Peegelpilt. Тана Френч

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei tea, millal ma lõpetan,” ütles Sam.

      Kehitasin õlgu. „Ma ei lähe kuhugi.”

      „Varsti näeme, tibu,” ütles Frank rõõmsalt järgmise sigareti vahelt ja lehvitas hüvastijätuks.

      Sam saatis mu tagasi alla, piisavalt lähedal, et tema õlg puudutas kaitsvalt minu oma; mul oli tunne, et ta ei taha, et ma surnukehast üksinda mööda läheksin. Tegelikult tahtsin ma seda väga uuesti näha, eelistatult ilma teiste juuresolekuta ja pikalt, kuid ma tundsin Franki pilku oma seljal, seega ei pööranud ma isegi pead, kui me majast möödusime.

      „Ma tahtsin sind hoiatada,” ütles Sam korraga. „Mackey ei lubanud. Ta oli selles suhtes väga resoluutne ja ma ei suutnud piisavalt selgelt mõelda, et… Ma oleksin pidanud. Anna andeks.”

      Oli selge, et Frank, nagu ka kõik teised minu kuradi universumis, oli kuulnud kõlakaid operatsioonist „Vestaal”. „Ta tahtis näha, kuidas ma selle vastu võtan,” laususin. „Mu närve testida. Ja tavaliselt ta saab seda, mida tahab. Pole hullu.”

      „See Mackey. On ta hea võmm?”

      Ma ei teadnud, kuidas sellele vastata. „Hea võmm” ei ole väljend, millesse me kerglaselt suhtuksime. See tähendab keerulist, mitmest asjast koosnevat konstellatsiooni, ning omab iga politseiniku jaoks erinevat tähendust. Ma polnud üldse kindel, kas Frank oleks sobinud Sami hea võmmi definitsiooniga, või, kui mõtlema hakata, kas see oleks sobinud minugi omaga. „Ta on kuradi nutikas,” ütlesin lõpuks, „ja ta saab pahad alati kätte. Ühel või teisel moel. Kas sa annad talle need kolm päeva?”

      Sam ohkas. „Kui sul pole midagi selle vastu, et pead terve nädalavahetuse kodus passima, siis jah, vist annan. Tegelikult pole üldse halb seda juhtumit veidi aega avalikkuse silme alt eemal hoida, kuni meil on rohkem aimu, millega on tegu – kuni meil on tüdruku identiteet, kahtlusalune, mida iganes. See aitab segadust ära hoida. Mulle väga ei meeldi see, et me tema sõpradele asjata lootust anname, aga jah, eks see vist leevendab veidi hoopi – kui neil on paar päeva aega harjuda mõttega, et ta ei pruugi ellu jääda…”

      Hommikust oli saamas imeilus päev; päike kuivatas rohu ja oli nii vaikne, et võis kuulda, kuidas tillukesed putukad põllulillede vahel siia-sinna lendasid. Roheliste mäekülgede juures oli midagi, mis muutis mind ärevaks, midagi kangekaelset ja salalikku nagu sinu poole keeratud seljas. Mul läks hetk aega, et aru saada, mis see on: asi oli selles, et need olid tühjad. Terves Glenskehys polnud mitte kedagi, kes oleks tulnud vaatama, mis oli juhtunud.

      Kui olime rajalt eemale jõudnud ning teiste silme eest puude ja põõsastega varjatud, tõmbas Sam mind kõvasti enda vastu.

      „Ma mõtlesin, et see oled sina,” ütles ta mu juustesse. Tema hääl oli madal ja värises. „Ma mõtlesin, et see oled sina.”

      1 Inglise keeles famine cottage. Iirimaa suure näljahäda aegu väga levinud talutüüp, rookatusega ühekorruseline kivimaja. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

      2 Garda on Iiri politsei nimetus. [ ↵ ]

      2

      Tegelikult ei veetnud ma järgmist kolme päeva telekast saasta vahtides, nagu Frankile ütlesin. Ma ei suuda niikuinii kaua ühe koha peal istuda ning kui mul on närvid ka veel pingul, on mul kohe eriti suur vajadus liikumise järele. Niisiis – kuna ma siiski teen seda tööd närvikõdi pärast – hakkasin koristama. Küürisin ja võtsin tolmu ja lõin läikima iga sentimeetri oma korterist, alates põrandaliistudest, lõpetades praeahjuga. Võtsin kardinad eest, pesin need vannis käsitsi ära ja riputasin tuletõrjeredelile kuivama. Heitsin teki üle aknalaua õue ja tagusin seda praelabidaga, et tolmu välja saada. Ma oleksin ka seinad üle värvinud, kui mul oleks värvi olnud. Kaalusin tõsiselt idioodivarustuse selga panemist, et otsida üles lähim ehituspood, kuid olin Frankile oma lubaduse andnud, seega pesin hoopis ära loputuskasti taguse seina.

      Ja mõtlesin sellest, mida Frank oli mulle öelnud. Sinust poleks ma seda oodanud… Pärast operatsiooni „Vestaal” olin mõrvarühmast lahkunud. Sellega võrreldes ei pruugi koduvägivald just erilist väljakutset pakkuda, aga seal on nii rahulik, kuigi ma tean, et see on kummaline sõna, millega seda kirjeldada. Kedagi kas löödi või ei löödud, nii lihtne see kõik ongi; ja sina ei pea tegema muud, kui välja uurima, kes keda lõi ja sundima neid lõpetama. Koduvägivalla osakonna töö on selgepiiriline ja vaieldamatult tarvilik – ja seda viimast oli mul väga vaja. Ma olin nii väsinud kõrgete panustega mängimisest ja eetilistest dilemmadest ja komplikatsioonidest.

      Sinust poleks ma seda oodanud; kas sa oled oma kontoritööga puhta tuimaks jäänud? Minu kena töökostüüm, mis triigituna kapiukse küljes rippus ja esmaspäeva ootas, pani mu sisemuse keerama. Lõpuks ei suutnud ma selle poole vaadatagi. Toppisin kostüümi kappi ja lõin ukse pauguga kinni.

      Ja muidugi mõtlesin ma kogu selle aja, kõiki neid asju tehes sellest tüdrukust. Mul oli tunne, nagu oleks pidanud tema näos midagi olema, mingi salajane sõnum, mida ainult mina lugeda suudan, kui mul oleks ainult piisavalt oidu ja aega, et seda märgata. Kui ma oleksin veel mõrvarühmas, oleksin pannud pihta mõne foto kuriteopaigast või tema isikut tõendava dokumendi koopia, ja selle koju kaasa võtnud, et seda rahus uurida. Sam oleks mulle midagi toonud, kui ma oleksin palunud, aga ma ei teinud seda.

      Kusagil seal väljas, millalgi nende järgneva kolme päeva jooksul, viib Cooper läbi lahkamise. See mõte ajas mu aju lühisesse.

      Ma polnud kunagi kohanud kedagi, kes oleks mingil moel minuga sarnanenud. Dublin on täis jubedaid tüdrukuid, kes, võiksin vanduda, on tegelikult kõik üks ja sama isik või siis vähemalt pärit ühest ja samast pruunistava kreemi pudelist; mina ei pruugi küll olla viietärni-tibi, aga ma pole ka üheülbaline. Mu emapoolne vanaisa oli prantslane ja mingil moel sulandus prantsuse ja iiri veri kokku kombel, mis lõi midagi üsna spetsiifilist ja selgelt eristatavat. Õdesid-vendi mul pole, peamiselt on mul tädid, onud ja suur lõbus kamp teise astme nõbusid, ning keegi neist ei näe ligilähedaltki minu moodi välja.

      Mu vanemad surid, kui ma olin viiene. Ema oli kabareelaulja, isa ajakirjanik; ühel vihmasel detsembriööl olid nad parasjagu ema Kilkennys toimunud esinemiselt teel kodu poole, kui isa libedal teel auto üle kontrolli kaotas. Nad käisid kolm korda üle katuse – arvatavasti ületas isa kiirust – ja paiskusid välja põllule, kuhu nad pea alaspidi toppama jäid, kuni üks talunik autotulesid märkas ja asja uurima läks. Isa suri järgmisel päeval; ema veel enne, kui kiirabi kohale jõudis. Tavaliselt räägin selle uutele tuttavatele kohe alguses ära, et asjaga ühele poole saada. Kõik muutuvad pärast seda alati kas kidakeelseks või siis liiga härdaks („Sa tunned neist kindlasti nii väga puudust”) ja mida paremini me teineteist tunneme, seda kauem peaks see harras hetk nende arvates kestma. Ma ei tea kunagi, mida neile vastata, arvestades, et ma olin viiene ja see juhtus rohkem kui kakskümmend aastat tagasi; ma usun, et võib üsna kindlalt öelda, et olen nüüdseks sellest üle saanud. Soovin, et mäletaksin neid nii palju, et neist puudust tunda, kuid ma saan puudust tunda vaid vanemate kontseptsioonist ja vahel neist lauludest, mida ema mulle laulis, aga sellest ma teistele ei räägi.

      Mul vedas. Tuhanded teised minu olukorras lapsed on läbi süsteemi pragude libisenud, sattunud kasuperedesse või kohutavatesse eriinternaatkoolidesse. Aga teel kontserdile olid vanemad viinud mu ööseks isa õe ja tema abikaasa juurde Wicklow’sse. Ma mäletan keset ööd helisema hakanud telefoni, kiireid samme trepil ja ärevat sosistamist koridoris, automootori käivitamist, päevade kaupa sisse-välja saalivaid inimesi ja siis lõpuks tädi Louisat, kes mind hämaras elutoas istuma pani ja seletas, et jään veel СКАЧАТЬ