Miniaturist. Jessie Burton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Nella Oortman tõstab ja langetab oma värske abikaasa maja trepil seistes delfiinikujulist koputirõngast ja selle kolksud tekitavad temas piinlikkust. Tema tulekust teatakse, kuid keegi ei tule avama. Aeg sai kokku lepitud ja kirju kirjutatud, ning tema ema kirjapaber oli Brandti kalli pärgamendi kõrval nii õhuke. Ei, mõtleb tütarlaps, see pole küll suurem asi vastuvõtt, eriti arvestades kuu aja eest toimunud abielu sõlmimise tseremooniat, kus polnud lillevanikuid ega tõotusekarikat ega pulmavoodit. Nella tõstab oma väikese kraamikirstu ja linnupuuri trepiastmele. Ta teab, et peab koju kirjutades olukorda ilustama, kuid kõigepealt tuleb selleks majja pääseda ja leida kirjutuslauaga tuba.

      Nella pöördub teiselt kaldalt kostvat pargasemehe naeru kuuldes kanali poole vaatama. Kõhnuke poiss on seal kalakorviga naisele otsa jooksnud ja poollõpnud heeringas libiseb mööda kaubitsejaemanda laia seelikut alla. Käre maanaise hääl paneb Nellal judinad mööda nahka jooksma. „Lollpea! Lollpea!” karjub naine. Poiss aga on pime ja kobab heeringat otsides nobedate julgete sõrmedega tänavatolmus, nagu otsiks hõbeehet. Poiss saab heeringa kätte ja lippab naeru lõkerdades saagiga minema, tühi käsi ette sirutatud.

      Nella juubeldab talle vaikselt kaasa ning jääb siis oktoobrikuu kohta haruldast soojust nautima, ahmides seda endasse, kuni veel saab. Herengrachti seda osa tuntakse Kuldse Käänakuna, kuid praegu on see lai veeriba pruun ja töine. Mudakarva kanali kohal kõrguvad majad on omaette nähtus. Need on linna ehtivad väärikad ja kaunid kalliskivid, mis imetlevad siin oma veepeegeldusi. Nende katuste kohal annab loodus endast parima, et vääriliselt vastata, ning safrani ja aprikooside värvi pilved väljendavad omakorda võimsa vabariigi rikutust.

      Nella pöördub uuesti ukse poole ja nüüd on see pisut paokil. Oli see ka enne paokil? Nella pole kindel. Ta lükkab ust ja piilub majja, kus marmorpõranda jahedust vastu õhkub. „Johannes Brandt?” hõikab ta valju ja pisut äreva häälega. On see mingi mäng, küsib ta endalt mõttes. Mul lastakse siin vist jaanuarikuuni seista. Tema papagoi Peebo väristab tiivaotsi kõlinal vastu puurivõret ja linnu tasane vidin jääb marmorpõrandal vakka. Isegi vaikseks jäänud kanal nende selja taga tundub nüüd hinge kinni hoidvat.

      Sügavamale varjudesse vaadates on Nella ühes asjas päris kindel. Teda jälgitakse. Võta end kokku, Nella Elisabeth, kamandab ta end üle läve astudes. Kas tema abikaasa kallistab teda ja suudleb või surub kätt, nagu sõlmiks äritehingut? Tseremoonial, kus neid ümbritses tütarlapse väike perekond ja mehe poolt polnud kedagi kohal, ei teinud mees üht ega teist.

      Näitamaks, et maatüdrukud tunnevad samuti häid kombeid, kummardub Nella ja võtab kingad jalast – need on kenad nahkkingad ja otse loomulikult ta parimad –, ehkki ta ei oska öelda, mis mõtet võiks praegu headel kommetel olla. Väärikus, oli ta ema nende kohta öelnud, kuid väärikus on ju nii ebamugav. Ta klopsab kingad teineteise vastu puhtaks lootes, et keegi müra kuuldes kohale tuleb – või siis plehku pistab. Ema kutsub teda suureks unistajaks, Nella Pilvelkõndijaks. Kingad aga lebavad nüüd liikumatult ja Nella tunneb end lolliks tehtuna.

      Väljas hõiklevad kaks naist. Nella pöördub, kuid näeb avatud uksest vaid pika, ilma tanuta kuldjuukselise naise selga, mis liigub temast eemale viimaste päikesekiirte poole. Nella enda juuksed on Assendelftist tulles lahti vajunud ja kerge tuuleke on salgukesi vabaks kiskunud. Nende tagasitoppimine ajaks Nella nii talumatult närvi, et ta laseb pigem juuksesalgukestel oma nägu kõditada.

      „Kas meile tuleb siia loomaaed?”

      Sõnad kõlavad halli pimedusest enesekindlalt ja kiiresti. Nella nahk tõmbub pingule ja teadmine, et ta aimas õigesti, ei suuda kananahka ihult peletada. Ta vaatab, kuidas varjudest liugleb tema poole ette sirutatud käega inimkuju, kuid ta ei oska arvata, kas see käsi soovib tõrjuda või tervitada. Tulijaks on naine, sirgeselgne, sale ja sügavmusta riietunud, kuid tanu ta peas on täiuslikult valge, tärgeldatud ja triigitud. Tema juustest ei pääse ainuski karv tanu alt välja ja ta toob endaga kummalise imeõrna muskaatpähklilõhna. Naise silmad on hallid ja suujoon karm. Kui kaua ta on seal juba seisnud ja jälginud? Peebo siutsatab.

      „Tema on Peebo,” vastab Nella. „Minu papagoi.”

      „Seda ma näen jah,” kostab naine teda ülalt alla silmitsedes. „Või kuulen. Ma mõistan seda nõnda, et sul pole rohkem elajaid kaasas?”

      „Mul on küll väike koer, kuid ta jäi koju…”

      „Tore. Ta ajaks me toad sassi. Ja kratsiks puidu kriimuliseks. Need pisikesed penid on prantslaste ja hispaanlaste lemmikud,” teatab naine. „Sama tühised kui nende omanikud.”

      „Ja nad näevad välja nagu rotid,” hõikab teine hääl kusagilt halli sügavusest.

      Naine kortsutab kulme ja sulgeb sealjuures hetkeks silmad, nii et Nella saab teda uurida, nuputades, kes veel seda jutuajamist pealt võib vaadata. Ma olen temast kindlasti kümme aastat noorem, mõtleb ta, ehkki selle naise nahk on nii sile. Kui naine Nellast möödub ja välisukse poole suundub, õhkub ta liikumisest graatsiat, eneseteadlikkust ja häbitust. Ta heidab korralikult ukse kõrvale sätitud kingapaarile põgusa heakskiitva pilgu ja vaatab siis tihedalt kokkupigistatud huultega linnupuuri sisse. Peebo suled on hirmust puhevil.

      Nella otsustab naise tähelepanu kõrvale juhtida sellega, et ulatab terekäe – naine aga võpatab puudutuse peale.

      „Seitsmeteistkümneaastase kohta oled sa suure kondiga,” sõnab naine.

      „Mina olen Nella,” vastab tütarlaps kätt tagasi tõmmates. „Ja ma olen kaheksateistkümnene.”

      „Ma tean, kes sa oled.”

      „Mu päris nimi on Petronella, kuid kodus kutsuvad kõik mind…”

      „Ma kuulsin seda juba esimesel korral.”

      „Kas sa oled majapidajanna?” küsib Nella. Halli varjudest kostab halvasti alla surutud itsitamist. Naine ei tee sellest välja ja silmitseb pärlmutriläikelist loojangut. „Kas Johannes on siin? Ma olen tema naine.” Naine ei lausu sellegi peale musta ega valget. „Me kirjutasime kuu aega tagasi Assendelftis abielulepingule alla,” jätkab Nella pealetükkivalt. Näib, et siin polegi muud võimalust kui peale käia.

      „Mu venda ei ole praegu kodus.”

      „Sinu venda?”

      Pimedusest kostab taas itsitamist. Naine vaatab Nellale otse silma. „Mina olen Marin Brandt,” teatab ta, nagu peaks Nella seeläbi kõigest aru saama. Marini pilk on küll karm, kuid Nella kuuleb ta hääles ebakindlat nooti. „Teda pole,” jätkab Marin. „Me arvasime, et ta tuleb. Kuid teda pole.”

      „Kus ta siis on?”

      Marin vaatab uuesti taevasse. Ta vasak käsi libiseb läbi õhu ja trepi lähedalt varjust ilmub välja kaks inimkogu. „Otto,” ütleb naine.

      Mees astub nende poole ning Nella neelatab ja surub külmetavad jalatallad kõvasti vastu põrandat.

      Otto nahk on tume, igalt poolt täiesti tumepruun, nii kraest paistev kael kui käistest paistvad randmed ja käelabad, kogu nahk on tumepruuni värvi igalt poolt, kuhu silm ulatub: kõrged põsesarnad, lõug, lai laup, viimane kui toll nahka. Nella pole veel kunagi niisugust meest näinud.

      Marin paistab jälgivat, mida tüdruk ette võtab. Otto suurte silmade pilk ei reageeri kuidagi Nella halvasti varjatud imetlusele. Mees teeb kummarduse ja tüdruk vastab kniksuga, närides sealjuures huult, kuni vere maitse suus tuletab meelde, et peab rahu säilitama. Nella näeb, kuidas mehe nahk läigib nagu kastanimuna ja kuidas mustad kräsus juuksed ta kolbalt lae poole СКАЧАТЬ