Miniaturist. Jessie Burton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rikkus ei huvita mind. Ma tean, kui väga Agnes tahab meie müüre maha kiskuda.”

      „Alati sa kahtlustad midagi! Agnes tahab, et mina tema suhkrut veaksin, sest ta teab, et ma olen parim.”

      „Noh, aga müü see siis ära ja tõmba asjale joon alla. Mäletad ju küll, mis on kaalul.”

      „Ja kõigist asjadest, mida ma müüa võiksin, käid sa just sellele peale! Marin, aga lekkerheid3, pöörane ihalus kõige magusa järele – mida sinu pastor selle peale kostaks?” Johannes pöördub oma abikaasa poole. „Nella, minu õde arvab, et suhkur pole inimeste hingele hea, kuid ta tahab sellegipoolest, et ma seda müüksin. Mida sina sellest arvad?”

      Nellale meenub kohe tema tagasilükatud palve martsipani saada ja ta on ootamatu tähelepanuavalduse eest tänulik. Hinged ja raha, mõtleb ta, need kaks mõtlevad ainult hingedest ja rahast.

      „Ma hoian lihtsalt nina vee peal,” sõnab Marin napilt. „Johannes, mina igatahes kardan Jumalat. Kas sina kardad?” Marin haarab kahvli pihku nagu väikese kolmhargi. „Palun, vend, lihtsalt müü see suhkur maha. Meil on eelis, sest siin pole suhkrumüüjate gildi. Võime müüa nii kallilt, kui tahame, ja sellele, kellele tahame. Saa sellest kähku lahti. See oleks kõige parem.”

      Johannes silmitseb ikka veel damastist laudlinal lebavat puutumata leiba. Nella kõht koriseb ja ta surub vaistlikult käe kõhule, nagu suudaks käsi selle vait hoida. „Otto ei kiidaks meie uut sorti vabakaubandust heaks,” lausub Johannes vilksamisi ukse poole vaadates.

      Marin lööb kahvliharud damastkangasse. „Tema on hollandlane. Pragmaatik. Ta pole suhkrurooistandust isegi näinud.”

      „Peaaegu nägi.”

      „Tema mõistab meie äri sama hästi kui meie ise.” Naise hallide silmade pilk puurib mehe omasse. „Kas sa pole minuga nõus?”

      „Sa ära räägi tema eest,” vastab Johannes. „Ta töötab minu, mitte sinu alluvuses. Ja see laudlina maksis kolmkümmend kuldnat, nii et ole kena ja lõpeta minu omandi augustamine.”

      „Ma käisin sadamas,” nähvab Marin. „Bürgermeistrid uputasid eile hommikul üksteise järel kolm meest ära. Nad riputasid neile kivid kaela. Toppisid mehed kotti ja viskasid vette.”

      Kusagil koridoris kliriseb taldrik. „Rezeki, paha koer!” hüüatab Cornelia, kuid Nella märkab, et Johannese mõlemad penid tukuvad söögitoa nurgas. Johannes sulgeb silmad ja Nella imestab endamisi, mis seost võib uputatud meestel olla suhkru laovarudega või Otto arvamusega või Agnes Meermansiga, kes püüab meie müüre maha lõhkuda.

      „Ma tean, kuidas inimene upub,” pomiseb Johannes. „Sa vist unustasid, et ma olen oma elust suurema osa merel veetnud.”

      Johannese häälest kostab hoiatus, kuid Marin jätkab ikkagi. „Ma küsisin mehelt, kes sadamat koristab, miks bürgermeistrid need inimesed ära uputasid. Ta vastas, et neil polnud Jumala lepitamiseks piisavalt kuldnaid.”

      Naine jääb hingetult vait. End toolil õõtsutaval Johannesel on peaaegu et leinaline näoilme. „Marin, mina arvasin, et Jumal andestab kõigile?” sõnab ta. Johannes ei paista tahtvat oma küsimusele vastust kuulda.

      Õhk on kuum ja atmosfäär terav. Näost punane Cornelia ilmub söögituppa ja koristab taldrikud ära, Johannes aga tõuseb toolilt. Kolm naist silmitsevad teda ootavalt, kuid ta ruttab käega õhku pekstes toast välja. Marin ja Cornelia paistavad selle liigutuse tähendust teadvat ning Marin haarab hommikueinele kaasa võetud raamatu kätte. Nella märkab, et see on Hoofti näidend „Tõeline narr”.

      „Kui tihti ta ära käib?” küsib Nella.

      Marin paneb raamatu käest ja turtsatab halvustavalt, kui leht end vastu lauda valele poole pöörab. „Mu vend lahkub. Siis tuleb tagasi. Ja siis lahkub jälle,” ohkab ta. „Küll sa näed. See pole raske. Selle suudab igaüks ära õppida.”

      „Ma ei küsinudki, kas see on raske. Ja kes üldse on Frans Meermans?”

      „Cornelia, kuidas Petronella papagoi end täna hommikul tunneb?” küsib Marin.

      „Temaga on kõik hästi, emand. Hästi.” Cornelia hoidub Nellale silma vaatamast. Täna ta ei itsita ega ülbitse. Ta näeb väsinud välja, nagu vaevaks teda miski.

      „Lind vajab puhast õhku,” sõnab Nella. „Köök on kindlasti toiduaurusid täis. Mulle meeldiks, kui ta minu toas ringi lendaks.”

      „Ta võib midagi väärtuslikku nokkida,” vastab Marin.

      „Ta ei tee seda.”

      „Ta võib aknast välja lennata.”

      „Ma hoian akna kinni.”

      Marin lööb raamatu pauguga kinni ja tõttab toast välja. Teenijanna ajab end sirgu ja vaatab silmi kissitades oma emandale järele. Hetke kõhelnud, lahkub temagi toast. Nella vajub toolile tagasi ja vahib tühja pilguga Johannese kaarti. Uks on ikka veel lahti ja ta kuuleb, kuidas Marin ja Johannes kabineti ees omavahel sosistavad.

      „Kristuse nimel, Marin. Kas sul tõesti pole midagi targemat teha?”

      „Sul on nüüd naine. Kuhu sa lähed?”

      „Mul on ka äriasjad.”

      „Mis äriasjad sul pühapäevasel päeval olla võivad?”

      „Marin, kas seda maja peetakse sinu meelest nõiakunsti abil üleval? Ma lähen suhkrut üle vaatama.”

      „Ma ei usu sind,” sisistab Marin. „Ma ei luba seda.” Nella tunneb, kuidas pinge õe ja venna vahel kasvab, see on nagu teine, sõnadeta keel, mis täidab kannatuse karika ääreni.

      „Milline mees laseks oma õel endaga niiviisi rääkida? Sinu sõna pole seadus.”

      „Küllap vist. Kuid see on lähemal, kui sa arvad.”

      Johannes ruttab välisuksest välja ja Nella kuuleb õhu sametist sahinat, kui välismaailm taas kord tema eest suletakse. Ta piilub ukse vahelt välja ja silmitseb hallis seisvat meheõde. Marin on käed näo ette tõstnud ja ta õlad on kühmu vajunud, nagu oleks ta kurbuse maine kehastus.

      Trompe-l’œil 4

      Kui Marin ülakorrusele läheb ja ta sammude kaja vaibub, hiilib Nella alumisele korrusele, kus Peebo perenaisele nokka naksutab. Tütarlapse üllatuseks ripub Peebo puur nüüd piduköögis. Siin ei valmistata toitu, seda tehakse üle koridori asuvas töököögis. Piduköök on mõeldud Brandti Hiina portselani eksponeerimiseks, sealsed seinad on plekkideta ja seal pole auravaid potte-panne. Nella mõtleb, kui kaua Peebo on juba värsket õhku saanud hingata, ja teda teeb uudishimulikuks küsimus, kes selle heateoga hakkama võis saada.

      Otto istub väikese laua taga ja poleerib kiirustamata hõbedast söögiriistu, mis õhtusöögi ajal lauale pannakse. Ta pole pikk mees, kuid on laiaõlgne ja paistab liiga suur tooli jaoks, millel istub. Lävel seisvat tütarlast märgates osutab ta Peebo puuri poole. „Väike lärmakas lind,” sõnab ta.

      „Palun vabandust. Ma võtaksin ta oma tuppa…”

      „Mulle СКАЧАТЬ