Miniaturist. Jessie Burton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ räägib amsterdamlase aktsendiga, kuid venitab sõnu, nii et need kostavad soojade ja voolavatena. Nella võtab puukotad vastu ja ta sõrmed puudutavad sealjuures mehe nahka. Ta tõmbab kotad endale kohmakalt jalga. Need on liiga suured, kuid tüdruk ei söanda seda öelda, pealegi hoiavad need ta jalatallad külmast marmorpõrandast kõrgemal. Küllap ta sätib pärast ülakorrusel nahkrihmad parajaks – kui ta üldse kunagi sinna pääseb või kui teda üldse kunagi hallist kaugemale lastakse.

      „Otto on minu venna teener,” ütleb Marin, pilk endiselt Nellal kinni. „Ja tema on meie teenijanna Cornelia. Tema hakkab sinu eest hoolitsema.”

      Cornelia astub lähemale. Ta on Nellast veidi vanem, nii kakskümmend või kakskümmend üks aastat vana, ja pisut ka pikem. Cornelia naeratab ebasõbralikult ja ta sinisilmade pilk mõõdab värsket pruuti, märgates ka tolle värisevaid käsi. Nella naeratab teenijanna uudishimust haavatuna ja püüab mingeid viisakaid tänusõnu leida. Ta on pooleldi tänulik ja pooleldi häbistatud, kui Marin teda katkestab.

      „Las ma näitan sulle ülakorrust,” ütleb Marin. „Sa tahad ju oma tuba näha.”

      Nella noogutab ja Cornelia silmis süttib elevussädemeke. Puurist kostab õnnelikku siristamist, mis seinu mööda kõrgele üles kajab, ja Marin annab Corneliale randmeliigutusega märku, et lind peab kööki kolima.

      „Aga seal on toiduaurud,” protestib Nella. Marin ja Otto pöörduvad uuesti tema poole. „Peebole meeldib valgus.”

      Cornelia haarab puuri ja hakkab seda õõtsutama nagu veepange. „Palun ole ettevaatlik,” manitseb Nella.

      Marini ja Cornelia pilgud kohtuvad hetkeks. Teenijanna jätkab oma teed köögi poole, saatjaks Peebo tasased murelikud piuksatused.

      Ülakorrusel tunneb Nella end oma uue eluruumi luksuses üsna alaväärsena. Marin ei paista rahul olevat. „Cornelia kaunistas siin liiga palju,” teatab ta. „Kuid me loodame, et Johannes rohkem ei abiellu.”

      Toas on tikitud initsiaalidega padjad, uus voodikate ja kahed uued kardinad. „Raske samet ei lase kanali udu tuppa,” selgitab Marin. „See oli enne minu tuba,” lisab ta ja läheb akna juurde, et kätt aknalauale toetades vaadata taevasse ilmuma hakanud tähti. „Siit on parem vaade, nii et andsime toa sulle.”

      „Oh ei,” vastab Nella. „Sel juhul pead sa küll toa tagasi saama.”

      Nad silmitsevad teineteist keset tohutut tikandite hulka, keset linu, millel B tähistab Brandti ja on ümbritsetud viinapuuväätidest, peidetud linnupessa või kerkib lillepeenrast. Nood B-d on ta neiupõlvenime alla kugistanud ja nende vatsad on sellest paksuks paisunud. Tundes ebalust ja ühtaegu ka kohustust, libistab Nella sõrmega üle villaste kangaste virna, mis tema vaimu peab üleval hoidma.

      „Kas sinu esivanemate uhke Assendelfti kodu on soe ja kuiv?” uurib Marin.

      „See on vahepeal üsna rõske,” kostab Nella, kummardub ja üritab lohmakate kottade rihmasid kobamisi oma jalgade järgi sättida. „Kaitsetammid ei pea alati vett kinni. Ja uhke see ka pole…”

      „Meie perel ei ole küll nii muistset sugupuud kui teil, kuid mis võiks olla parem soojast, kuivast ja hästi ehitatud majast,” lõikab Marin vahele. Ta ei esita küsimust.

      „Muidugi.”

      „Afkomst seyt niet. Sugupuu ei tähenda midagi,” jätkab Marin ja tonksab sõrmega patja, rõhutamaks sõna „midagi”. „Pastor Pellicorne ütles eelmisel pühapäeval niiviisi ja mina kirjutasin selle meie perekonnapiibli esilehele. Vesi võib kerkida, kui me hoolsad pole.” Ta näib mõtetest ärkavat. „Sinu ema kirjutas,” lisab ta. „Ta nõuab, et võiks ise sinu siiasõidu eest maksta. Me ei saanud seda lubada. Me saatsime peaaegu kõige parema pargase. Ega sa solvunud?”

      „Ei. Ei.”

      „Tore. Peaaegu kõige parem tähendab siin majas värsket värvi ja Bengali siidiga kaunistatud kajutit. Teine pargas on Johannese käes.”

      Nella mõtiskleb, kus tema abikaasa võiks küll asuda oma parima pargasega, et ei jõudnud õigeks ajaks teda tervitama. Siis mõtleb ta Peebole, kes kössitab üksinda köögis tule ja pannide lähedal. „Teil on vaid kaks teenijat?” küsib ta.

      „Nendest piisab,” vastab Marin. „Me oleme kaupmehed, mitte uhkeldajad. Piibel keelab inimesel oma rikkusega eputada.”

      „Ei. Loomulikult.”

      „Kui tal muidugi on eputamiseks midagi järel.” Marin põrnitseb tütarlast ning Nella pöörab pilgu kõrvale. Ruumis on hakanud hämarduma ja Marin paneb küünlad põlema. Need on odavad rasvaküünlad, ehkki Nella oli lootnud siin lõhnavaid vahaküünlaid näha. Teda üllatab haisvate ja suitsevate küünalde valik. „Paistab, et Cornelia tikkis su uue nime kõige peale,” ütleb Marin üle õla.

      Muidugi, mõtleb Nella Cornelia sünget uurivat pilku meenutades.

      Teenija sõrmed olid tikkimisest kindlasti verele torgitud ning keda muud ta ikka selle eest karistaks?

      „Millal Johannes üldse tuleb – miks teda siin pole?” uurib Nella.

      „Sinu ema rääkis, et sa oled innukalt valmis alustama abielunaise elu Amsterdamis,” sõnab Marin. „Kas oled siis või?”

      „Jah. Aga selleks on ka abikaasat vaja.”

      Järgnenud jäises vaikuses mõtleb Nella, kus Marini abikaasa võiks olla. Ehk peitis Marin ta keldrisse? Ta varjab oma meeletu soovi naerma pahvatada selle taha, et naeratab ühele padjale. „Siin on kõik nii ilus,” kiidab ta. „Sa poleks pidanud nii palju pingutama.”

      „Cornelia tegi siin kõik. Mina ei oska käsitööd.”

      „See pole kohe kindlasti tõsi.”

      „Ma võtsin oma maalid alla. Arvasin, et need oleksid sulle rohkem meeltmööda.” Marin osutab seinale, kus õlimaalil ripub punt turris sulgedega ja küünistega metslinde seinal konksu otsas. Selsamal seinal veidi kaugemal on jahimehe saagi portree, üles riputatud jänes. Sellele järgneb pilt Hiina portselantaldrikule kuhjatud puhastatud austritest, mida varjutavad kummuli veiniklaas ja kausitäis üleküpsenud puuvilju. Austrite eksponeeritud alastuses on midagi kõhedusttekitavat. Nella vanas kodus ehtis ta ema seinu maastikumaalide ja piiblistseenidega. „Need kuuluvad mu vennale,” teatab Marin, osutades vaasitäiele lilledele, mis tunduvad lõuendil jäigad ja ebaloomulikult erksad, ja poolikule granaatõunale, mis ootab kedagi maali alumises servas.

      „Tänan.” Nella mõtleb, kui kaua ta suudab neid pilte taluda, enne kui nad magamamineku eel näoga seina poole pöörab.

      „Sa tahad kindlasti siin üleval õhtust süüa,” sõnab Marin. „Sa olid ju mitu tundi teel.”

      „Jaa, seda küll. Oleksin tänulik.” Nella judistab end tahtmatult, vaadates lindude veriseid nokki ja klaasistunud silmi, mis vihjavad ihu närbumisele. Neid nähes tuleb talle magusaisu peale. „Kas sul martsipani on?”

      „Ei. Suhkur on… asi, mida me eriti ei tarbi. See teeb inimeste hinge haigeks.”

      „Mu ema tegi sellest kujukesi.” Sahvris leidus alati martsipani ja see oli ainus patune nauding, milles emand Oortman oma abikaasat järgis. Näkineiud, laevad ja suhkrustest kalliskividest kaelakeed, suus sulav pähklimaitseline maius. Ma ei ole enam oma ema oma, mõtleb Nella. Ühel päeval hakkan ma suhkrukujusid voolima teiste kleepuvate käekeste СКАЧАТЬ