Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ de Dunstanville’i soosingust ilma jäänud ja lord Falmouthist, nagu ma aru saan, vähemalt mõneks ajaks enda vaenlase teinud, on teie väljavaated kasinad.”

      „Mitte selles krahvkonnas, kust saadetakse parlamenti nelikümmend neli liiget.”

      Sir Christopher sirutas jalad välja. Nad einestasid teisel korrusel, kuid väljas munakivisillutisel logistavate kärude müra kippus aeg-ajalt siiski jutuajamist summutama. „Nagu teate, härra Warleggan, allub mulle kolm kohta, kuid need kõik on täiesti hõivatud.”

      „Oleksin siiski rõõmus, kui annaksite mulle nõu.”

      „Teen kõik, mis seisab minu võimuses.”

      „Nagu teate, Sir Christopher, olen ma jõukas mees ning soovin, et mu jõukusest oleks kasu. Kas teate, mida lord de Dunstanville oma majas hiljaaegu antud lõunasöögil olevat öelnud?”

      „Kas see pärineb usaldusväärsest allikast?”

      „Kuulsin seda ühelt kohal viibinud külaliselt. Ta ütles: „Härra George Warleggani vanaisa oli Hayle’is sepp ja tal polnud taskus šillingitki. Härra George Warleggan on ajanud töökuse ja hea õnne abil kokku varanduse, mis küünib 200 000 naelani.””

      Hawkins uuris võõrustajat hindavalt, silmad kissis, aga ei lausunud sõnagi. George tõstis pilgu ja vaatas talle silma. „Selles lauses on eksitud ainult ühe asjaga, Sir Christopher: mu vanaisa sepikoda ei asunud Hayle’is.”

      Hawkins noogutas. „Teie varandus väärib siis igatahes õnnitlust, eks? Francis Basset arvas ilmselt sedasama. Isegi temasugune rikas inimene ei või põlata teise jõukust.”

      „... Olgu sellega kuidas on.” George kummardus uuesti klaase täitma. „Aga et mul on raha ning ma soovin seda kasutada, peaksin end teie võlglaseks, kui annaksite nõu, kuidas ma uuesti parlamenti saaksin.” Ta vaikis natuke aega. „Mõistagi kõik teened, mida saan vastutasuks osutada ...”

      Ülevalt kostis lapse nuttu. (Valentine’ile oleks juba nii õrnas eas otsekui mingi kuri vaim sisse läinud ning teda vaevasid sageli halvad unenäod.)

      „Kui oleksite pöördunud minu poole enne septembrikuiseid valimisi, härra Warleggan, leidunuks teie küsimusele lihtne vastus: valitsus müüb tavaliselt kohti kolme kuni nelja tuhande naela eest.”

      „Toona esindasin ma Trurot.”

      „Jah, jah, ma mõistan. Praegu seevastu ...”

      „Õigupoolest ei soovigi ma osta niivõrd parlamendikohta kuivõrd valimispiirkonda. Ma ei taha enam olla mõne patrooni hüpiknukk. Soovin olla ise patroon.”

      „See läheb palju rohkem maksma. Ning mõistagi ei lähe sellega asjad nii lihtsalt. Arvestada tuleb ka valijaid.”

      „Oh, valijad ... Mõnes piirkonnas pole nendega probleemi. Missugused teie kontrolli all on, Sir Christopher?”

      „Minu huvid on seotud Grampoundi ja St. Michaeliga. Seal on hääleõigus neil asukatel, kes maksavad munitsipaalmaksu.”

      „Mida see tähendab?”

      „Laias laastus tähendab see inimesi, kes aitavad oma rahaga kaasa kihelkonna asjade edenemisele.”

      „Ja kui palju neid teie piirkondades on?”

      „Ametlikult peaks neid olema kummaski piirkonnas viiskümmend, aga tegelikult on see arv väiksem.”

      „Ning kuidas patroon valijaid mõjutab, kui see pole liiga sirgjooneliselt öeldud?”

      „Vara, mida nood kasutavad, kuulub temale,” vastas Sir Christopher kuivalt.

      „Aa ...”

      „Aga see nõuab ettevaatust, härra Warleggan. Kui on tuvastatud otsene altkäemaks, pöördutakse pahatihti parlamendi poole, valimiste tulemused tühistatakse ning patustanud liige või tema patroon võidakse saata vangi.”

      George sõrmitses taskus paari gini. „Usun, et teete need peensused mulle selgeks. Kui saan teile vastutasuks mõne teene osutada, olgu siis pangatehingute vallas või edendades teie huvisid maagisulatuses, kaevandamises või kaubalaevanduses, andke ainult teada. Mulle valmistaks rõõmu teid aidata.”

      Hawkins ei pööranud pilku portveini tumepunaselt silmalt. „Uurin järele, mida teie heaks teha annab, härra Warleggan. Olud muutuvad pidevalt; võimalused säärast mõjuvõimu osta tekivad ja kaovad. Kõik sõltub suuresti õnnest, ettenägelikkusest, soodsast juhusest. Aga ennekõike ikkagi rahast. See avab nii mõnegi ukse.”

      „Raha mul on,” vastas George, „ja ma kasutan seda teie soovituste järgi.”

      1 Posti ja reisijate kiireks edasitoimetamiseks mõeldud väike kinnine tõld. [ ↵ ]

      Kolmas peatükk

      I

      Teine väsinud reisimees oli kohale jõudnud. Ta oli hüpanud sadulast maha ja nad jalutasid koos koju, kuna hämarus käis nendega kaasas ja haaras nad viimaks endasse nagu tõusuhoovus. Lapsed olid juba voodis ning Ross keelas neid äratada – olgu tema tulek neile hommikul üllatus. Ta oli käinud magavaid lapsi vaatamas ja leppinud naise kinnitusega, et nad on terved. Siis läksid nad jälle alla, järgnes hulk askeldamist, toit kanti sammude müdinal, kahvlite ja taldrikute kõlksudes lauale ning nad sõid koos õhtust.

      Einestades rääkisid nad tavalistest argistest asjadest. Jinny Scoble oli toonud ilmale järjekordse tütre ja pannud talle nimeks Betty. Jack Cobbledick oli vigastanud äkkega jalga ja pidanud voodisse jääma. Kaks siga, Mõõn ja Tõus, olid läinud kõige liha teed, aga nende asemel jäeti Tõusu esimesest pesakonnast kasvama kaks uut põrsast, kellele anti samad nimed ning lapsed hakkasid sellega tasapisi leppima. Jud Paynter oli kaaninud end läinud nädalal nii täis, et kukkus enda kaevatud hauda ja tuli sealt välja vinnata. Ezekiel Scawen oli saanud kaheksakümne nelja aastaseks ning kinnitanud, et tal pole juba kuuskümmend aastat ainsatki hammast suus olnud; Danielid olid küpsetanud talle koogi. Tolliametnikud oleksid äärepealt kinni nabinud Tholly Tregirlsi, aga too pääses putku, ilma et teda ära oleks tuntud. Veritylt oli tulnud eelmisel nädalal kiri, kus ta ütles, et Falmouthis möllavad leetrid ...

      „Dwight,” sekkus Ross, kes oli isukalt söönud, ent vähe rääkinud. „Caroline’i laps. Mis tal viga on?”

      „Sarah’l? Mis tal viga peaks olema?”

      „Tema nimi on siis Sarah? Muidugi, mulle meenub nüüd küll, sa kirjutasid. Kas ta on puudulik? Pean silmas vaimselt?”

      „Ei, Ross, ei! Midagi niisugust arvata pole mingit põhjust. Aga Caroline’il oli raske sünnitus ja laps oli väike. Ta on ikka veel väike ja kaunis nõrguke. Aga miks sa arvasid, et ...”

      „Too vaimulikurüüd kandev tige eesel Osborne Whitworth rääkis täna St. Austelli postitõllas. Ta kinnitas, et laps on poolearuline ja ilastab kogu aeg.”

      „Kõik väikesed lapsed ilastavad, Ross. Nagu vanad inimesedki. Ma ei usu, et Sarah oleks teistest hullem. Küllap oli see vihutsi öeldud.”

      „Jumal СКАЧАТЬ