Peegelpilt. Тана Френч

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ helises, kui olin parasjagu riietusruumis, puhastasin oma relva ja üritasin kahe korrakaitsebüroo tüübiga lobiseda, ilma et neile jääks muljet, nagu tahaksin nendega koos hommikusöögile minna.

      „Jeesus,” sõnas üks korrakaitsetüüpidest. „Sa oled ju koduvägivallas? Kes sellisel kellaajal juba oma prouat on jõudnud klohmida?”

      „Tõeliselt oluliste asjade jaoks leiab alati aega,” vastasin, kui taskust kapi võtit õngitsesin.

      „Võib-olla helistatakse eriüksusest,” ütles kahest mehest noorem mulle naeratades. „Otsivad täpsuslaskureid.” Ta oli suur ja punaste juustega, ning tema arvates olin ma kenake. Ta oli oma musklid kõik väljapanekule ritta sättinud ja ma olin märganud, kuidas ta mu sõrmusesõrme poole piilus.

      „Nad vist kuulsid, et meie oleme juba kinni,” ütles tema sõber.

      Võtsin kapist telefoni. Selle ekraanil helendas nimi SAM O’NEILL ning ühes nurgas vilkus vastamata kõne sümbol.

      „Tšau,” ütlesin. „Mis toimub?”

      „Cassie,” ütles Sam. Tema hääl oli kohutav, vaikne ja haiglane, nagu oleks keegi tal hinge kinni löönud. „Kas sinuga on kõik korras?”

      Keerasin korravalvetüüpidele selja ja liikusin nurga poole. „Kõik on korras. Miks sa küsid? Mis lahti?”

      „Püha jumal,” ütles Sam. Ta tõi kuuldavale väikese piinatud heli, nagu oleks ta kurk kinni nööritud. „Ma helistasin sulle neli korda. Pidin juba kellegi sind otsima saatma. Miks sa oma kuradi telefonile ei vasta?”

      See polnud üldse Sami moodi. Ta on maailma kõige leebem mees. „Ma olen lasketiirus,” ütlesin. „Telefon oli kapis. Mis juhtus?”

      „Anna andeks. Ma ei tahtnud… palun vabandust.” Jälle kõlas see tasane piinatud heli. „Mind kutsuti välja. Sündmuspaigale.”

      Mu süda lõi tohutu matsuga vastu rinnakorvi. Sam on mõrvarühmas. Ma teadsin, et peaksin uudiseid oodates arvatavasti istuma, kuid ma ei suutnud sundida põlvi painduma. Toetusin selle asemel vastu kapirivi.

      „Kes?” küsisin ma.

      „Mida? Ei – jumal, ei, kellegagi ei… tähendab, see pole keegi, keda me tunneksime. Või vähemalt ma ei usu… Kuule, kas sa saaksid siia tulla?”

      Sain hingamise tagasi. „Sam,” ütlesin. „Mis kurat teil seal toimub?”

      „Lihtsalt… kas sa saaksid lihtsalt tulla? Me oleme Wicklow’s, Glenskehyst natuke edasi. Sa ju tead seda kohta, jah? Tule viitade järgi, sõida läbi Glenskehy küla ja suundu otse lõunasse, umbes pooleteise kilomeetri pärast näed paremale pööravat teeotsa – politseilint on seal juba ees. Me ootame sind seal.”

      Korravalvetüübid paistsid juba väga huvitatud. „Mul hakkab tunni pärast vahetus,” ütlesin. „Sama palju kulub mul ainuüksi sinna jõudmiseks.”

      „Ma helistan neile. Ütlen koduvägivalla omadele, et meil on sind vaja.”

      „Ei ole. Ma ei ole enam mõrvarühmas, Sam. Kui tegu on mõrvaga, pole minul sellega asja.”

      Taustal kostis kellegi mehe hääl: kindel, veidi venitatud vokaalid, raske mitte tähele panna; tuttav, kuid ma ei osanud seda hetkel kuhugi paigutada. „Oota korra,” ütles Sam.

      Surusin telefoni kõrva ja õla vahele ning hakkasin jälle oma relva kokku panema. Kui tegu polnud kellegagi, keda me tunneme, pidi asi väga halb olema, et Samile niimoodi mõjuda; väga halb. Iirimaal toimuvad mõrvad on endiselt, enamjaolt, lihtsakoelised juhtumid: narkokaklused, viltu läinud röövimised, AB-mõrvad (kiremõrvad ehk abikaasa abikaasa vastu või siis „absoluutne klassika”, oleneb, kellelt küsida) või see pikaleveninud perekonnatüli Limerickis, mis juba aastakümneid statistikatabeleid mõjutab. Meil pole tulnud tegeleda nende arvukate õudustega, mida teistes riikides ette tuleb: sarimõrvarid, jubedad piinamised, keldrid, mille põrandaid katavad laibad nagu sügisesed lehed. Aga nüüd on see kõik vaid aja küsimus. Viimase kümne aastaga on Dublin muutunud kiiremini, kui meie aju seda hallata suudab. Majanduskasv on tekitanud meile liiga palju helikopteritega inimesi ja selliseid, kes on surutud jõuga imepisikestesse õudukakorteritesse, liiga palju neid, kes jälestavad oma elu fluorestseerivates kontorikuubikutes, kus piineldes nädalavahetust ootavad, et siis jälle sedasama korrata, ning me hakkame selle raskuse all kokku varisema. Ma tundsin seda juba mõrvarühma lõpuaegadel: hulluse kime pinin õhus, linn, mis koogutab ja tõmbleb nagu marutaudis koer, suundudes otsejoones vägivallalainesse. Varem või hiljem pidi keegi sattuma esimese õudukajuhtumi otsa.

      Meil ei ole ametlikke portreteerijaid, aga mõrvarühma tüübid, kellest suurem osa pole ülikoolis käinud ning kellele minu poolik psühholoogiakraad avaldas rohkem muljet, kui oleks pidanud, kasutasid selleks vahel mind. See tuli mul üsna hästi välja; lugesin vabal ajal palju õpikuid ja statistikaaruandeid ning üritasin end asjaga kursis hoida. Kui Sam jõudis sündmuspaika ja leidis sealt eest midagi piisavalt jubedat, sai tema politseinikuinstinkt arvatavasti kaitsjainstinktist võitu, ning ta kutsus mu kohale, sest mind oli vaja.

      „Pea kinni,” ütles punapea. Ta oli demonstratsioonirežiimi välja lülitanud ning ajas end nüüd pingil sirgu. „Sa olid enne mõrvarühmas?” Just nimelt see oli põhjus, miks ma ei tahtnud nendega ennist nii sõbralikult lobiseda. Ma olin viimaste kuude jooksul seda innukat tooni juba liiga tihti kuulnud.

      „Kunagi hallil aal,” ütlesin ning saatsin talle oma armsaima naeratuse ja pilgu, mis ütles: sa ei taha teada.

      Punapea uudishimu ja libiido pidasid maha kiire võitluse; nähtavasti sai ta aru, et tema libiido võimalused olid nii ehk naa nullilähedased, sest uudishimu võitis. „Sina uurisid seda juhtumit, jah?” ütles ta end paari kapiukse võrra lähemale libistades. „Selle surnud tüdruku oma? Mis seal tegelikult juhtus?”

      „Kõik kuulujutud vastavad tõele,” ütlesin talle. Telefoni teises otsas pidas Sam kellegagi summutatud vaidlust, lühikesed ärritunud küsimused, mida katkestas see aeglane venitatud kõnepruuk, ning ma olin kindel, et kui punapea ometi sekundikski vait jääks, suudaksin välja mõelda, kes see teine mees on.

      „Ma kuulsin, et su paarimees pööras ära ja kargas kahtlusalust,” informeeris punapea mind abivalmilt.

      „Sellest ei tea ma midagi,” ütlesin, püüdes kuulikindlat vesti seljast saada, ilma et telefon käest kukuks. Minu esimene mõte – endiselt – oli öelda talle, et ta iseendaga midagi loovat teeks, kuid minu endine paarimees ja tema armuelu ei olnud minu mure, enam mitte.

      Sam tuli liinile tagasi, veel rohkem pinges ja endast väljas. „Kas sa saaksid päikeseprillid ette panna ja mõne mütsi või kapuutsi või midagi pähe tõmmata?”

      Tardusin, vest pooleldi üle pea tõmmatud. „Mida kuradit?”

      „Palun, Cassie,” ütles Sam ja tema hääl oli nii pingul, et võis iga hetk katkeda. „Palun.”

      Mul on iidvana logu Vespa, mis linnas, kus sinu üle otsustatakse su rahaliste vahendite järgi, on täiesti mittelahe, kuid sel on oma hüved. Linnaliikluses liigub see umbes neli korda kiiremini kui keskmine maastur, seda on võimalik parkida ja see on mulle mugavaks sotsiaalseks mõõdupuuks: nendel, kes seda üleoleva põlgusega vaatasid, ei olnud suure tõenäosusega määratud saada minu parimaks sõbraks. Selleks ajaks, kui olin linnast välja jõudnud, valitses СКАЧАТЬ