Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning parlament, võetagu heaks või pandagu pahaks, tegi riigis uusi seadusi. Küllap mõtlesid nad endamisi, et paljukest neid seadusi peale jumala enda omade siis ikka vaja peaks olema.

      Ross polnud hommikust söönud ja nälg näpistas kõhtu, kuid sellegipoolest näis just nüüd olevat õige hetk võtta kübar ja küünal ning minna koos uue vahetusega alla. See pidanuks kõige paremini taastama vanad sõprussuhted; pealegi polnud Henshawe’ uudised just kõige paremad ja Ross tahtis kõik oma silmaga üle vaadata.

      Paraku tuli see edasi lükata. Teised seisid juba järjekorras, et astuda üksteise järel redelile, laskuda kahesaja jala sügavusele maa alla ning veeta seal kaheksa tundi heledat päevaaega, ja Ross ootas Henshawe’d, kuid pöördus, kuuldes lähenemas kergeid samme. Tulija oli Demelza, kaasas Jeremy ja Clowance.

      „Kapten Poldark,” lausus Demeza. „Siin on teile kaks sõpra.”

      Ja juba rippusidki lapsed tal kaelas.

      III

      „Ma ei teadnud esiti, kas teatada sulle või mitte,” ütles Demelza. „Kapten Henshawe käis siin ja mainis seda ning et ta pole just eriti nobe kirjutama, mõtlesin, et annan tema teate ehk ikkagi edasi.”

      Lõunasöögi aeg oli peaaegu käes ning nad istusid kahekesi ülekäiguvärava juures vanal müüril ja vaatasid Hendrawna randa. Ilm oli läinud viluks ning Demelzal oli mantel seljas. Lapsed olid rannas, ent nemad jooksid kaugel veepiiril ja Betsy Maria hoidis neil silma peal.

      „Esmapilgul ei paista asjad olevat nii halvad, kui Henshawe oletab. Tõsi küll, lõunapoolne maagisoon – see, mille me esimesena avastasime – on muutunud ootamatult õhukeseks. See tuli kõigile üllatusena, sest soon oli algusest peale sügav ning polnud mingit põhjust arvata, et see ei kulge kogu ulatuses ühtlasena. Paraku ei kulge. Ja kvaliteet pole samuti nii hea kui algul. Aga kui veab, jätkub seal maaki ikka veel aastaks või kauemakski – isegi kui soon ei peaks kaugemal uuesti paksenema. Aga põhjapoolne lade, õigupoolest terve tasand on alles hakanud lagedale tulema. Nõnda igatahes tundub. Pärast seda kui esimene meie ootusi nõndaviisi pettis, tuleb ehk hinnangutega ettevaatlik olla. Igatahes jätkub – peab jätkuma – maaki veel mitmeks aastaks ning enamaga ei saa teatavasti arvestada ükski kaevanduseomanik.”

      „Tegin siis äkki valesti, et su tagasi kutsusin.”

      „Ega see olnudki ainus põhjus, miks ma tagasi tulin. Kogunisti mitte peamine põhjus. Ma olin ... Londonist tüdinud. Kui pole seda ise kogenud, Demelza, siis ei oska sa ette kujutadagi seda lakkamatut müra, sagimist, lehka, jutuvada, lärmi ja õhupuudust. Juba üksainus päev, isegi pool siin veedetud päeva lubab mul tunda end teise inimesena – otsekui uuesti sündinuna.”

      „See teeb mulle rõõmu.”

      Oli noorkuuaeg ning meri oli mõõnaga tugevasti taganenud – nii tugevasti, et kõva liivatasandik ulatus kaugele ääristatuna eemal ähmasest murdlainepiirist. Betsy Maria ja kaks last paistsid ebamääraste äratundmatute kogudena.

      Demelza lausus: „Ma pole juba ammu kuulnud sind rääkimas nii, nagu rääkisid minuga eile õhtul ja täna hommikul. Küllap tuleb see kõigist neist parlamendis peetud kõnedest.”

      „Kõnedest. Häh.”

      „Aga jutusta mulle. Kuidas need asjad seal käivad? Kas su korter on ikka mugav? Sa ei kirjutanud ju nõnda ainult selleks, et mulle puru silma ajada?”

      „Ei, korter on hea. Proua Parkins on rätsepa lesk. George Street on kohe Strandi kõrval Adelphi hoonete lähedal ning võrreldes peatänavate müraga on see piirkond vaikne. Maksan selle eest nädalas kaheksateist šillingit – kas ma rääkisin sellest? – vaibad ja mööbel ja puha. Einestan põhiliselt kohvipoodides ja säärastes paikades, ent kui palun, valmistab proua Parkins mulle ka süüa. Westminsterist jääb see kaunis kaugele, kuid paadisilla juurest viivad sinna praamid.”

      „Ja parlamendis, kus istungid peetakse – kuidas seal on?”

      „See on ristsugutis, mille isa on kirik ja ema karuvõitluse areen. Alamkotta minnakse läbi Westminster Halli, mis on ilus suur hoone, kuid istungisaal ise näeb välja enam-vähem samasugune kui Sawle’i kirik, ainult et pingid ei vaata kantsli poole, vaid paiknevad näoga vastamisi ning kulgevad tõusvates ridades, nii et tagumised saavad vaadata üle esimeste alla. Mõnikord on need talumatult täis, mõnikord peaaegu tühjad. Arutelud algavad tavaliselt kolmest ning võivad kesta südaööni välja. Teemad on paraku enamasti nii kitsad, et paneb imestama, miks ei võidaks neid lahendada kohapeal. Esitatakse näiteks eelnõu, mis näeb ette ehitada läbi Deptfordi küla uus tee. Järgmisena arutatakse Bristoli St. Jamesi piirkonna moodustamist ja kiriku ehitamist. Siis tuleb arutusele Yorkshire’is East Ridingus asuva kihelkonna madalate maade kuivendus. Sageli olen sunnitud endalt küsima, mis asja on minul säärasesse kohta ning mida suudaksin ma teha seal pooltki nii hästi kui siin Sawle’i kihelkonnas oma asju ajades.”

      Demelza vaatas vilksamisi mehe poole. „Aga seal arutatakse ju kindlasti ka tähtsaid asju.”

      „Jah, peetakse ka tähtsaid debatte. Pitt on esitanud tulude maksustamise eelnõu vastukaaluks – nagu ta ütleb – häbiväärsele maksudest kõrvalehoidmisele ja skandaalsetele pettustele. Maks oleks üle 200 naela ulatuva sissetuleku korral kaks šillingit naela kohta ning ta loodab sellest kogunevat sõja tarbeks 10 miljonit naela. Aga ta heietas sellest lõpmata pikalt.”

      „Kas sina hääletasid selle poolt?”

      „Ei. Pidasin seda liiga suureks isikuvabaduse rikkumiseks.”

      „Ja orjanduse eelnõu?”

      „Mis mõttes?”

      „Kas härra Wilberforce ei esitanud seda siis aprillis?”

      „See lükati napilt tagasi. Hääled jagunesid kaheksakümmend seitse kaheksakümne kolme vastu.”

      „Ja sina pidasid selles asjas kõne?”

      Ross pöördus ja jäi naisele otsa vaatama. „Kes sulle seda rääkis?”

      „Minu meelest,” lausus Demelza, käsi päikese varjuks silmade kohale tõstetud, „peaksime minema lapsi ära kutsuma. Muidu jäävad nad lõunasöögile hiljaks.”

      „Vaevalt seda nüüd kõneks saab nimetada,” ütles Ross. „See oli sõnavõtt, mis kestis kõigest viis minutit ning oli vastukarva mõlemale poolele.”

      „Lugedes jäi hoopis teine mulje.”

      „Mercury sellest ei kirjutanud.”

      „Ei. Küll aga teine ajaleht.”

      „Missugune teine ajaleht?”

      „Nime ma ei näinud. Unwin Trewaunance lõikas katkendi välja ja saatis Sir Johnile ning Sir John andis selle mulle.”

      Ross tõusis. „Kas hõikan lapsi?”

      „Ei, tuul on vastu. Kõnnime sinnapoole.”

      Nad rühkisid läbi kareda rohu ja üle kivide ning jõudsid randa.

      „Miks see kõigile vastukarva oli, Ross? СКАЧАТЬ