Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ End kokku võttes keeras Ossie selja, marssis peegli ette ja kohendas kaelarätti. Tema käed värisesid vihast. „Ütle Harryle, et tahan sedamaid süüa.”

      II

      Truros Warlegganite majas söödi lõunat tavalisest pisut hiljem; õigupoolest oli see alles nüüd lõppenud ning sale ja graatsiline Elizabeth oli just tõusnud, et jätta kaks härrasmeest portveini nautima.

      Kolmik oli lõunalauas ontlikult tavapärastel teemadel vestelnud ning road olid valitud hoolikalt, eesmärgiga muljet avaldada. Heast kasvatusest tuleneva teadmisega, mis on sobilik ja mis mitte, oli Elizabeth mehele küll vihjanud, et nii väikese seltskonna tarvis on eine üle pakutud ja selle eesmärk liiga ilmne, aga George oli eelistanud naist eirata. Tema uus sõber peab olema rabatud nende esimesest ühisest lõunasöögist, majaperemehe jõukusest, maitsest ja oskusest elu nautida. Kui olid ülik, kellel on seljataga terve jada aadlipõlvkondi, võisid ehk tõesti lubada endal süüa, mida juhtub, ja einestada räpases ümbruses. Nõnda einestasid paljud, kes arvasid end seisvat George’ist kõrgemal, nende seas Hugh Bodrugan, John Trevaunance ja Horace Treneglos, ning George põlgas neid sellepärast. Tema eelistas süüa teisiti, käituda teisiti, elada teistsuguste standardite järgi, ning võõrustades tähtsat külalist, eelistas ta näidata, mida raha eest võib saada.

      Pealegi tundis külaline teda ja teadis tema päritolu. George ei uhkeldanud selleks, et kellelegi puru silma ajada. Linnas ja krahvkonnas, kus kulges kogu su äritegevus, polnud võimalik kedagi ninapidi vedada. Pealegi võis sellest sõprusest välja kasvada suuri asju, mille nimel tuli omalt poolt juba algul kõik mängu panna.

      Elizabeth oli järele andnud.

      Nende külaline oli mõne päeva eest tähistanud neljakümnendat sünnipäeva. Ta oli kaunis pikka kasvu mees, kellel olid külgedelt kõrva taha kammitud hallinevad juuksed, trullakas nägu ja väikesed heasüdamlikud silmad, mis olid ühtaegu targad ja ahned. Trewitheni isand Christopher Hawkins, advokaat, parlamendiliige, kunagine Cornwalli ülemšerif, kuningliku seltsi auliige, baronet, poissmees ja parlamendikohtadega kaubitseja.

      Kui Elizabeth oli lahkunud ja teener oli täitnud esimest korda klaasid selitamata portveiniga, tekkis lühike vaikus, mille ajal mehed hindavalt veini mekkisid.

      Siis lausus George: „Mul on hea meel, et leidsite võimaluse meid meie kodus külastada. Oleksime rõõmsad, kui jääksite ööseks.”

      „Tänan pakkumast,” vastas Hawkins, „aga olen nüüd oma kodust kõigest kahe ratsasõidutunni kaugusel ning mul on hommikul äriasjad ajada. Oivaline portvein teil, härra Warleggan.”

      „Tänan.” George võitles kiusatusega öelda, kui palju see talle maksma oli läinud. „Loodan siiski, et teil õnnestub järgmine kord sättida äriasjad nõnda, et saate veeta öö või kaks meie pool, olgu siis Cardew’s, kus elab mu isa, või põhjarannikul Trenwithis.”

      „Poldarkide põliskodu ...”

      „Jah. Ja enne seda veel Trenwithide oma.”

      Hawkins rüüpas veel ühe sõõmu. „See pidi küll olema kaunis ammu. Kas ei abiellunud viimane Trenwith Poldarkiga juba umbes sajand tagasi?”

      „Küllap vist,” vastas George lühidalt.

      „Sellised üleminekud pole mõistagi haruldased. Boscawenid abiellusid Joan de Tregothnaniga ja sellest sai nende kodu. Killigrew’d abiellusid Arwenackiga. Aga oot-oot, üks Poldark on ju veel elus, eks?”

      „Geoffrey Charles. Jah. Ta on Harrow’s.”

      „Francise poeg, jah. Ning siis veel muidugi Ross Poldark, kes elab teist mõni miil ida pool. Ja temal on ju samuti poeg.”

      George seiras külalist tähelepanelikult, proovides selgusele jõuda, kas Ross Poldarki nimi oli mängu toodud sihilikult või kogemata. Aga Sir Christopheri näost oli raske midagi välja lugeda.

      „Geoffrey Charles on täisikka jõudes mõistagi Trenwithi pärija,” ütles George. „Paraku pole tal õieti raha, millega seda ülal pidada. Kui mu isa ... kui mu isaga peaks midagi juhtuma, asume meie Elizabethiga elama Cardew’sse; sealne maja on märksa suurem ning meenutab ehk mõnes mõttes teie oma: keset uhkeid puid ja vaatega lõunarannikule.”

      „Ma ei teadnudki, et te mu majaga tuttav olete.”

      „Olen sellest ainult kuulnud.”

      „See viga tuleb parandada,” lausus Hawkins viisakalt.

      „Tänan.” George jõudis järeldusele, et Ross Poldarki nime oli mainitud ehk hoopis kolmandal põhjusel, ning otsustas pakutud võimalusest kinni haarata. „Ühe asja pärast olen ma teile muidugi eriti kade, Sir Christopher.”

      Hawkins kergitas kulme. „Kas tõesti? See tuleb mulle üllatusena. Mõtlesin, et teil on olemas kõik, mida üks mõistlik mees iganes võib tahta.”

      „Võib-olla ei suuda ükski mees olla mõistlik, kui on kord midagi kätte saanud, ent selle siis kaotanud.”

      „Mille? Aa ...”

      George noogutas oma massiivset pead. „Nagu teate, olin ma üle kaheteistkümne kuu parlamendi liige.”

      Teener tuli uuesti tuppa, aga George saatis ta käeviipega minema ja täitis ise klaasid teist korda portveiniga. Mehed istusid koristamata laua ääres, kus sädelesid aknast langevas valguses hõbe ja klaas. Ehkki enam-vähem üheealised, olid nad välimuse, riiete, näoilme ja kehaehituse poolest liiga erinevad, et kellelgi oleks tulnud pähe võrrelda nende vanust.

      Tüse, kaval, tark, küüniline, hallinevate juustega Hawkins oli välimuselt läbi ja lõhki härrasmees, aga seejuures polnud kahtlust, et ta tunneb põhjalikult inimlikke nõrkusi ja riukaid. Ta jättis mulje, et inimloomusel ei ole talle varuks ühtki üllatust.

      George oli tema kõrval kõigest hoolimata rohmakas ja natuke tahumatu. Hele sidrunkollane rätt tundus tema jämeda härjakaela ümber kohatu. Hea rätsepa õmmeldud sametkuub ei suutnud varjata robustseid käsivarre- ja seljalihaseid. Puhtad ja hoolitsetud käed polnud küll just ülemäära suured, ent ometi laiavõitu nagu neil, kes teevad füüsilist tööd. (Mitte et George oleks seda kunagi teinud.) Ka George ei kandnud parukat ja tema juustes ei olnud kübetki halli, kuid laubast kõrgemal seisid need esimese tolli ulatuses turris, selle asemel et hoida ligi pead.

      Hawkins sõnas: „Te tulite parlamenti Trurost Francis Basseti, lord de Dunstanville’i tiiva all. Kui Basset oli lord Falmouthiga erimeelsused ära õiendanud, kaotasite oma koha napilt Poldarkile. See oli üsna loomulik. Leida uus koht parlamendis, mis on koos istunud kõigest kuus kuud, on raskevõitu. Aga kui teil on nii suur soov sinna tagasi pääseda, kas ei ole siis Bassetil midagi välja pakkuda?”

      „Bassetil ei ole midagi välja pakkuda.”

      „Kas teie vaated läksid mõnes valdkonnas lahku?”

      „Sir Christopher, selles krahvkonnas on vähe sääraseid asju, mis jäävad saladuseks. Teiesugune avaliku elu tegelane, kellele on avatud kõikvõimalikud informatsiooniallikad, kahtlemata teab, et lord de Dunstanville ei osuta mulle enam niisugust soosingut kui varem.”

      „Kas tohib küsida, miks?”

СКАЧАТЬ