Peegelpilt. Тана Френч

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 19. sajandil igaveseks tühjaks jätnud. Üks pilk majale ning tunne, et ma tahaksin siin toimuvast – mis iganes see siis ka on – võimalikult kaugel olla, süvenes veelgi. Kogu heinamaa oleks pidanud kihama keskendunud, kiirustamata tegevusest: politseinikest, kes, pilk maas, süstemaatiliselt rohtu läbi kammides liiguvad, valgetes kaitseülikondades kohtumeditsiinitiimist, kes askeldavad kaamerate ja joonlaudade ja sõrmejäljepulbriga, surnukuuripoistest, kes oma kanderaami autost välja tõmbavad. Kõige selle asemel oli siin aga vaid kaks mundris politseinikku, kes teine teisel pool ust jalalt jalale tammusid, nagu ei teaks nad päris täpselt, mida teevad, ning paar ärritunud ilmega punarinda, kes karglesid räästa all talade vahel ja tõid kuuldavale vihaseid hääli.

      „Kus kõik on?” küsisin.

      Ma pöördusin Sami poole, aga Frank vastas: „Cooper käis juba ära.” Cooper on riiklik patoloog. „Ma mõtlesin, et ta peaks tüdruku võimalikult kiiresti üle vaatama, et me surmaaja teada saaksime. Labor võib oodata, kohtumeditsiinilised tõendid ei kao siit kuhugi.”

      „Isver,” ütlesin. „Siis küll kaovad, kui me neil peal tallume. Sam, kas sa oled kunagi topeltmõrva uurinud?”

      Frank kergitas kulmu. „Kas sa leidsid veel mõne surnukeha?”

      „Sinu oma, kui kohtumeditsiini tüübid siia jõuavad. Kuus inimest trambib kuriteopaigas enne, kui nemad on selle üle vaadanud? Nad löövad su maha!”

      „Asi on seda väärt,” ütles Frank rõõmsalt ja heitis ühe jala üle müüri. „Tahan seda mõnda aega saladuses hoida ja see on keeruline, kui kohtumeditsiini tüübid siin ringi sagivad. Nad kipuvad inimestele silma jääma.”

      Miski oli siin väga valesti. See oli Sami juhtum, mitte Franki oma; Sam oleks pidanud olema see, kes otsustab, kuidas tõenditega ümber käia ja keda millal kohale kutsuda. Majakesest leitu oli teda niivõrd endast välja viinud, et ta oli lasknud Frankil kohale lennata, endast põhimõtteliselt üle sõita ja hakata korraldama asju nii, nagu temale parasjagu sobis. Püüdsin Sami pilku tabada, kuid ta vinnas end parasjagu üle müüri ega vaadanud meie poole.

      „Kas sa selles kostüümis üldse üle müüride ronida saad?” päris Frank mesikeelselt. „Või on sul abi vaja?” Tegin talle kurja nägu ja hüppasin üle müüri, maandudes pahkluudeni kõrge märja rohu ja võilillede keskele.

      Majakeses oli kunagi kaua aega tagasi olnud kaks tuba. Üks neist nägi endiselt enam-vähem toa moodi välja – sel oli isegi suur osa katust alles –, kuid teisest polnud järel muud kui ilmale avatud seinad ja aknaaugud. Müüripragudes ajasid juuri kassitapp ja sammal ja väikesed sinised õied. Keegi oli ukse kõrvale spreivärviga SHAZ kirjutanud, mitte eriti kaunilt, kuid maja oli liialt lagunenud, et keegi siin korrapäraselt käiks: isegi ringi uitavad teismelised olid selle rahule jätnud, tasapisi omas tempos lagunema.

      „Uurija Cassie Maddox,” tutvustas Frank, „seersant Noel Byrne ja garda^[2.] Joe Doherty Rathoweni jaoskonnast. Glenskehy jääb nende haldusalasse.”

      „Meie pattude pärast,” ütles Byrne. Tundus, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta oli viiekümnendates, küürus selja ja vesiste siniste silmadega, ning lõhnas märja mundri ja allaandmise järele.

      Doherty oli üsna õnnetute kõrvadega vibalik noormees, ja kui ma talle käe sirutasin, tõmbus ta ehmatusest eemale nagu mõni multikategelane; ma peaaegu nägin, kuidas ta silmamunad plõnni saatel tagasi oma kohtadele maandusid. Jumal teab, mida ta minust kuulnud oli – võmmide kuulujutuveski on palju tõhusam kui ükskõik millisel bingoklubil –, kuid mul polnud praegu aega sellepärast muretseda. Kostitasin teda oma naerata-ja-põrnitse tervitusega ning ta pobises midagi vastuseks ja lasi mu käe nii kiiresti lahti, nagu oleks see teda kõrvetanud.

      „Me tahaksime, et uurija Maddox meie surnukeha üle vaataks,” ütles Frank.

      „Seda on arvata, jah,” ütles Byrne mind vahtides. Ma ei saanud aru, kas ta tõesti mõtles seda nii, nagu see kõlas; tal ei paistnud sedasorti lõõpimiseks jaksu olevat. Doherty itsitas närviliselt.

      „Valmis?” küsis Sam minult vaikselt.

      „Ei jõua ära oodata,” ütlesin. See kõlas veidi nipsakamalt, kui olin tahtnud. Frank lipsas juba majja sisse ja lükkas eemale pikki põldmurakaoksi, mis kardinana tuppa viivat ukseava varjasid.

      „Daamid enne,” ütles ta pidulikult viibates. Riputasin playboy-prillid üht sanga pidi endale särgikaelusesse, hingasin sügavalt sisse ja astusin majja.

      See oleks pidanud olema vaikne kurblik toake. Pikad vildakad päikesesiilud, mis läbi katkise katuse tuppa tungivad ja pressivad sisse akende kohal rippuva okstevaiba avadest, väreledes nagu valgus veepinnal; ühe perekonna juba sada aastat külmalt seisnud kolle, kuhu on korstnast sisse kukkunud katkine linnupesa, ja keedupoti riputamiseks mõeldud roostetanud rauast konks, mis on endiselt ootevalmis. Kusagil lähedal kudrutab rahulolevalt metstuvi.

      Aga kui olete korra surnukeha näinud, teate, kuidas see muudab kogu õhkkonda, tekitab tohutu vaikuse, tühjuse, mis sarnaneb musta auguga, seisma jäänud aeg ja tardunud molekulid selle liikumatu asja ümber, mis teab nüüd maailma viimast saladust, seda, mida ta kellelegi enam rääkida ei saa. Enamik surnukehi jääbki ainsaks asjaks toas. Mõrvaohvritega on teisiti; nemad ei tule üksinda. Vaikus valjeneb kurdistavaks karjeks ja õhk muutub säbruliseks, saab käejälgi täis, surnukeha suitseb selle teise isiku jälgedest, kes mõjub sulle sama häirivalt kui tapetu ise: mõrvar.

      Esimene asi, mis mind selle kuriteopaiga juures hämmastas, oli see, kui ähmase jälje oli mõrvar endast jätnud. Olin valmistunud nägema asju, mida ei tahaks ettegi kujutada – alasti kistud kuju, käed-jalad laiali, kohutavad tumedad haavad, löödud liiga tihedalt, et kokku lugeda, nurkadesse laiali paisatud kehaosad –, aga see tüdruk nägi välja, nagu oleks ta end hoolikalt põrandale pikali sättinud ja teinud oma viimase hingetõmbe, pika ühtlase ohke, valinud omaenda aja ja koha, ilma et keegi oleks pidanud teda siia jõudmisel aitama. Ta lebas selili kamina ees varjudes, kuidagi liiga korralikult, jalad koos ja käed külgedel. Tal oli seljas tumesinine, eest lahti poolmantel; selle all olid indigosinised teksased – korralikult jalas, püksilukk kinni –, tossud ja sinine särk, mille keskel batikatehnikas täht. Ainus tavapäratu asi tema juures olid ta kõvasti rusikasse surutud käed. Frank ja Sam olid minu kõrvale astunud ning ma saatsin Frankile küsiva pilgu – ja mis siin nii väga erakordset on? –, kuid tema vaid jälgis mind, näol loetamatu ilme.

      Tüdruk oli keskmist kasvu, kehaehituselt nagu mina – sale ja poisilik. Tema pea oli meist eemale pööratud, seina poole, ja ma nägin hämaruses vaid tema lühikesi tumedaid lokke ja siilu valget nahka: põsesarna kõrget kaart, väikese lõua tippu. „Vaata,” ütles Frank. Ta lülitas sisse väikese võimsa taskulambi ning tüdruku näole langes väike terav valguslaik.

      Hetkeks olin ma segaduses – kas Sam valetas? –, sest ma teadsin teda kusagilt, ma olin seda nägu miljon korda näinud. Siis astusin sammu lähemale, et paremini näha, ning kogu maailm jäi korraga vakka ja tardus, kui pimedus silmanurkadest möirgega peale tungis ja ma nägin ainult tüdruku nägu, mis leegitsevvalgena mu silmi põletas; sest see tüdruk olin mina. Ninajoon, lai kulmukaar, iga viimanegi tilluke detail ja nurk olid selged kui kristall: see olin mina, siniste huultega ja liikumatu, silmade all tumedad laigud nagu sinikad. Ma ei tundnud oma käsi, jalgu, ei tundnud, et ma hingaksin. Hetkeks mõtlesin, et heljun õhus, et olin end lahti tõuganud ja tuuleiilid kannavad mind eemale.

      „Tunned teda?” küsis Frank kusagil kaugel. „Kas ta võib olla mõni sugulane?”

      Mul СКАЧАТЬ