Miniaturist. Jessie Burton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuid Nella rõõm kingituse üle haihtub kähku, sest kleidi varrukad on liiga pikad ja ta rinnakorv upub ülemäära suurde korsetti, kui kõvasti Cornelia seda ka kinni ei nööri.

      „Emand Marin ju saatis sinu mõõdud õmblejannale,” aietab Cornelia korsetti üha tugevamini kokku tirides ja pikkadest üle jäävatest paeltest masendudes. „Sinu ema saatis need kirja sees. Mida ma küll teen selle liigse kangaga?”

      „Õmblejanna ilmselt sai valesti aru,” vastab Nella oma varrukatesse kadunud käsi silmitsedes. „Olen kindel, et ema teab minu mõõtusid.”

      Kui Nella söögituppa astub, räägib Johannes seal Ottoga poolihääli mingite suurte paberite kohale kummardudes. Oma abikaasat märgates ta kummardab, nägu naerul. Ta silmade värv on tahkunud kalahallist ränihalliks. Marin rüüpab sidrunivett, pilk kinni venna pea kohal seinal rippuval hiigelsuurel maakaardil, millel laiuvast paberookeanist kasvavad välja maatükid.

      „Ma tänan kleidi eest,” pingutab Nella öelda. Otto astub toanurka ja jääb sinna ootama, süli Johannese pabereid täis.

      „See peaks olema üks neist,” vastab Johannes. „Ma tellisin mitu. Kuid see ei näe üldse niisugune välja, nagu ma ette kujutasin. Ega see väheke liiga suur ole? Marin, ega see väheke liiga suur ole?”

      Marin istub toolile ja sätib salvräti täiusliku valge ruudukesena endale sülle, kus see jätab mulje, nagu oleks mustast tahveldisest üks tükk ära kukkunud.

      „Ma kardan, isand, et on vist tõesti,” vastab Nella. Tal on oma häälevärina pärast piinlik. Kus ometi tehti Assendelfti ja Amsterdami vahelises suhtluses selline viga, et pruudi kehast sai naljanumber? Tütarlaps silmitseb seinakaarti ja otsustab oma varrukate naeruväärse pikkuse üle mitte nokkima hakata. Kaardil on Uus-Holland, mille rannikul kasvavad palmid, kus meri on türkiissinine ja kaldalt kutsuvad vaatajat eebenmustad näod.

      „Pole viga,” kostab Johannes. „Cornelia teeb selle parajaks.” Ta käsi kumerdub väikese õlleklaasi ümber. „Tule ja võta istet, söö midagi.”

      Damastist laudlinal lebavad taldrikul viil kõva leiba ja kleenuke kala. „Me sööme täna tagasihoidlikult,” selgitab Marin venna õlleklaasi piieldes. „Alandlikkuse märgiks.”

      „Või siis askeetlikkus põnevuse pärast,” pomiseb Johannes heeringatükki kahvli otsa torgates. Toas valitseb selline vaikus, et kuulda on vaid mehe tasast mälumist, ja leib lebab nende vahel nagu müürikivi, kuiv ja puutumata. Nella püüab hirmust võitu saada ja vaatab üksisilmi oma tühja taldrikut, märgates samas, kuidas ta abikaasa ümber tekib väga kiiresti kurbuse vari. „Nella, sa mõtle vaid, mida sa seal sööma hakkad,” ütles kunagi ta vend Carel. „Ma olen kuulnud, et Amsterdamis süüakse kulla sisse kastetud maasikaid.” Poiss oleks praegu südamest pettunud.

      „Marin, sa proovi seda head õlut,” pakub Johannes viimaks.

      „Ma saan sellest seedehäired,” vastab õde.

      „Amsterdamlase raha ja häbi dieet. Sa ei saa ennast usaldada. Ole siis pealegi trotslik. Tänapäeval on vaprust selles linnas väga vähe leida.”

      „Mul on lihtsalt halb enesetunne.”

      Johannes naerab selle peale, kuid Marini nägu venib hapult pikaks. „Paavstimeelne,” nähvab ta.

      Johannes ei vabanda selle hariva hommikusöögi ajal, et eile oma abikaasat vastu võtma hilines. Ta räägib ainult oma õega, Nella aga on sunnitud kleidikäised üles käärima, et neid mitte õlise kalaga ära määrida. Otto lastakse vabaks ja ta teeb kummarduse, sõrmed hoolikalt paberilehti pigistamas. „Hoolitse selle eest, Otto,” käsib Johannes. „Ja täna minu poolt.” Nella mõtiskleb, kas ka Johannese äripartneril on Otto moodi teener, või on Otto linnas ainus omataoline. Tütarlaps otsib Otto näost vähimatki ebamugavuse märki, kuid mees näib enesekindel ja oskaja.

      Kullakangide hinnad, maalid kui raha, mõne Bataaviast toodava kauba pakkijate lohakus – Marin neelab innukalt Johannese hoopis mahlakamaid maiuspalu. Kui mees ka paistab millegi suhtes tõrges, korjab Marin, mida saab, nagu oleks see au, millest võidakse teda ilma jätta. Ta kogub jutukillukesi tubakamüügi, siidi ja kohvi, kaneeli ja soola kohta. Mees jutustab šogunaadi uutest piirangutest kulla ja hõbeda väljaveole Dejimast, kahjust, mida need pikapeale võivad põhjustada, ja VOC-i otsusest, et kasum on uhkusest tähtsam.

      Nella tunneb end kõigist uutest teadmistest üsna purjus, kuid Marini pea paistab püsivat kaine. Mida kuulukse Bantami sultaniga sõlmitud pipraleppe kohta ja mida see VOC-i jaoks tähendab? Johannes jutustab õele nelgipuukasvatajate mässudest Ambonis, kus maa on VOC-i nõudel üle mõõdu ja määra puid täis istutatud. Kui Marin nõuab täpset aruannet sealsete rahutuste põhjuste kohta, tõmbab mees näo krimpsu. „Marin, praeguseks on olukord kindlasti muutunud ja me ei tea midagi.”

      „Ja see, Johannes, osutubki liiga tihti probleemiks.” Marin uurib vennalt mingi Lombardia rätsepalt kuuldud siidijutu kohta. „Kes seal sisseveoõiguse võitis?”

      „Ma unustasin,” vastab vend.

      „Kes, Johannes? Kes?”

      „Henry Field. Inglaste Ida-India Kompaniist,” kostab vend.

      Marin lööb rusika lauale. „Inglane.” Johannes vaatab talle otsa ega lausu musta ega valget. „Vend, sa mõtle, mida see tähendab. Mõtle. Juba teist aastat järjest. Me lubame sellel teise mehe rahakotti minna. Meil ei ole…”

      „Aga inglased ju ostavad meie Haarlemi linase kokku.”

      „Küüned enda poole.”

      „Nad räägivad meie kohta sedasama.”

      Kullakangidest sultanite juurde ja inglased kõrvalepõikeks – Marini teadmised on tõsiselt hämmastavad. Johannes on päris kindlasti teadmiste jagamisel üle piiri läinud, sest kuidas muidu teaks üks naine VOC-i tegemistest nii palju?

      Nella tunneb end üpris nähtamatu ja kõrvalejäetuna – ta on esimest päeva siin ja kumbki pole teda ainsagi küsimuse vääriliseks pidanud, ehkki arutelu kaubanduse üle annab Nellale võimaluse poolsuletud laugude alt vargsi oma abikaasat piielda. Mehe naha on päike pruuniks põletanud ning Nella ja Marin on ta kõrval kahvatud kui vaimud. Nella kujutleb mehele piraadikübara pähe ja vaatab vaimusilmas, kuidas Johannese laev kauge mere tumesiniseid laineid lõikab.

      Ta kujutleb rohkematki – kujutleb Johannest ilma riieteta ja manab silme ette selle, mis mehel laua all naise järele igatseb. Ema rääkis ju talle, mida abielunaistel on oodata – kerkiv ja valu tekitav ora, lootus, et piin ei kesta pikalt, tilkuv jalgevahe… Assendelftis on piisavalt jäärasid ja uttesid, et teada, kuidas see asi täpselt käib. „Ma ei taha niiviisi abielunaine olla,” kurtis ta emale. „Teistviisi ei saa,” kostis vastuseks. Tütre näoilmet märgates muutus emand Oortman pisut leebemaks, kallistas Nellat ja patsutas ta kõhtu. „Sinu keha on kogu asja võti, kallike. Sinu keha on võti.” Kui Nella uuris, mille täpselt ta peab lukust lahti keerama ja kuidas, nähvas ema vastu: „Tänu Jumalale, siis saab sul katus pea kohal olema.”

      Nella keskendub oma taldrikule kartes, et teised kaks võivad ta näol peegelduvaid meenutusi mõista. „Aitab sellest nüüd küll,” ütleb Marin. Nella võpatab, nagu oleks meheõde ta mõtteid suutnud lugeda. Johannesel on inglasteteemaline jutt pooleli ja ta kummutab klaasipõhjast merevaigukarva õlut kurku.

      „Kas sa oled rääkinud Frans Meermansiga tema naise suhkru asjus?” lõikab Marin mehe jutu vahele. Mehe СКАЧАТЬ