Peegelpilt. Тана Френч

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Glenskehy asub Dublini külje all, peidus Wicklow’ mägede vahel, suhteliselt eimillegi lähedal. Ma olin pool elu Wicklow’ mägedes elanud, ilma et oleksin sellele lähemale sattunud kui ehk mõne sinnapoole osutava teeviida juurde. See lihtsalt on sedasorti paik: peotäis vananevaid maju kord kuus avatud kiriku ümber, pubi ja pudupood, väike ja piisavalt eraldatud külake, mis jääb kahe silma vahele ka sel meeleheitel põlvkonnal, kes mööda maakohti trambib, et leida kodu, mida nad endale lubada saavad. Kell kaheksa neljapäeva hommikul oli peatänav – kui mõlemat osa sellest sõnast üsna vabas tähenduses kasutada – piltilus nagu postkaardil ja peaaegu inimtühi, vaid üks vana naine tiris ratastega ostukotti mõnd teadmata sündmust tähistava kulunud graniitmonumendi eest läbi, väikesed suhkrumandlimajad tema selja taga vildakas reas, selle kõige kohal kõrgumas rohekaspruunid ükskõiksed mäed. Ma kujutasin täiesti ette, et siin võiks keegi oma otsa leida, aga pigem mõni talunik põlvkondi kestnud maavaidluses, mõni naine, kelle mees oli liigsest napsist ja klaustrofoobiast hulluks keeranud, mõni mees, kes oli nelikümmend aastat liiga kaua pidanud oma vennaga maja jagama: need on sügavate juurtega tuttavad kuriteod, sama vanad kui Iirimaa ise. Mitte midagi sellist, mis paneks Sami-sugusel kogenud uurijal hääle telefonis värisema.

      Pealegi häiris mind see telefonis kõlanud teine hääl. Sam on minu teada ainus uurija, kellel pole paarimeest. Talle meeldib omaette toimetada, asuda iga juhtumi kallale uue meeskonnaga – kohalike mundrikandjatega, kellel on vaja eksperdi abi, mõrvarühma paarisrakenditega, kellel kulub suuremate juhtumite juurde ära kolmas mees. Sam saab kõigiga hästi läbi, ta on ideaalne varumees ja mulle oleks meeldinud teada, keda minu endistest kolleegidest ta nüüd abistama on tõtanud.

      Külast välja sõites läks tee kitsamaks, loogeldes ülespoole erksavärviliste astelhernepõõsaste vahel, ning põllulapid muutusid väiksemaks ja kivisemaks. Mäeharjal seisis kaks meest. Sam, heledapäine ja toekas ja pinevil, jalad harkis ja käed jakitaskus; ning temast poole meetri kaugusel veel keegi, pea püsti, selg tugeva tuule vastu sirge. Päike oli veel madalas taevas ning nende pikad varjud muutsid nad hiiglaslikeks ja ähvardavateks, nende siluetid mööda kihutavate pilvede taustal peaaegu liiga teravad, nagu oleks tegu kahe sõnumitoojaga, kes on astunud välja otse päikesest, tulnud mööda sätendavat teed alla. Nende selja taga laperdas ja peksles politseilint.

      Sam tõstis mulle tervituseks käe, kui ma talle lehvitasin. Teine mees kallutas pea viltu, see oli kiire kallutus, nagu silmapilgutus, ning ma teadsin kohe, kes ta on.

      „Kurat mind võtaks,” ütlesin veel enne, kui Vespa seljast maha sain. „See on Frankie. Kust sa välja ilmusid?”

      Frank haaras mind ühe käega endale kaenlasse. Neli aastat ei olnud teda põrmugi muutnud; ma olin üsna kindel, et ta kandis isegi sedasama kulunud nahktagi. „Cassie Maddox,” ütles ta. „Maailma parim valeüliõpilane. Kuidas sul läinud on? Mis värk selle koduvägivalla osakonnaga on?”

      „Ma päästan maailma. Mulle anti valgusmõõk ja puha.” Silmanurgast märkasin Sami segaduses kulmukortsutust – ma ei räägi eriti oma kunagisest salaagendi tööst, ma pole isegi kindel, kas ta on mind kunagi kuulnud Franki nime mainimas –, aga alles siis, kui tema poole pöörasin, nägin, kui jube ta välja näeb, suu ümber valge rõngas ja silmad pärani. Miski minu sees tõmbus kokku: see pidi tõesti hull juhtum olema.

      „Kuidas sul on?” küsisin ma kiivrit peast võttes.

      „Tipp-topp,” ütles Sam. Ta püüdis mulle naeratada, kuid tema naeratus oli vildakas.

      „Vau,” ütles Frank ülepakutud vaimustusega, kui mind pealaest jalatallani uuris. „Vaata aga vaata. Kas sellist kraami üks hästi riietuv uurija tänapäeval kannabki?” Kui ta mind viimati nägi, olid mul jalas tanksaapad ja seljas T-särk, millel kiri „Preili Kiisu lõbustuste maja ootab SIND”.

      „Näksi muru, Frank,” ütlesin talle. „Vähemalt olen mina viimase paari aasta jooksul mõnel korral oma garderoobi uuendanud.”

      „Ei, ei, ei, ma olen ju lausa rabatud. Väga ärinaiselik.” Ta püüdis mind keerutada, kuid ma rehmasin ta käe eemale. Täpsuse huvides pean märkima, et ma ei olnud riides nagu Hillary Clinton. Mul olid seljas mu tööriided – must pükskostüüm, valge särk – ja ma polnud neist ka ise erilises vaimustuses, aga kui ma koduvägivalla osakonda üle läksin, ei jõudnud mu uus ülemus mulle piisavalt toonitada, kui oluline on korrektne ühiskuvand ja avaliku usalduse loomine, mida nähtavasti ei ole võimalik saavutada teksades ja T-särgis, ning mul polnud piisavalt jaksu, et vastu vaielda. „Kas sa võtsid kaasa päikeseprillid ja pusa või midagi?” küsis Frank. „Need sobivad kenasti selle sinu kostüümiga.”

      „Sa lasid mul selleks kohale tulla, et mu moetunnetust arutada?” pärisin. Otsisin rolleri sadula alt panipaigast välja vana punase bareti ja viibutasin sellega tema poole.

      „Ei, arutame seda millalgi hiljem. Näe, võta need.” Frank võttis taskust päikeseprillid, jubedad peegelklaasidega asjandused, mis 1985. aastal kuulusid arvatavasti Don Johnsonile, ja ulatas need mulle.

      „Kui ma pean ringi käima nagu mingi idioot,” ütlesin prille vaadates, „oleks parem, kui selleks oleks ka üks kuratlikult hea põhjendus.”

      „Selleni jõuame kohe. Kui sulle need ei sobi, võid alati ka oma kiivri pähe jätta.” Frank ootas, kuni ma õlgu kehitasin ja idioodivarustuse pähe tõmbasin. Tema nägemisest tekkinud elevus oli lahtunud ja mu selg hakkas jälle pingesse tõmbuma. Sam nägi haiglane välja, Frank oli juhtumi juurde kutsutud ja ta ei tahtnud, et mind sündmuspaigal nähtaks: see kõlas täpselt, nagu oleks mõni salaagent mõrvatud.

      „Kaunis nagu alati,” ütles Frank. Ta tõstis politseilindi üles, et ma saaksin selle alt läbi lipsata, ning see tundus kõik nii tuttav, ma olin seda kiiret, ladusat liigutust teinud nii palju kordi, et hetkeks oli mul tunne, nagu oleksin koju jõudnud. Sättisin automaatselt relva vööl ja enne, kui isegi aru sain, heitsin oma paarimeest otsides pilgu üle õla, nagu oleks see minu juhtum.

      „Lugu on järgmine,” ütles Sam. „Veerand seitsme paiku hommikul jalutas üks kohalik Richard Doyle’i nimeline tüüp sellel jalgrajal siin oma koera. Ta lasi koera rihma otsast lahti heinamaale jooksma. Jalgrajast mitte väga kaugel asub varemetes maja ning koer jooksis sinna sisse, aga ei tahtnud enam kuidagi välja tulla, nii et lõpuks pidi Doyle talle järele minema. Ta leidis koera naise surnukeha juures ringi nuuskimast. Doyle haaras koera kaenlasse, vaatas, et majast välja sai, ja helistas politseisse.”

      Pinge minus andis pisut järele: ma ei teadnud ühtegi naisagenti. „Ja miks mina siin olen?” küsisin. „Rääkimata sinust, kullake. Kas sa läksid mõrvarühma üle ja mulle lihtsalt ei räägitud sellest?”

      „Küll sa näed,” vastas Frank. Ma läksin tema järel mööda jalgrada ning nägin vaid tema kukalt. „Usu mind, küll sa näed.”

      Heitsin pilgu üle õla Samile. „Ära muretse,” ütles ta vaikselt. Talle hakkas värv näkku tagasi tulema, eredate ebaühtlaste laikudena. „Midagi hullu pole.”

      Teerada läks üles mäkke ja oli liiga kitsas, et kaks inimest sinna kõrvuti kõndima mahuksid; see polnud rohkemat kui kitsas mudane rajake, mille kahes küljes kasvas tihe viirpuuhekk. Nende vahelt oli näha roheliste heinamaade pööraselt kirju lapitekk, mis oli kirjatud lammastega – kusagil läheduses määgis pisike talleke. Õhk oli külm ja nii rikkalik, et seda oleks võinud juua, ning päike heitis läbi viirpuude pikki kuldseid siilusid. Kaalusin hetkeks, kas peaksin lihtsalt edasi kõndima, üle mäeselja üha edasi minema, ning laskma Samil ja Frankil muretseda selle pärast, mis iganes õudus meid selle hommikuvalguse all ootas. „Siiapoole,” СКАЧАТЬ