Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja käitumise poolest täielikud vastandid.”

      „Nad armastavad teineteist, Ross.”

      „Jah. Loodetavasti piisab sellest, et abielu koos hoida.”

      Pärast seda tuli Jane Gimlett lauda koristama ning nad siirdusid vanasse elutuppa, mis nägi Rossi meelest välja ja lõhnas just samamoodi kui tema lapsepõlves. Ta märkas küll ka vahetatud toolikatet ja kaht uut vaasi, mis olid täis lilli: kellukaid, tulpe ja kuldlakkasid. Aastatel, kui Demelza kasvas välja lapseeast ja teenijatüdrukupõlvest – kui temast sai Rossi kaaslane ja seejärel naine –, andsid nende suhetes toimuvast muutusest kõigepealt märku just siia tuppa ilmuvad lilled. Rossile meenus ootamatu selgusega, kuidas päev pärast esimest Demelzaga magatud ööd oli Namparasse ratsutanud Elizabeth ning keset nende vestlust oli sisse astunud Demelza – paljajalu, koredates rõivastes ja lohaka välimusega, süli täis kellukaid. Ta oli pakkunud lilli Elizabethile ning too, ilmselt aimates midagi, keeldus nendest. Ütles, et need närbuvad koduteel. Ja kui Elizabeth oli läinud, istus Demelza Rossi jalge ette, otsekui tahaks kuulutada mehe enda omaks.

      Nojah ... nende elus oli sellest ajast peale nii mõndagi muutunud. Demelza oli vahepeal muutunud.

      Näinud kõvasti vaeva, et süüdata kaminas hingitsevast tulest piip, popsutas Ross seda ja laskis end toolis seljakile.

      „Sa oled kõhnemaks jäänud,” tähendas ta.

      „Olen või? Võib-olla natukene.”

      „Kas nukrutsed Hugh’ pärast?”

      Demelza vaatas ainiti tulle. „Ei, Ross. Oma abikaasa pärast ehk pisut.”

      „Anna andeks. Ma poleks tohtinud seda öelda.”

      „Kui sa niiviisi mõtlesid, siis pidid seda ka ütlema.”

      „Siis poleks ma tohtinud niiviisi mõelda.”

      „Oma mõtteid ei saa me võib-olla alati keelata. Aga loodan, et sa ei arvanud Londonis kõik see aeg, nagu nukrutseksin ma kellegi teise pärast.”

      „Ei ... Ei.”

      „See ei kõla just eriti kindlalt.”

      „Ei. Küll aga olen läinud aasta septembrist peale mõelnud, kui raske on võidelda varjuga.”

      „Sul pole vaja kellegagi võidelda, Ross.”

      Mees langetas pilgu ja vaatas oma piipu. „Võistelda.”

      „Võistelda samuti mitte. Üürikeseks ajaks ... tuli Hugh mu ellu! Ma ei oska öelda, miks ... miks tuli ta mu südamesse, kus seni olid olnud üksnes sina. Aga nüüd on see möödas. Midagi muud ei oska ma öelda.”

      „Sellepärast et ta on surnud?”

      „See on möödas, Ross.” Demelza pilgutas silmi, nagu tõrjuks mõttelisi pisaraid. „See on möödas.”

      „Jah ...”

      „Lõppude lõpuks ...” Tumedate silmade sätendades tõusis Demelza püsti ja läks tuld kohendama.

      „Jah?”

      „See polnud kena mõte.”

      „Aga ütle ikkagi ... mina ju ütlesin.”

      „Kas mees ja naine on tõesti nii erinevad, Ross? Mina olen ju lõppude lõpuks pidanud kogu sinuga elatud elu võitlema – ning mitte varju, vaid ideaali, Elizabethiga. Mina ... olen alati pidanud võistlema.”

      „Juba ammu enam mitte. Aga ehk on sul õigus. Kuidas küla mulle ...”

      „Ei, ei, ei, ei, ei! Kas arvad siis, et lubaksin endal leinata Hugh’d soovist sulle tagasi teha? Seda ei või sa ju ometi mõelda! Tahtsin üksnes öelda, et selle juhtumi pärast tunned end võitlevat mingi mälestusega. Mina teen seda kogu aeg ja olen pidanud tegema meie abielu algusest peale. Sellel ei tohiks lasta hävitada kõike, mis meil veel alles on jäänud.”

      Piip ei tahtnud hästi tõmmata. Ross asetas selle kaminasimsile ja tõusis püsti. Tundus, otsekui oleks ta eemal viibitud aja jooksul kasvanud.

      „Kas tohiksime lasta sel hävitada kõike, mis meil veel alles on? Ei. Selles leppisime kokku läinud aasta septembris. Aga too parlamentaarne pudi-padi, millesse ma end mässisin, tuli sobival ajal. Oleme viibinud teineteisest eemal ja saanud mahti mõelda – korrastada oma mõtteid ja muuta ehk mingil määral ka oma elu.”

      Demelza hingas sügavalt sisse. „Ja mis järeldusele sa jõudsid?”

      „Mis järeldusele sina jõudsid?”

      „Ei, mina langetasin oma otsuse septembris. See ei ole muutunud. Minu jaoks ei saa midagi muutuda.”

      „Ega minugi jaoks,” vastas Ross. „Ega minugi jaoks ... muidugi olen ma näinud kõiki noid Londoni ilusaid naisi.”

      „Loomulikult pidid sa neid nägema.”

      „Londonis arvatakse olevat maailma kõige kaunimad naised.”

      „Küllap siis ongi.”

      „Mida sina minu äraolekul oled teinud?”

      „Mida ma olen teinud?” Demelza jäi kõneaine muutusest pahasena talle otsa vaatama. „Kandnud hoolt su kaevandus- ja äriasjade eest muidugi; püüdnud tões ja vaimus kasvatada meie lapsi! Teinud tavalisi asju – elanud ja hinganud ... hoolitsenud, et talutööd ja kõik muu saaks tehtud! Ning ... ning oodanud su kirju ja vastanud neile. Elanud nii nagu alati – ainult et sinuta! Muud ei midagi.”

      „Ja kui sageli on Hugh Bodrugan püüdnud mu äraolekul su voodisse pugeda?”

      Demelza puhkes nutma.

      Ta hakkas ukse poole minema. „Las ma lähen! Jäta mind rahule!” hüüdis ta, kui mees talle ette astus.

      Ross võttis Demelzal käsivartest kinni ning naine oli seda nägu, nagu tahaks talle näkku sülitada.

      „See pidi olema nali,” sõnas Ross.

      „See oli vilets nali!”

      „Seda küll. Me ei saa enam naljatleda, ega, sest meie vahel on liiga palju kibedat ja valusat? Taevas hoidku, oli aeg – ja mitte väga ammu –, kui kõik meie nääklused lõppesid naeruga. See on nüüd möödas.”

      „Jah, see on nüüd möödas.”

      Ross hoidis naist veel natuke aega ning kummardus siis teda suudlema. Demelza pööras pea ära, nii et mehe huuled puudutasid üksnes juukseid. „Jäta mind rahule,” sosistas ta. „Sa oled võõras. Ma ei tunne sind enam.”

      Ross vastas: „Me tülitseme – ehk näitab see, et meil on ikka veel midagi kaotada.”

      „Abielu, kus pole enam soojust, pole enam usaldust, sest selle oleme mõlemad СКАЧАТЬ