Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lähedale väikese koha ja sepikoja, nii et temast oli saanud lugupeetud meistrimees ja ümbruskonna neidude silmarõõm. Aga Drake’il ei jätkunud silmi ühelegi tüdrukule. Igatahes ei vaadanud ta neid kunagi nõnda, nagu noored mehed tavaliselt ikka vaatasid. Tema tunded olid jäätunud, nagu oli jäätunud ihugi, sundides teda jääma viljatuks poissmeheks, kelle mõtted olid viimseni sumbunud mälestustesse ning hõivatud üksnes tüdrukust, kes oli talle ammuilma kadunud. Veel enam: päris kindel ei saanud olla selleski, et nende kahe kooselu olnuks isegi teoks saades õnnelik. Morwenna oli endasse süüvinud, uje, hea hariduse saanud tüdruk, praosti tütar, kes seisis Drake’ist hoopis kõrgemal kui Rosina tavalisest kaevurist. Kas oli võimalik kujutleda teda sepa naisena, kes keedab süüa, peseb pesu ja küürib põrandaid? Kindlasti oleks see talle õige pea vastumeelseks muutunud.

      Drake oli muidugi kõigest kahekümne kahe aastane ja nii noore mehe elus on kolm aastat tühine aeg. Aga Demelza ei usaldanud vaakumit, see tundus talle riskantne ning ta kartis, et Drake vajub järjest sügavamale melanhooliasse. Vend oli küll alati väga meeldiv, aga Demelza tundis kohutavalt puudust tema lustlikkusest. Endisaegadel oli Drake lustist lausa pakatanud. Otsides ja leides rõõmu kõige väiksematestki asjadest, oli ta vendade seas kõige rohkem Demelza moodi.

      Niisiis. Kosjasobitajat mängida oli ehk riskantne. Samuti oli see arvatavasti tühi töö. Säde tuli alati teadmata kust ja seda ei saanud keegi tekitada. Aga hiljaaegu oli Demelza kuulnud kedagi kasutavat üht pikka sõna. See oli initsiaator. Tegema ei pidanud sa õigupoolest midagi. Vähemasti mitte midagi silmanähtavat. Sa lihtsalt sättisid asjad niiviisi, et üht-teist võis hakata juhtuma. Ning siis sa lihtsalt ootasid ja vaatasid, kas nõnda ka tegelikult läheb.

      Ja Demelza oli siinkandis arvatavasti ainus, kes võis panna asjad juhtuma. Ta pidi ainult natuke nuputama, kuidas oleks kõige parem seda teha.

      Läänekaarest tuli kerge tuulehoog ja ta tõusis, et hakata minema. Nõmmel oli ilmunud nähtavale üksik ratsanik. Demelza pöördus ja seadis sammud kodu poole, meel äsja vastuvõetud otsuse tõttu pisut kergem kui enne. Kunagi palju aastaid tagasi oli ta kogunud oma pea peale tuliseid süsi, aidates kohtuda Rossi onutütrel Verityl ja ühel halva mainega Falmouthi laevakaptenil. See pidanuks võõrutama ta teiste asjadesse sekkumast. Aga kas polnud kõik toonane tüli ja vaev end lõpuks ikkagi õigustanud? Eks olnud Verity oma laevakapteniga nüüd abielus, pealegi veel õnnelikus abielus. Kas midagi paremat võis keegi üldse tahta?

      Demelza jäi seisma, kergitas seelikut ja vaatas põlveõnnalt, kus miski kõditas. Muidugi, üks sipelgas oli kivimüüri küljest kaasa tulnud ja sibas nüüd lubamatutes kohtades. Ta nipsutas putuka minema ja laskis seeliku alla. Aga teekonda Demelza ei jätkanud. Tema kõhus oli tekkinud imelik tunne. Mis asja on õhtu hakul siiakanti ratsamehel? Ja kas pole midagi tuttavlikku selles, kuidas too sadulas istub? Oh, lollus, mees oleks kirjutanud. Ta oleks sõna saatnud. Gimlett oleks talle Trurosse vastu läinud. Parlamendi istungid pidid kestma veel mitu nädalat. See pidi kindlasti olema keegi Treneglostest. Või mõni külaline, kelle nood on kutsunud. Kuhugi mujale see rada ei viinud. Kas Mellini külla? Või Namparasse? Või Mingoose’i? Kaugemal kirdes polnud enam muud kui tühermaa ja liivaluited.

      Demelza pöördus tagasi künkaharjale. Ta seisis ülal palvemaja kõrval, käsi silmade varjuks tõstetud, ehkki valgus, niipalju kui seda veel oli, paistis tema selja tagant. Tulija oli nüüd juba märgatavalt lähemal. Hobust polnud Demelza kunagi varem näinud. Ratsanikku oli.

      Ta hakkas nõlvast alla jooksma, kingad kivisel teel libisemas, juuksed tuules lehvimas – mehele vastu.

      Teine peatükk

      I

      Mitu tundi enne seda, kui koju saabus teine väsinud reisimees, oli Truros oma sihtkohta, St. Margaret’si kiriklasse jõudnud esimene, ainult et teda ei tõtanud kergejalgselt tervitama ükski noor siredate säärtega naine.

      Pettumusena see saabujale ei tulnud, sest ta polnud seda oodanudki. Ega oota ta seda oma naisest kunagi, sest too on paraku hull.

      See oli raske rist, mida reverend Osborne Whitworthil tuli kanda. Jäänud väga varakult ilma oma esimesest võluvast, mis siis et saamatust, aga see-eest kuulekast kaasast, oli ta kiiresti võtnud teise noore naise ning mitte üksnes kahele väikesele orvust tütrele uueks emaks, vaid ka endale uueks elukaaslaseks; noore naise, kes pakuks talle seltsi ja tuge nii heas kui kurjas; veelgi enam: noore naise, kes aitaks tal vältida hooramispattu, oleks temaga Kristuses üks rüvetamata ihu ning saaks seejuures kindlasti käima peale ja sünnitaks talle veel lapsi – ennekõike poja – jumalakartlikus ja vaguras meeles ning issanda pühitsetud nime kiituseks. Otsust langetades oli ta pidanud kõigiti loomulikuks, et tüdrukul oleks üksiti mingi positsioon ja ta tooks endaga kaasa raha.

      Niisiis oli ta aupaklikult, diskreetselt, kaalutletult ja kainelt valinud Morwenna Chynowethi, pikka kasvu ujeda tõmmunahkse kaheksateistkümnese neiu, keda ei saanud küll nimetada tavamõistes kaunitariks, kuid kellel oli laitmatult ilus keha. Tema sünnipärale polnud samuti midagi ette heita: Morwenna oli praosti tütar ning tema onutütar oli George Warleggani naine. Warlegganid polnud tõtt-öelda sugugi kõrgest soost, ükskõik kuidas nad ka poleks pingutanud, et niisugust muljet jätta, aga see-eest väga rikkad ja said järjest rikkamaks, ning pärast kõva kauplemist oli George andnud Morwennale kaasa piisava summa, et see abielu Ossiele vastuvõetavaks muuta. Kahtlemata oli tal täiesti selge, kui kasulik on siduda end Whitworthide-suguse väärika perekonnaga, kes on ju suguluses Godolphinitega.

      Niisiis oli abielus kokku lepitud, see oli teoks saanud ning Morwenna väikesed vastuväited olid kenasti kummutatud. Lõppude lõpuks ei teadnud ju ükski temavanune tüdruk, mida tahab, ning nii kasinate väljavaadetega neiule pidanuks säärane liit tähendama väravat, mille taga algab uus elu. Ainuski terve mõistusega inimene poleks saanud seda ära põlata. Mis puudutab abielu füüsilist poolt, siis Ossie oli olnud iseenese mehelikes võludes piisavalt kindel uskumaks, et äratab oma neitsilikus naises vaikset imetlust. Aga ega see olnudki tähtis, sest lihalikud kihud ja naudingud olid omased ainult meestele ning naised pidid olema rõõmsad, kui neile seda laadi tähelepanu osutati, ega tohtinud enamat tahtagi.

      Nõnda see algas, ilma et Ossie oleks esiotsa osanud ohumärke tähele panna. Morwenna oli talle viis päeva nädalas andunud ning ehkki naise hoiak ja näoilme polnud pahatihti sugugi meelitavad, ei teinud ta sellest suurt välja. Siis oli Morwenna sünnitanud talle lapse, pealegi veel meessoost pärija – terve, energilise, rähkleva, raske, apla poisi, kelle Osborne oli sedamaid ära tundnud ja omaks võtnud kui lihase poja ja hingesugulase –, kuid naisele endale oli sünnitus jätnud ränga jälje ning sel ajal hakkasidki temas ilmsiks tulema hullumeelsuse esimesed märgid. Kui seni oli Morwenna tundnud suguakti vastu üksnes kerget vastumeelsust, siis nüüd muutus see raevukaks ning ta hakkas – esiotsa tolle talumatu soolapuhuja doktor Enyse mahitusel – keelama abikaasal kasutada oma seaduslikke ja viisipäraseid õigusi.

      Aga hullem, palju hullem seisis alles ees. Morwenna oli rääkinud Ossiele augu pähe, et mees palkaks tema noorima õe Rowella appi laste eest hoolitsema, kujutlenud siis tund-tunnilt kasvavas meeltesegaduses, et Rowellal ja Osborne’il on hakanud tekkima mingi kahtlane suhe, ning karjunud ühel ööl, silmad põlemas nagu hullumeelsel ja juuksed tolknemas nagu merevetikad, et mees ei tohi teda enam iial – pandagu tähele: mitte iial! – näpuotsagagi puudutada. Ossie kavatses säärast sõgedat keeldu eirata, aga Morwenna oli kriisates kuulutanud, et kui mees peaks teda väevõimuga võtma, siis järgmisel päeval – pandagu tähele: juba järgmisel päeval! – tapab, mõrvab, surmab ta omaenda üsast sündinud lapse, John Conan Osborne Whitworthi.

      Oli ebaõiglane, et üks mees peab kandma nii rasket risti, ja auväärne kirikhärra Whitworth murdis tõsiselt pead, mida teha, et seda koormat õlgadelt heita. Rikas mees – väga СКАЧАТЬ