Miniaturist. Jessie Burton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Jumal küll,” ütleb mees. „Räägime hommikul.”

      „See olen mina. Petronella. Nella.”

      Hetk hiljem avatakse uks ja Johannes seisab seal, nägu varjus. Ta on nii laiaõlgne, Nellale ei jäänud ta Assendelfti pooltühjas kirikus üldse nii suursugusena meelde. „Esposa mía,” ütleb mees.

      Nella ei tea, mida need sõnad tähendavad. Kui mees tagasi küünlavalgele astub, näeb tütarlaps, et ta abikaasa nägu on päikesest pruun ja parkunud. Ta silmaiirised, samasugused hallid nagu Marinil, on peaaegu läbipaistvad. Abikaasa pole välimuselt mingi prints, ta rasvased raudhallid juuksed kleepuvad pea külge. „Ma olen siin,” ütleb tütarlaps.

      „Oled tõesti.” Mees osutab öösärgile. „Sa peaksid magama.”

      „Ma tulin sind tervitama.”

      Mees astub lähemale ja suudleb Nella kätt ning ta huuled on pehmemad, kui tütarlaps arvas. „Me räägime hommikul, Nella. Mul on hea meel, et sa sekeldusteta kohale jõudsid. Ma olen nii rõõmus.”

      Mehe pilk ei peatu kusagil pikalt. Nella näeb tema mõistatuslikku kurnatust, tunneb õhu kirbet ja võõrast lõhna. Johannes taganeb kollasesse kumasse, kus peaks tema kabinet olema, ja sulgeb ukse.

      Nella ootab veel hetke, vahtides peatrepi sünkmusta pimedusse. Marin magab juba kindlasti, mõtleb ta. Ma lihtsalt vaatan korraks, kas mu väikese linnuga on kõik korras.

      Kikivarvul trepist alla kööki laskudes leiab tütarlaps oma papagoi puuri pliidi kõrval rippumas ja kustuvate süte valgus kumab raudvarbadel. „Kõik teenijad on ohtlikud,” oli ema õpetanud, „aga linna omad on need kõige hullemad.” Ema polnud selgitanud, miks täpselt, kuid vähemalt on Peebo oma õrre peal elus, suled puhevil, ning keksib ja toksib rõõmust Nellaga kohtumise üle võret. Tütarlaps tahaks üle kõige siin ilmas papagoi ülakorrusele viia, kuid mõtleb, et Marin võib sellise sõnakuulmatuse eest lasta Cornelial serveerida talle lõunaeineks kaks tillukest linnukoiba, mida ümbritseb rohelistest sulgedest pärg. „Head ööd, Peebo,” sosistab Nella.

      Tema magamistoa aknast paistab Herengrachtilt tõusev udu, mille kohal ripub kuu nagu tuhmunud münt. Nella tõmbab kardinad ette, mässib endale salli ümber ja istub ikka veel oma hiigelsuurt voodit peljates nurka. Tema värske abikaasa on rikas mees Amsterdamist, linna mõjuvõimas isik, mere ja kogu selle varanduse isand. „Kui sa pole abielunaine, on elu raske,” oli ema talle öelnud. „Miks?” küsis Nella. Olles näinud, kui pahane ema kogu aeg isa peale oli ja kuidas see muutus paanikaks, kui isa surma järel tema võlad said teatavaks, oli ta küsinud, miks püüab emand Oortman nii innukalt oma tütart võib-olla samasugusesse riski tõugata. Ema oli talle siis nagu hullule otsa vaadanud, kuid oli vaevunud seekord siiski selgitama. „Sest isand Brandt on linna lambakarjus, aga sinu isa oli lihtne lammas.”

      Nella silmitseb hõbedast veekannu enda kõrval, siledast mahagonipuust kirjutuslauda, Türgi vaipa ja uhkeid maale. Ilus pendliga kell mõõdab tasakesi aega. Selle numbrilaual on päikesed ja kuud ning osutid on peenelt nikerdatud. See on kõige kaunim kell, mida Nella kunagi on näinud. Siin paistab kõik olevat uus ja rikkusest kõnelev. Nella pole rikkuse keelt kunagi õppinud, kuid tema meelest võib see vajalikuks osutuda. Ta korjab maha kukkunud padjad põrandalt üles ja laob need tumepunasest siidist voodikattele.

      Kui Nellal kaheteistkümneaastaselt esimest korda päevad algasid, ütles ema talle, et see veri tilgub „laste saamise ohvriks”. Nella polnud iial arvanud, et selleks võiks mingit ohverdust vaja minna, sest ta oli kuulnud läbi küla kajavaid sünnitavate naiste karjeid, mille järel mõnikord kirstusid kirikusse viidi.

      Armastus oli midagi hoopis ebamäärasemat kui plekid linastel kaltsudel. Kuupuhastused ei paistnud kuidagi ühenduses olevat sellega, mida Nella pidas armastuseks ja mis puudutas küll keha, kuid pidi olema midagi rohkemat. „See ongi armastus, Petronella,” sõnas emand Oortman vaadates, kuidas Arabella kutsikat Mustsilma nii kõvasti enda vastu surus, et loomake vaevu lämbumisest pääses. Kui moosekandid külas armastusest laulsid, siis laulsid nad muidugi ka õndsusega kaasas käivast valust. Ehtne armastus oli lill rentslis ja selle õielehed avanesid seal. Armastuse nimel võis riskida kõigega ja see oli õnnistus, mille meepotis ei puudunud iialgi omad tõrvatilgad.

      Emand Oortman oli kogu aeg kaevanud sobilike kosilaste puuduse üle laiemaski ümbruskonnas ja kohalikke poisse kõrrenärijateks kutsunud. Tema tütre tuleviku määrasid linn ja Johannes Brandt.

      „Aga ema, mis saab armastusest? Kas ma hakkan teda armastama?”

      „Ah et tüdruk tahab armastust,” hüüdis emand Oortman seepeale teatraalselt Assendelfti kooruva värviga seinte poole. „Tema tahab meil virsikuid vahukoorega.”

      Nellale oli räägitud, et ta tõepoolest lahkub Assendelftist, ja jumal ise teadis, et lõpuks ei ihanud tütarlaps enam muud kui põgeneda. Ta ei tahtnud enam Careli ja Arabellaga laevahukku mängida, kuid see ei suuda talitseda üha kasvavat pettumust, kui ta nüüd istub Amsterdamis oma tühja abieluvoodi kõrval nagu põetaja haigevoodi juures. Mis mõtet on tema siinviibimisel, kui ta abikaasa teda isegi korralikult ei tervitanud? Tütarlaps ronib üles tühjale madratsile ja poeb patjade vahele, saatjaks Cornelia mõnitav pilk, Marini terav hääletoon ja Johannese ükskõiksus. Mina olen see tüdruk, mõtleb Nella, kes ei saanud virsikutki, vahukoorest rääkimata.

      Maja tundub öisest tunnist hoolimata ärkvel olevat. Ta kuuleb, kuidas välisuks avaneb ja sulgub, ja siis teeb ta pea kohal teine uks sedasama. Kostab sosistamist ja koridoris kõnnitakse, enne kui pingeline vaikus ruumid vallutab.

      Tütarlaps kuulatab nukrust ning imepeenike kuukiir peegeldub maalitud metsjäneselt ja mädanevalt granaatõunalt. See vaikus on petlik, sest tegelikult maja hingab. Kuid Nella ei julge enam voodist välja ronida, vähemalt mitte sel esimesel ööl. Möödunud suve lautomängu mälestused on oma teed läinud ja ainus, mida ta oma peas nüüd kuuleb, on heeringakaubitseja käreda maanaise häälega karjutud sõnad: „Lollpea! Lollpea!”

      Uus tähestik

      Kui Cornelia on kardina eest tõmmanud, et hommikupäikest sisse lasta, seisatab ta Nella sassis voodi jalutsis. „Isand saabus Londonist,” teatab ta voodiriiete alt välja piiluvale väikesele jalale. „Te sööte koos hommikust.”

      Nella kergitab kiiresti pea padjalt, nägu ümmarguseks pundunud nagu keerubil. Ta kuuleb nüüd kõiki Herengrachti-äärsete majade teenijaid, sest nende harjad kolisevad trepilt pori pestes pangedes nagu kauged kirikukellad. „Kui kaua ma magasin?” küsib ta.

      „Piisavalt kaua,” vastab teenijanna.

      „Ma võisin siin voodis ka kolm kuud nõidusund magada.”

      Cornelia pahvatab naerma. „On vast nõidus.”

      „Mida sa öelda tahad?”

      „Ei miskit, emand.” Teenijanna ulatab käe. „Tule. Ma pean su riidesse aitama.”

      „Sa olid kaua üleval.”

      „Olin või?” Cornelia hääletoon on jultunud ja see enesekindlus lööb Nella verest välja. Ükski ema teenijannadest ei julgenud talle niiviisi vastata.

      „Ma kuulsin öösel, kuidas välisuks sulgus,” jätkab tütarlaps. „Ja minu pea kohal sulgus ka üks uks. Olen selles täitsa kindel.”

      „Võimatu,” vastab teenijanna. „Toot pani selle lukku enne, kui sa üles tulid.”

СКАЧАТЬ