimeri loenguid ja Jeremy Taylori kogutud jutlused. Olen sageli tahtnud neid tagastada, aga pole teadnud, kuidas seda teha, tundumata sealjuures häbematuna. Tean, et kui tuleksin teie ukse taha, saadetaks mind sealt tagasi. Kui kirjutaksite mulle paar rida, jätaksin need Arthuri juurde raamatukokku või, arvestades, et käite sageli linnas ja möödute minu majast Calenick Street seitseteist, tohiksin ehk kutsuda teid sisse ja anda raamatud teile ise kätte? Olen õhtupoolikuti enamasti kodus ning näeksin selles leppimise ja andestuse märki.
Teie aupaklik ja kuulekas teenija ja naiseõde
Rowella Solway
„Mida sa ütlesid?” kähvas Ossie.
„Sa ei vastanud,” lausus Morwenna, „kas soovid einestada kohe või eelistad oodata õhtusöögini.”
Ossie põrnitses naist, otsekui näeks enda ees Rowellat. Missugune ülbus, missugune häbematus, missugune jultumus! See tüdruk käitus skandaalselt, ta oli vaimselt sama väärastunud kui õde, et julges säärase kirja kirjutada. Ta oli moraalselt alla käinud ja vaimselt hälbinud. Ja füüsiliselt eemaletõukav. СКАЧАТЬ