Peegelpilt. Тана Френч

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ haav võib põletikuliseks muutuda,” ütles ta uuesti särama lüües. „Viime su EMO-sse ja arstid kasutavad kõiki moodsa meditsiini võimalusi, aga sellest jääb väheks.”

      „Perset küll,” ütlesin. Mul oli tunne, et ma polnudki terve hommikupooliku midagi muud öelnud. „Mis pagana päralt paneb sind arvama, et see on hea mõte?”

      „Mis argumente sul veel on?” küsis Frank. „Noh, lase tulla.”

      „Veel,” sõnas Sam, pilk endiselt eemale pööratud, „see on kuradima ohtlik.”

      Frank kergitas kulmu ja kallutas pea Sami poole, mulle samal ajal salamisi naeratades. Ühe arusaamatu sekundi jooksul pidin end sundima, et ma vastu ei naerataks.

      „Veel,” ütlesin ma, „niikuinii on juba hilja. Byrne ja Doherty ja see tüüp oma koeraga, nad kõik teavad, et majas oli surnud naine. Sa tahad öelda, et suudad sundida kõiki kolme suud pidama, lihtsalt sellepärast, et sina seda tahad? See tüüp oma koeraga on arvatavasti juba poolele Wicklow’le juhtunust kellanud.”

      „See tüüp oma koeraga on Richard Doyle ja mul pole mingit plaani sundida teda suud pidama. Niipea, kui siin valmis saame, lähen ja õnnitlen teda noore naise elu päästmise puhul. Kui ta poleks näidanud üles ülimat vaimuselgust ja oleks viivitanud meile helistamisega, oleks tagajärg olnud ülimalt traagiline. Ta on kangelane ja ta võib sellest rääkida nii paljudele inimestele, kui aga soovib. Ja sa nägid Byrne’i, tibu. Ta pole meie suurepärase vennaskonna väike rahulolev liige. Kui ma talle vihjan, et ta võib selle eest üleviimise ära teenida, ei hoia ta mitte ainult iseenda suud kinni, vaid veenab ka Dohertyt suud kinni hoidma. Mis veel?”

      „Veel,” ütlesin, „see on mõttetu. Sam on uurinud kümneid mõrvasid, Frank, ja lahendanud neist suurema osa, ilma et peaks pööraseid operatsioone korraldama. See, millest sina räägid, vajaks korraldamiseks mitut nädalat…”

      „Pigem päeva,” parandas Frank.

      „… ja selleks ajaks on tal keegi juba käes. Vähemalt juhul, kui sa tema uurimist persse ei keera, sest sina tahad, et kõik teeksid näo, nagu poleks mõrva üldse olnudki. See ei tee muud, kui viidab sinu aega ja minu aega ja kõigi teiste aega.”

      „Kas see keeraks su uurimise persse?” küsis Frank Samilt. „Lihtsalt hüpoteetiliselt võttes. Kui sa ütleksid avalikkusele – no näiteks paariks päevaks või nii –, et tegu oli rünnaku, mitte mõrvaga? Kas keeraks?”

      Sam ohkas alistunult. „Ei,” ütles ta. „Ei, vist mitte. Pole erilist vahet, kas uurida mõrvakatset või tegelikku mõrva. Ja nagu Cassie ütles, peame niikuinii sel teemal paar päeva madalat profiili hoidma, kuni teada saame, kes meie ohver tegelikult oli, nii et kogu kupatus päris segi ei pööraks. Aga asi pole üldse selles.”

      „Okei,” ütles Frank. „Seega on minu ettepanek järgmine. Enamjaolt on teil esimese seitsmekümne kahe tunniga kahtlusalune käes, õigus?”

      Sam ei öelnud midagi.

      „Õigus?”

      „Õigus,” vastas Sam. „Ja pole mingit põhjust, miks selle juhtumiga peaks teistmoodi minema.”

      „Mitte mingit põhjust,” nõustus Frank lahkelt. „Täna on neljapäev. Hoiame sel nädalavahetusel võimalused veel lahtised. Me ei räägi avalikkusele, et tegu on mõrvaga. Cassie püsib kodus, et mõrvar teda kogemata nägema ei juhtuks, ja kui me seda plaani kasutada otsustame, on meil trump tagataskus olemas. Ma uurin selle tüdruku kohta välja kõik, mida saan, lihtsalt igaks juhuks – seda peaks ju niikuinii tegema, on mul õigus? Ma ei jää sulle jalgu, seda ma luban. Nagu sa ütlesid, pühapäeva õhtuks peaks teil keegi juba sihikul olema. Kui on, astun mina kõrvale, Cassie läheb tagasi koduvägivalda, kõik kulgeb edasi tavapärase protokolli järgi ja mingit kahju pole sündinud. Kui sul aga mingil põhjusel kedagi sõelale ei jää… noh, sellisel juhul on meil ka teised võimalused alles.”

      Kumbki meist ei vastanud.

      „Ma palun vaid kolme päeva,” ütles Frank. „Te ei pea millelegi alla kirjutama. Mis kahju see teha saab?”

      Sami näis see veidi maha rahustavat, aga mind mitte, sest ma tundsin Franki meetodeid: hulk väikseid samme, mis kõik tunduvad täiesti turvalised ja kahjutud, kuni leiad end prauhti! millegi keskmest, millega sa ei tahtnud üldse mingit tegemist teha. „Aga miks, Frank?” küsisin. „Ütle mulle, miks, ja ma veedan selle suurepärase kevadise nädalavahetuse oma korteris telekast saasta vahtides, selle asemel et oma poisiga välja minna nagu normaalsed inimesed. Sa tahad kulutada tohutul hulgal aega ja ressurssi millelegi, mis võib osutuda täiesti mõttetuks. Miks?”

      Frank tõstis käe päikese varjamiseks silmile, et saaks mulle otsa vahtida. „Miks?” kordas ta. „Jeesus, Cassie! Sest me saame seda teha. Sest mitte keegi pole terve politseiajaloo jooksul sellist võimalust saanud. Sest see oleks täiesti erakordne. Kas sa tõesti ei näe seda? Mis sul, kurat, viga on? Kas sa oled oma kontoritööga puhta tuimaks jäänud?”

      Ma tundsin, nagu oleks ta üles karanud ja mulle rusikaga makku virutanud. Lõpetasin edasi-tagasi kõndimise ja pöörasin talle selja, suunasin pilgu üle mäekülje, eemale Frankist ja Samist ja politseinikest, kes oma päid majakese uksest sisse pistsid, et jõllitada märga surnud mind.

      Mõne hetke pärast lausus Frank mu selja taga veidi leebemalt: „Anna andeks, Cassie. Sinust poleks ma seda oodanud. Mõrvarühmast ehk küll, aga mitte sinust. Ma ei arvanud, et sa tõesti mõtlesid… Ma arvasin, et sa lihtsalt tahad kindel olla. Ma ei taibanud.”

      Tema hääles oli siiras hämmeldus. Ma teadsin väga hästi, et ta töötleb mind edasi, ning oleksin võinud lugeda üles kõik tema kasutatud võtted, aga see polnud oluline, sest tal oli õigus. Viis aastat tagasi, aasta tagasi oleksin rõõmuga haaranud erakordsest võimalusest asuda tema kõrval sellele enneolematule rännakule, oleksin selle aja peale olnud juba tagasi majakeses, et vaadata, kas surnud tüdrukul olid kõrvades augud ja kust ta juuksed olid lahku kammitud. Vaatasin enda ees laiuvaid põlde ja mõtlesin väga selgelt ja end otsekui kõrvalt vaadates: mis kurat minuga juhtunud on?

      „Okei,” ütlesin lõpuks. „See, mida sa pressile ütled, ei ole minu mure; see rääkige omavahel klaariks. Mina püsin nädalavahetuse toas. Aga Frank, see on ka kõik, mida ma sulle luban. Vahet pole, kelle Sam leiab või ei leia. See ei tähenda, et ma nõus oleksin. On selge?”

      „See on juba minu tüdruku moodi,” ütles Frank. Ma kuulsin irvitust tema hääles. „Hetkeks hakkasin juba mõtlema, et tulnukad on sulle pähe mingi kiibi pannud.”

      „Mine persse, Frank,” ütlesin ringi pöörates. Sam ei paistnud just õnnelik, aga sel hetkel ei olnud mul mahti tema pärast muretseda. Mul oli vaja omaette olla ja kõige üle järele mõelda.

      „Mina ei ole veel oma nõusolekut andnud,” ütles Sam.

      „Muidugi on see kokkuvõttes sinu otsustada,” vastas Frank. Ta ei paistnud eriti muretsevat. Mina aga teadsin, et teda ootab tõenäoliselt kõvem lahing, kui ta arvata oskab. Sam ei ole konfliktne tüüp, kuid aeg-ajalt tahab ta endale kindlaks jääda, ning tema meele muutmine võib osutuda sama keeruliseks kui maja teelt eest lükkamine. „Lihtsalt otsusta kiiresti. Kui me kavatseme seda teha, vähemalt praegu, peame kohe kiirabi kutsuma.”

      „Anna teada, mis te otsustate,” ütlesin Samile. „Ma lähen koju. Õhtul näeme?” Franki СКАЧАТЬ