Peegelpilt. Тана Френч

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoiatada.” Mul polnud aimugi, kuidas ma seda tegema peaksin. Vaata, tädi Louisa, me leidsime ühe surnud tüdruku ja…

      „Huvitaval kombel,” ütles Frank, „nüüd, kus sa seda mainid, sobib see täpselt minu väikese mõttega.” Heinamaa nurgas seisis hunnik samblaga kaetud kive; ta vinnas end, selg ees, kuhja otsa ja istus seal, üks jalg kõlkumas.

      Ma olin seda sära tema silmis ka varem näinud. See tähendas alati, et ta kavatses – nagu muu seas – tulla välja millegi täiesti ennekuulmatuga. „Mida, Frank?” küsisin.

      „Noh,” alustas Frank, sättis end kividel mugavamalt istuma ja tõstis käed kuklale, „meil on siin unikaalne võimalus, kas pole? Ei tahaks lasta sel raisku minna.”

      „On või?” küsis Sam.

      „Meil või?” küsisin mina.

      „Oo jaa. Issand, jaa!” Franki suunurkadesse oli ilmunud see ohtlik naeratus. „Meil on võimalus,” ütles ta, endale küllaldaselt aega jättes, „meil on võimalus uurida mõrvajuhtumit seestpoolt. Meil on võimalus saata kogenud salaagent otse mõrvaohvri senise elu keskmesse.”

      Me mõlemad jäime teda vahtima.

      „Millal te enne midagi sellist näinud olete? See on imeilus, Cass. See on tõeline meistriteos!”

      „Rohkem nagu üks pasahunnik,” ütlesin. „Millest sa üldse räägid, Frankie?”

      Frank ajas käed laiali, nagu oleks see täiesti enesestmõistetav. „Kuule. Sa oled ennegi Lexie Madison olnud, eks? Sa võid uuesti temaks hakata. Sa võid – ei, oota, kuula mind lõpuni –, kui ta poleks surnud, lihtsalt vigastatud, eks? Sa võiksid rahulikult tagasi tema ellu jalutada ja jätkata sealt, kus temal pooleli jäi.”

      „Issand jumal,” ütlesin. „Sellepärast siin ei olegi kedagi laborist ega surnukuurist? Sellepärast lasidki sa mul end mingiks idioodiks riietada? Et keegi ei märkaks, et sul on üks tüdruk varuks?” Võtsin mütsi peast ja toppisin selle tagasi kotti. See plaan oli nõudnud päris kiiret reageerimist, isegi Franki kohta. Plaan pidi tal peas küpsema juba esimeste sekundite jooksul pärast kuriteopaika jõudmist.

      „Sa saaksid ligipääsu infole, mis kõigile võmmidele kättesaamatuks jääks, sa saaksid lähedale kõigile, kellega tema lähedane oli, sa saaksid tuvastada kahtlusaluseid…”

      „Sa tahad kasutada teda peibutisena,” ütles Sam liigagi rahulikult.

      „Ma tahan kasutada teda uurijana, sõbrake,” ütles Frank. „Sest seda ta ju ongi, vähemalt oli, kui mu mälu mind ei peta.”

      „Sa tahad ta sinna saata, et see tüüp saaks tagasi tulla ja alustatu lõpetada. Seda nimetatakse peibutiseks.”

      „Ja siis? Salaagendid ongi peibutised. Ma ei palu tal teha midagi, mida ma ise kõhklematult ei teeks, kui…”

      „Ei,” ütles Sam. „Mitte mingil juhul.”

      Frank tõstis ühe kulmu. „Mis sa oled tema ema või?”

      „Ma olen selle mõrva juhtivuurija ja mina ütlen, et mitte mingil juhul.”

      „Kuule, võib-olla mõtled selle üle veidi järele, enne kui…”

      Mind nagu polekski seal olnud. „Halloo?” ütlesin.

      Nad pöördusid minu poole ja jõllitasid mind. „Anna andeks,” ütles Sam, pooleldi häbelikult, pooleldi väljakutsuvalt.

      „Tšau,” ütles Frank mulle naeratades.

      „Frank,” ütlesin, „see on ametlikult kõige haigem mõte, mida ma eales kuulnud olen. Sul kruvid logisevad. Sul on katus täiega ära sõitnud. Sa oled…”

      „Mis selles nii haiget on?” nõudis Frank solvunult.

      „Isver,” ütlesin. Libistasin sõrmedega läbi juuste ja pöörasin ringi, üritades välja mõelda, kust alustada. Künkad, heinamaad, mõttelagedad politseinikud, surnud tüdrukuga majake: see ei olnud mõni segane unenägu. „Okei, esiteks on see võimatu. Ma pole millestki sellisest kunagi isegi kuulnud.”

      „Aga selles asja ilu peitubki,” selgitas Frank.

      „Frank, kui minnakse teesklema kedagi, kes päriselt ka olemas on, tehakse seda nagu mingi pool tundi või nii, ja selle eesmärgiks on midagi konkreetset ära teha. Näiteks jäetakse midagi kuhugi või tuuakse midagi ära, mõne võõra käest. Sina räägid selle tüdruku elu ülevõtmisest, lihtsalt sellepärast, et ma näen veidike tema moodi välja…”

      „Veidike?”

      „Kas sa üldse tead, mis värvi tema silmad on? Mis siis, kui need on sinised või…”

      „Ära minust nüüd nii halvasti ka arva, tibu. Need on pruunid.”

      „Aga mis siis, kui ta on programmeerija või mängib tennist? Mis siis, kui ta on vasakukäeline? See ei ole võimalik. Ma kõrbeks esimese tunniga.”

      Frank võttis taskust lömmis sigaretipaki ja õngitses sealt ühe sigareti. Tema silmis oli jälle see tuttav sära; talle meeldivad väljakutsed. „Ma usun sinusse täiesti. Suitsu tahad?”

      „Ei,” ütlesin, kuigi tegelikult tahtsin. Ma ei suutnud paigal püsida, käisin meie vahel kasvavas kõrges rohus edasi-tagasi ja ringiratast. Ta isegi ei meeldi mulle, tahtsin öelda, kuigi selles puudus igasugune loogika.

      Frank kehitas õlgu ja pani suitsu põlema. „Las mina muretsen selle pärast, kas see on võimalik või mitte. Sul võib õigus olla, see ei pruugi võimalik olla, aga ma otsustan seda käigupealt. Mis sul veel öelda on?”

      Sam vaatas eemale, käed sügaval püksitaskus, jättes kõik minu kraesse. „Ja veel,” ütlesin ma, „see on rohkem kui ebaeetiline. Sel tüdrukul on perekond, sõbrad. Sa kavatsed neile öelda, et ta on elus ja terve ja et tal on vaja vaid paari õmblust, samal ajal kui tema lebab surnukuuris, kus Cooper teda lahti lõikab? Isver, Frank!”

      „Ta elab valenime all, Cass,” ütles Frank mõistlikult. „Kas sa tõesti arvad, et ta oma perekonnaga sidet peab? Selleks ajaks, kui me nad üles leiame, on kõik juba läbi. Nad ei saa iial teada, et me midagi üldse korraldasime.”

      „Aga tema sõbrad? Patrull ütles, et ta elas koos teistega. Mis siis, kui tal on kellegagi suhe?”

      „Need, kes temast hoolivad,” vaidles Frank, „tahaksid, et me nabiksime kinni selle, kes ta tappis. Mis iganes moel me seda ka teeme. Mina küll tahaksin.” Ta puhus suitsu taeva poole.

      Sami õlad kerkisid. Ta arvas, et Frank lihtsalt targutab. Aga Sam pole kunagi salaagent olnud, ta lihtsalt ei teadnud, et see on hoopis teistmoodi. Agendid on valmis tegema kõike, kas siis iseendale või kellelegi teisele, et sihtmärk kätte saada. Polnud mõtet Frankiga vaielda, sest ta mõtles kõike öeldut tõsiselt: kui tema laps surma saaks ja keegi seda tema eest mõrvari tuvastamise ettekäändel varjaks, lepiks ta sellega sõnagi lausumata. See ongi salaagendiks olemise juures kõige peibutavam, halastamatu, ilma piirideta mäng; see on karm värk, piisavalt karm, et sul hing kinni lüüa. See on üks põhjuseid, miks ma sellest tööst СКАЧАТЬ