Peegelpilt. Тана Френч
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Peegelpilt - Тана Френч страница 8

Название: Peegelpilt

Автор: Тана Френч

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789949597826

isbn:

СКАЧАТЬ pärast. Sama käib jalgraja kohta. Ja siin…” Ta valgustas taskulambiga põrandat ja seinaääri, varjulisi nurkasid: jäljetud mullapinnad, kaugelt liiga siledad. „Niimoodi siin välja nägigi, kui me kohale jõudsime. Need jäljed, mis on surnukeha ümber, kuuluvad meile ja Cooperile ja patrullile. Kes iganes teda liigutas, võttis vaevaks enda järelt kõik ära koristada. Heinamaa keskel on murtud astelherneoks, mis on arvatavasti pärit sellelt suurelt puhmalt maja ukse kõrval; ma pakun, et ta kasutas seda põranda pühkimiseks, kui ära läks. Vaatame, kas labori omad saavad sellelt midagi kätte. Ja lisaks puuduvatele jalajälgedele…”

      Ta ulatas mulle järgmise asitõendikoti. „Kas näed siin midagi imelikku?”

      See oli valgest kunstnahast rahakott, millel mõned õrnad verejäljed ja hõbedase niidiga tikitud liblikas. „See on liiga puhas,” laususin. „Sa ütlesid, et see oli ta püksitaskus ja veri jooksis talle otse sülle. See peaks üleni verine olema.”

      „Bingo. Tasku on verest kange, läbi imbunud, aga mingil põhjusel on rahakott vaevu määritud. Sama käib taskulambi ja võtmete kohta: mitte tilkagi verd, lihtsalt mõni kriim. Paistab, et meie kutt otsis tal taskud läbi ja pühkis asjad enne tagasi panemist puhtaks. Laseme laboril otsida sõrmejälgi kõigelt, kust neid võtta kannatab, kuigi ma ei panustaks eriti tulemustele. Keegi on siin olnud väga-väga põhjalik.”

      „Kas on märke seksuaalvägivallast?” küsisin. Sam võpatas. Mina olin sellest etapist juba edasi liikunud.

      „Cooper ei taha enne spekuleerida, kui tal on lahang tehtud, aga esialgu ei ole midagi, mis laseks seda arvata. Võib-olla meil veab ja leiame temalt ka kellegi teise verd,” – paljud pussitajad vigastavad rünnaku käigus ka iseennast – „aga põhimõtteliselt ma sellele mingeid lootusi ei pane.”

      Minu esmamulje – nähtamatu tapja, kellest pole jälgegi jäänud – oli olnud üsna täpne. Pärast paari kuud mõrvarühmas tunned Ühe Neist Juhtumitest juba kaugelt ära. Selle viimase ajurakukesega, mis veel selgelt mõelda suutis, tuletasin endale meelde, et paistku see kuidas tahes, minu probleem see igatahes ei olnud. „Vägev,” ütlesin. „Kas sul üldse midagi on? Midagi tüdruku kohta, peale selle, et ta käis Trinitys ja kasutab valenime?”

      „Seersant Byrne ütleb, et ta on kohalik,” lausus Sam. „Elab Whitethorn House’is, siit võib-olla kilomeetri kaugusel, koos kamba tudengitega. Muud ta tüdruku kohta ei tea. Ma pole tema majakaaslastega veel rääkinud, sest…” Ta viipas Franki poole.

      „Sest ma palusin tal sellega oodata,” ütles Frank sujuvalt. „Mul on üks väike mõte, mida tahtsin teiega arutada, enne kui juurdlus tuurid üles võtab.” Ta kergitas ukse ja kahe mundri poole kulmu. „Võib-olla peaksime veidi jalutama.”

      „Miks mitte,” ütlesin. Tüdruku surnukeha tegi siinse õhuga midagi veidrat, ajas selle surisema nagu see vaevukuuldav undamine, mida teeb hääletuks keeratud televiisor; mul oli raske selgelt mõelda. „Kui me liiga kauaks samasse ruumi jääme, võib universum antimateeriaks muutuda.” Ulatasin Frankile tema asitõendikoti tagasi ja pühkisin kätt vastu püksisäärt.

      Hetk enne ukseavast välja astumist vaatasin üle õla uuesti tema poole. Frank oli taskulambi kustutanud, kuid põldmurakaväätide ukse eest kõrvale lükkamine lasi sisse voogava kevadise päikesepaiste ja üheks lühikeseks hetkeks, enne kui mu keha valguse jälle varjas, tõusis ta leegitsedes pimedusest üles, langetatud lõug ja rusikas käed ja kõri metsik kaar ere ja verine, sama halastamatu nagu mu enda hävitatud vaim.

      See oli viimane kord, kui ma teda nägin. Tol hetkel ei mõelnud ma sellele – mul oli muugagi tegemist – ja praegu tundub see uskumatu, aga need kümme minutit, millest jäi keset minu elu jälg nagu teravaks triigitud viik, olid ainsad, mis me koos veetsime.

      Mundris politseinikud seisid seal, kuhu nad meist ennist maha olid jäänud, kössis nagu pooltühjad oakotid. Byrne vahtis katatoonilises olekus enda ette; Doherty uuris üht oma sõrme moel, mis pani mind kahtlustama, et ta oli sellega oma nina nokkinud.

      „Nii,” ütles Byrne, kui oli oma transist ärganud ja näinud, et me olime majast väljunud. „Meie hakkame minema. Ta jääb siis teile.”

      Mõnikord on kohalikud võmmid puhas kuld – vuristavad ette kõigi lähikonna elanike elulood, pakuvad välja terve hulga võimalikke motiive, ulatavad peamise kahtlusaluse sulle peaaegu kandikul kätte. Teistel juhtudel aga ei taha nad muud, kui kõik kellegi teise kaela lükata ja oma kaardimängu juurde naasta. See siin kuulus nähtavasti nende teiste sekka.

      „Meil oleks vaja, et te veidi veel siin oleksite,” ütles Sam, mis tundus mulle hea endena – see, kuidas Frank oli kogu juhtimise enda kätte võtnud, tegi mind närviliseks. „Laboril võib teid otsingutel vaja minna ja mina ootan teilt kogu kohalikku infot, mis teil anda on.”

      „Kohalik ta ei ole, see on kindel,” ütles Doherty ja pühkis sõrme pükstesse. Ta vahtis mind jälle. „Need seal Whitethorn House’is on kõik sissetungijad. Neil pole Glenskehyga miskit pistmist.”

      „Õnnelikud tõprad,” pobises Byrne oma rinnale.

      „Aga ta elas ikkagi siin,” ütles Sam kannatlikult, „ja suri siin. See tähendab, et me peame ümbruskonna läbi kammima. Tõenäoliselt peate meid siiski aitama, sest te olete kohalike oludega kursis.”

      Byrne’i pea vajus sügavamale õlgade vahele. „Nad on siin kõik ogarad,” ütles ta süngelt. „Täisogarad. Muud pole teil vaja teada.”

      „Mõned mu parimad sõbrad on ogarad,” ütles Frank rõõmsalt. „Võtke seda kui väljakutset.” Ta lehvitas meestele ja suundus üles niidulapi poole, jalad märjas rohus sahisemas.

      Läksime Samiga talle järele. Isegi tema poole vaatamata tajusin seda tuttavat väikest murekortsu Sami kulmude vahel, kuid mul ei olnud jõudu, et teda rahustada. Nüüd, kui ma olin sellest majast välja saanud, tundsin vaid raevu, puhast ja selget. Minu nägu ja minu endine nimi: nagu oleks ühel päeval koju tulnud ja avastanud, et keegi võõras teeb sinu köögis süüa, jalas sinu kõige mugavamad teksased, ja laulab kaasa sinu lemmikplaadile. Ma olin nii vihane, et suutsin vaevu hingata. Ma mõtlesin sellele fotole ja tahtsin oma naeratuse pikema jututa tema näolt minema peksta.

      „Noh,” sõnasin, kui olime Frankile niiduservas järele jõudnud, „see oli vahva. Kas ma võin nüüd tööle tagasi minna?”

      „Koduvägivald on vist palju meelelahutuslikum, kui ma arvasin,” ütles Frank ja teeskles, nagu oleks see talle muljet avaldanud, „kui tagasi minemisega nii kiire on. Päikeseprillid.”

      Jätsin päikeseprillid sinna, kus need olid. „Kui see tüdruk just koduvägivalla ohver polnud, ja ma ei näinud midagi, mis sellele viitaks, ei ole tal minuga mitte persetki pistmist. Nii et miks täpselt sa mul siia lasid tulla?”

      „Kuule, ma olen sind igatsenud, tibu. Mulle sobib mis iganes vabandus.” Frank naeratas mulle; vastasin kurja pilguga. „Ja sa tõesti arvad, et tal pole sinuga mitte persetki pistmist? Vaatame, kas sa ütled seda ka siis, kui me teda tuvastama hakkame, ja kõik, keda sa eales tundnud oled, paanikas helistama hakkavad, et meile sinu nimi anda.”

      Kogu viha valgus minust välja, jättes kõhuõõnde maha vastiku tühjuse. Frankil, sel väikesel sitapeal, oli õigus. Niipea, kui selle tüdruku näopilt ajalehtedes ära trükitakse, palvega edastada politseile tema õige nimi, ilmuks välja terve laviin inimesi, kes tundsid mind Lexiena, teda Lexiena, mind minuna, ning kes tahaksid teada, kes täpselt surnud on ja kes kumbki meist siis oli, kui me polnud Lexie СКАЧАТЬ