Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nõnda ei arva. Otse vastupidi. Tema meelest algab heategevus mere tagant. Ta kütab end üles, rääkides orjade seisundist ja orjalaevadest – ja tal on mõistagi õigus –, aga ei näe midagi nördimapanevat omaenda kaasmaalaste olukorras. Wilberforce nagu paljud tema jüngridki pooldab jahiseadusi; ta toetab kõiki Pitti katseid tõkestada sõnavabadust ning soovib hoida vaeste palgad madalad. Tõusin tol päeval püsti,” meenutas Ross, silmitsedes merd, kulm kortsus, „ilma et mul oleks olnud mingit kõnet ette valmistatud, mis oli minust mõistagi rumal, aga tead, et kui üks mees on kõne lõpetanud, tõuseb sedamaid hulk teisi ning siis jääb spiikri – tema on omamoodi esimees – valida, keda ta eelistab. Võib-olla valis ta minu sellepärast, et olen uus liige. Olin jahmunud. See oli kummaline kogemus: oleksin justkui rääkinud kirikupingilt, kusjuures kogudus koogutab ja sekeldab su ümber ning räägib isekeskis tühjast-tähjast. Tekkis tunne, otsekui triiviksin keset nägude, kübarate, säärsaabaste ja kühmus õlgade merd ...”

      „Jätka.”

      „Jätkan küll ... nagu jätkasin ka tol päeval. Olgu öeldud, et ma ei takerdunud ega hakanud kogelema, sest selle asemel et mind heidutada – nagu võinuks tõele au andes oodata –, ärritas see väljakutse mind. Olin ju tõusnud selleks, et toetada – mõistagi – Wilberforce’i eelnõu. Nagu oli teinud Canning. Nagu oli teinud Pitt. Nagu teeks igaüks, kelle rinnus tuksub kaastundlik süda. Sellele esitatud vastuväited olid nii koletud ja väärastunud, et selletaolisi pidi olema raske välja nuputada.”

      „Nagu sa ütlesidki.”

      „Nagu ma ütlesingi. Aga olles kolm-neli minutit rääkinud, tundsin korraga vajadust raputada neid mehi – võimaluse korral kõiki –, panna nad nägema neid kuritarvitusi, mis eksisteerivad otse nende nina all. Ütlesin, et ma ei ... Aga sa oled seda ju lugenud.”

      „Jätka.”

      „Ütlesin, et ei kõnele tol hetkel nagu tõsimeelne kristlane – sest seda väitnuksid end kahtlemata olevat kõik alamkoja liikmed, iseäranis võib-olla need, kes võtsid sõna eelnõu vastu, sest eks pea koguni jumalasõna kuulutamise ühing ise Barbadosel orje. Kinnitasin end kõnelevat lihtsalt kui keegi, kes on pidanud nägema, kui julm võib olla üks inimene teise vastu. Kõige hullemal kujul ilmutab see ennast kohutavas orjakaubanduses, aga selle väiksemaid, ent mitte sugugi leebemaid ilminguid kohtavad kõik alamkoja liikmed omaenda koduukse ees. Ütlesin, et Inglismaal on sada kuuskümmend kuritegu, mille eest inimene võidakse üles puua, kuid viimase kahekümne aasta jooksul vastuvõetud seaduste tõttu on paljud inimesed muutunud nii vaeseks, et ei suuda endal hinge sees hoida, sooritamata kuritegu – kui endale ja oma perele söögipoolise muretsemist võib niiviisi nimetada. Nii kurb ja väljakannatamatu kui ka poleks tõik, et inimesi, olgu nende nahavärv must või valge, võidakse osta ja müüa orjaks, kas alamkoda on teadlik, et Inglismaal on hakanud kanda kinnitama orjuse uus vorm: et näiteks Põhja-Inglismaa veskites töötab – ja sureb ränga töö tõttu – sadu lapsi, samal ajal kui igasugusest sissetulekust ilma jäänud vanemate ainus elatis on see pisku, mille toovad koju nende lapsed?”

      „See kõlab paremini, kui lehest võis lugeda,” lausus Demelza. „Ja siis?”

      „Mind kutsuti õigusega korrale, sest olin debati teemast hälbinud, ning varsti pärast seda võtsin istet. Wilberforce’iga pole ma hiljem vestelnud, kuid paarist jahedast noogutusest olen võinud järeldada, et minu sekkumine ei pälvinud tema erilist heakskiitu.”

      Nad kõndisid edasi. Lapsed olid nüüd märganud neid tulemas ja jooksid neile vastu.

      „Aga lord Falmouth? Kui sageli sa temaga kohtud?”

      „Korra lõunastasin tema pool ning oleme söönud õhtust Covent Gardenis Woodi kohvikus, kus mujalt pärit parlamendiliikmed kakskolm korda aastas kokku saavad. Seda kutsutakse Cornwalli klubiks. Tundub, et oleme hakanud teineteisele pisut närvidele käima, kuid pean tunnistama, et ta pole proovinud mõjutada seda, kuidas ma end alamkojas üleval pean, eeldades, et toetan enamikus tähtsates küsimustes Pitti.”

      Lapsed olid hakanud võidu jooksma. Jeremy jõudis lühikeste pontsakate jalgadega Clowance’ist ette ning paistis, nagu kipuks tollel tuju pahaks minema.

      „Ja kas jääd nüüd kogu suveks koju, Ross?”

      „Jah, kogu suveks. Ning loodan, et sul on lõunaks midagi maitsvat. Läinud öö – ja tänahommikune õhk – on teinud mul kõhu tühjaks.”

      Neljas peatükk

      I

      Pärast seda kui härra Tankard George Warleggani mahitatud tagakiusamise lõpetas, oli Drake Carne’i äri hakanud õitsema. Isegi sõjaajal, isegi puuduse ja surutise aastatel vajasid inimesed seppa – iseäranis säärast, kes oskas valmistada korralikku ratast. Drake’il oli alustades olnud see eelis, et ta võttis üle tegutseva, mis siis et kiratsema hakanud sepikoja: tal polnud tarvis hakata vastuseisu ületades kundedele uut ettevõtet tutvustama. Thomas Jewell, keda kutsuti Pallyks, oli tegutsenud seal enne teda nelikümmend aastat – ainus erinevus oli nüüd see, et vana sepa asemele oli astunud noor.

      Ümbruskonnas tähendati pahuralt, et metodistidel edenevad asjad paremini kui teistel. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida: kui usk oli neis korralikult kanda kinnitanud, et jätnud see enam ruumi kaardimängule, liiderdamisele ega enamasti ka joomisele, nii et kui palvetunnid välja arvata, polnudki neil õieti muud teha kui tööd. Kuulutades maise vara küll teisejärguliseks, polnud Wesley eales keelanud oma jüngritel jõukaks saada – peaasi et nad tegid seda jumalakartlikul, tagasihoidlikul ja kainel moel. Nõnda läks nüüd ka Drake’il ning koguni kiiremini kui enamikul teistel, sest kaotanud Morwenna, oli ta jäänud ilma naise hellitustest ega pidanud pühenduma perekonnaelule. Ta töötas. Töötas koiduvalgest õhtupimedani ning sageli koguni küünla paistel. Sepikoja juurde kuulus kuus aakrit maad, kus Drake kasvatas peamiselt loomasööta ning müüs seda ümbruskonna suurtele majadele. (Trenwithile mõistagi mitte.) Ta pidas kanu, kitsi ja mõnd hane. Kui muud tööd juhtus millegipärast vähem olema, valmistas Drake labidaid, kühvleid ja redeleid, mida ostsid temalt ümbruskonna kaevandused. Hiljaaegu oli ta võtnud endale appi kaks väikest kasvu kaheteistaastast poissi, Trewinnardi kaksikud. Ta pani raha panka – mitte et oleks arvanud sellest endale midagi kasu olevat, vaid et kusagil pidi ta seda hoidma.

      Vend Sam tuli igal teisipäeval ja neljapäeval, jäi natukeseks ajaks, et temaga juttu ajada ja palvetada. Drake oli usuasjadest eemale tõmbunud; ta oli küll endiselt metodistikoguduse liige, kuid ei olnud selle juurde nii täielikult tagasi pöördunud, nagu Sam oleks soovinud ja nagu ta igal õhtul palvetas. Sam ise, kellel usk oli takistanud võita Emma Tregirlsi, järgis seda siiski kustumatu innuga, nägemata vähimatki põhjust loobuda veendumusest, et need, kelle eluase on Kristuses, peavad oma vaimus ikka ja alati juhinduma jumalikust armastusest. Ta oleks rõõmsal meelel abiellunud ka lunastamata Emmaga, aga Emma, ehkki armastas Sami, ei suutnud tunnistada tõsiasja, et ta üleüldse lunastust vajab.

      Ühel päeval sai Drake Demelzalt kirjakese, milles õde küsis, kas vend leiab mõne tunni, et panna raamatukogutoas paika kamina tagaseina malmplaat, mille ta oli ostnud. „Ma pole sind see kuu üldse näinud,” kirjutas Demelza. „Heinategu on võtnud palju aega. Ühel põllul tegi torm saagi peaaegu maatasa, aga ülejäänu olime jõudnud kokku panna ning õnneks pidasid kuhjad vastu. Ross on Londonist tagasi, kahvatu, nagu oleks pidanud elama keldris, aga muidu terve, ning on juba avaldanud alamkojas muljet. Ise ta küll eitab seda. On sul aega meiega einestada. Neli inimest – nende hulgas su armastav õde Demelza – oleksid selle üle väga rõõmsad.”

      Kirja toonud poiss ootas vastust – see oli nüüd СКАЧАТЬ