Peegelpilt. Тана Френч

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teda kunagi varem näinud.”

      „Kas sa oled adopteeritud?”

      Sam keeras järsult pea Franki poole, ehmunud tema otsekohesusest, kuid sellest oli tegelikult veidikene abi. „Ei,” ütlesin. Ühe hirmsa, jalust niitva hetke pidin ise endalt sama küsima. Aga ma olen näinud fotosid emast, kes väsinu, kuid õnnelikuna haiglavoodis täiesti tutt-uut mind rinnal hoiab. Ei.

      „Kumma moodi sa oled?”

      „Mida?” Ma ei saanud kohe aru. Ei suutnud pöörata pilku tüdrukult; pidin sundima end silmi pilgutama. Pole ime, et Doherty ja tema kõrvad eemale põrkusid. „Ei. Ma olen ema moodi. Mu isa ei ajanud ringi ja see on… Ei.”

      Frank kehitas õlgu. „Tasus küsida.”

      „Räägitakse, et kõigil on kusagil teisik,” ütles Sam vaikselt minu kõrval. Ta oli liiga lähedal; ma ei saanud kohe aru, et ta oli valmis mind kinni püüdma, nii igaks juhuks.

      Ma ei ole minestaja tüüpi. Hammustasin endale kiiresti ja kõvasti huule sisekülge; valusööst lõi mu pea klaariks. „Kas tal on mõni dokument kaasas?”

      Põgusa pausi järel, mis sigines enne, kui kumbki neist vastata jõudis, teadsin ma, et siin on midagi valesti. Persse, mõtlesin, kui uus kivi mu sisikonda allapoole vedas: identiteedivargus. Ma polnud päris kindel, kuidas see töötab, aga üks pilk mulle ja natuke loovust ning oli täiesti võimalik, et see tüdruk käib ringi, minu pass taskus, ja liisib minu nimel BMW-sid.

      „Tal oli üliõpilaskaart,” ütles Frank. „Mantli vasakus taskus võtmed, paremas taskulamp, teksaste taskus rahakott. Kaksteist naela ja mündid, pangakaart, paar vana tšekki ja see.” Ta võttis põrandalt teiste seast läbipaistva plastist asitõendikoti ja pistis mulle pihku.

      See oli Trinity College’i tudengikaart, läikiv ja kiibiga, mitte nagu need lamineeritud värvilise paberi tükid, mis meil vanasti olid. Fotol olev tüdruk nägi kümme aastat noorem välja kui see valge, sissevajunud nägu toanurgas. Ta naeratas mulle minu naeratust, peas triibuline nokaga müts, mille nokk oli küljele keeratud, ja hetkeks jooksis mul juhe täiesti kokku: Aga mul pole sellist triibulist mütsi kunagi olnud, pole ju, millal mul selline… Teesklesin, et tahan kaarti väikese kirja lugemiseks valguse poole hoida, mis andis mulle ettekäände teistele selg keerata. Madison, Alexandra J.

      Üheks peadpööritavaks hetkeks oli mul kõik selge: see oli minu ja Franki kätetöö. Meie olime loonud Lexie Madisoni, kont kondi haaval, üks kiud teise järel, meie ristisime ta ja mõneks kuuks andsime talle näo ja keha, ning kui me ta kõrvale heitsime, tahtis tema enamat. Ta oli veetnud neli aastat end tagasi tuues, sündides uuesti pimedast mullast ja öötuultest, ja nüüd on ta meid siia kutsunud, et meile näidata, mida me teinud oleme.

      „Mida kuradit,” ütlesin ma, kui jälle hingata sain.

      „Kui patrull kohale jõudis ja nad tema nime süsteemist läbi lasid,” ütles Frank plastkotti tagasi võttes, „tuli nimega koos märge: kui midagi selle tüdrukuga juhtub, tuleb kohe mulle helistada. Ma ei hakanud teda toona süsteemist ära kustutama; mõtlesin, et varem või hiljem võib meil teda jälle vaja minna. Ei me ette tea.”

      „Jajah,” ütlesin ma. „Muidugi.” Vahtisin pingsalt surnukeha ja püüdsin end kokku võtta: see ei olnud kellegi golem, see oli päris, elus surnud tüdruk, oksüümoron ja puha. „Sam,” ütlesin, „mis meil tema kohta on?”

      Sam heitis mulle kiire uuriva pilgu; kui ta aga taipas, et ma ei hakka minestama ega pista karjuma või mis iganes see oli, mida ta minult eeldas, noogutas ta põgusalt. Ta oli hakanud jälle veidi rohkem enda moodi paistma. „Valge naine,” ütles ta, „kahekümnendate keskpaigas või varastes kolmekümnendates, üksainus torkehaav rindkeres. Cooper ütleb, et ta suri kesköö paiku, üks tund siia-sinna. Ta ei oska täpsemalt öelda: šokk, muutuv temperatuur, kas surmale eelnes füüsilist tegevust, kõik see.”

      Erinevalt paljudest teistest saan mina Cooperiga hästi läbi, ometi oli mul hea meel, et ma olin siia jõudnud pärast teda. Väike majake tundus liiga täis, täis tammuvaid jalgu ja liikuvaid inimesi ja mind puurivaid silmi. „Kas pussitati siin?” küsisin.

      Sam raputas pead. „Raske öelda. Ootame labori aruande ära, kuid öine vihm uhtus paljud asitõendid minema – me ei leia rajalt jalajälgi, vererida, ei midagi sellist. Aga mulle tundub, et see ei ole meie esmane kuriteopaik. Ta liikus vähemalt mõnda aega pärast pussitamist omal jalal ringi. Vaata sinna. Veri on tilkunud otse mööda püksisäärt alla.” Frank liigutas kuulekalt taskulambivihku. „Ning mõlemal püksipõlvel on muda, üks on kärisenud, nagu oleks ta jooksu pealt kukkunud.”

      „Otsis varju,” ütlesin. Kujutluspilt kerkis mu silme ette nagu sulam kõikidest ununenud õudusunenägudest: loogeldes pimedusse kaduv rada ja jooksev tüdruk, kelle jalad abitult kividel libisevad, hingeldamine kõrvus kurdistav. Ma tundsin, kuidas Frank hoolikalt sammu eemale astub, vaikib; jälgib.

      „Võimalik,” sõnas Sam, „Võib-olla ajas mõrvar teda taga või tundus tüdrukule, et teda aetakse taga. Ta võis vabalt ka mõrvari majauksest kuni siiani endast jäljeraja maha jätta, kuid nüüdseks on see ammu läinud.”

      Tahtsin oma kätele tegevust leida, nendega läbi juuste tõmmata, üle oma suu, teha midagigi. Pressisin käed taskusse, et need paigal püsiksid. „Niisiis leidis ta turvalise koha ja kukkus kokku.”

      „Mitte päris. Ma arvan, et ta suri hoopis seal.” Sam tõmbas põldmurakaväädid eest ja osutas eestoa nurga poole. „Seal on üsna korraliku suurusega vereloik. Võimatu täpselt öelda, kui palju – vaatame, kas labori omad saavad meid siin aidata –, aga kui pärast sellist ööd sinna veel nii palju verd järele on jäänud, pidi seda alustuseks ikka kõvasti olema. Ta istus arvatavasti selle seina najal – enamik verd on tema särgiesisel ja süles ja püksitagumikul. Kui ta oleks pikali olnud, oleks see tema küljele imbunud. Seda näed?”

      Ta osutas tüdruku T-särgile ja ma sain korraga aru: see polnudki batikamuster. „Ta kortsutas särgi kokku ja surus selle haavale, üritas verejooksu peatada.”

      Nurgas kössis; ladistav vihm, soe veri sõrmede vahelt immitsemas. „Kuidas ta siis siia sai?” küsisin.

      „Meie poiss sai ta viimaks kätte,” ütles Frank. „Või keegi, igatahes.”

      Ta kummardus ja tõstis tüdruku jala tossupaelu pidi üles – see, et ta tüdrukut puudutas, saatis kuuma juti mööda mu selgroogu alla – ning kallutas taskulambi jalanõu kanna poole: see oli kulunud ja pruun, paksu mudakihiga kaetud. „Teda lohistati. Pärast surma, sest surnukeha all vereloiku ei ole: selleks ajaks, kui ta siia jõudis, oli verejooks lakanud. Tüdruku leidnud mees vannub, et tema surnukeha ei puutunud, ja ma usun teda. Tal oli selline nägu, nagu tahaks iga hetk kogu sisikonna välja oksendada; tema ei läinud kohe kindlasti laibale lähemale, kui vaja oli. Igatahes liigutati teda üsna varsti pärast surma. Cooper ütleb, et surnukangestust veel polnud ja sekundaarseid koolnulaike samuti mitte – ja ta ei olnud kaua õues vihma käes. Ta riided on vaevu niisked. Kui ta oleks kogu öö lageda taeva all olnud, oleks ta läbi ligunenud.”

      Pikkamööda, otsekui hakkaksid mu silmad alles hämara valgusega harjuma, sain ma aru, et kõik need tumedad laigud, mida olin pidanud varjudeks ja vihmaveeks, olid tegelikult verelaigud. Verd oli kõikjal: üle põranda jooksvad triibud, tüdruku pükse immutavad laigud, tema käsi kuni randmeni katvad koorikud. Ma ei tahtnud talle näkku vaadata, ei tahtnud kellelegi näkku vaadata. Hoidsin silmad tema särgil ja lasin pilgul hajuda, nii et СКАЧАТЬ