Miniaturist. Jessie Burton

Чтение книги онлайн.

      Marin ajab nina püsti. „Mis lõhn see on?”

      Nella tõstab tahtmatult käed kähku rangluude peale. „Kas see tuleb minult?”

      „Kas see tuleb siis sinult?”

      „Ema ostis mulle parfüümi. Liiliaõli. Kas sa tunned selle lõhna?”

      Marin noogutab. „Tunnen küll,” sõnab ta. „Liilialõhn.” Ta köhatab tasakesi. „Tead, mida liiliate kohta öeldakse?”

      „Ei tea.”

      „Varakult õitsevad, varakult närbuvad.”

      Seda öelnud, sulgeb Marin ukse.

      Keep

      Järgmisel hommikul kell neli pole Nella veel und saanud. Uus imelik, klantsitud ja tikanditega ümbrus ning suitsevate rasvaküünalde lõhn ei lase tal rahuneda. Maalid on ikka veel näha, sest Nellal ei jätkunud julgust neid esiküljega vastu seina pöörata. Tütarlaps lamab ja laseb oma surmväsinud peas ringi tiirutada mälestustel sündmustest, mis ta praegusesse hetke juhtisid.

      Kui ta isa kaks aastat tagasi suri, räägiti Assendelftis, et isand Oortman oli õllekodade õnn. Nella jaoks oli küll vastumeelt kuulda, et ta isa polnud midagi enamat kui purjutav Priapos2, kuid see osutus masendavaks tõeks. Tema isa mässis pere võlgadesse, nii et supp jäi lahjemaks, liha vintskemaks ja teenijad lahkusid majast. Isa ei ehitanudki laeva, nagu igalt õigelt meretõusuga võitlevalt hollandlaselt oodati. „Sa pead abielluma mehega, kes suudab kuldnat kukrus hoida,” õpetas ema.

      „Kuid mul pole midagi vastu anda,” kostis Nella.

      Ta ema laksutas keelt. „Sa vaata ennast. Mida muud meil naistel ikka anda on?”

      Selline arvamusavaldus lõi Nella tummaks. Sund omaenese ema poolt tõi kaasa uut sorti rahutuse ning isa leinamine asendus kurvastusega iseenda pärast. Pere nooremad lapsed, Carel ja Arabella tohtisid edaspidigi väljas kannibale või piraate mängida.

      Nella harjutas kaks aastat, kuidas olla väärikas emand. Ta kõndis nüüd hoopis teistmoodi, ehkki kaebas, et kõndida pole õieti kuhugi, ja ta tundis esimest korda igatsust oma külast pageda, ei teinud tohutust taevalaotusest väljagi ja nägi maaelus vaid tolmukihi alla mattuvat vanglat. Ta harjutas uues, kõvasti kinni nööritud korsetis lautomängu, liigutades osavaid sõrmi mööda nooditahvlit, ja hoolis ema närvidest vaid nii palju, et ei hakanud avalikult mässama. Ja selle aasta juulikuus saatis ema järelepärimisi tema abikaasa viimaste linnatuttavate seas lõpuks ometi edu.

      Saabus ilusa, hoogsa ja enesekindla käekirjaga kirjutatud kiri. Ema ei lubanud tal seda lugeda, kuid nädal hiljem sai Nella teada, et ta peab mängima lautot ühele mehele, Amsterdami linnast sinna maakolkasse tulnud kaupmehele nimega Johannes Brandt. Kui päike Assendelfti pruuniks tõmbuvate tasandike kohal alla vajuma hakkas, istus too võõras nende lagunema kippuvas majas ja kuulas tütarlapse mängu.

      Nella meelest läks muusika mehele südamesse, ja kui ta oli mängimise lõpetanud, sõnas külaline, et nautis esitust. „Ma armastan lautot,” ütles ta tütarlapsele. „See on ilus pill. Mul ripub neid kaks tükki seinal, kuid nendel pole juba aastaid mängitud.” Ja kui too Johannes Brandt, kes oli kolmkümmend üheksa aastat vana ja Careli meelest tõeline Metuusala, tema kätt palus, otsustas Nella pakkumise vastu võtta. Keeldumine oleks paistnud tänamatusena ja oleks kohe päris kindlasti olnud rumal. Mis muud võimalust tal ikka oli kui abielunaiseks hakata, nagu Marin selle kohta ütles.

      Pärast septembrikuus Assendelftis toimunud laulatust kanti nende nimed kirikuraamatusse, nad lõunatasid kiiruga Oortmanite kodus ja siis sõitis Johannes minema. Ta ütles, et laevalast on vaja Veneetsiasse toimetada, ja ta pidi seda isiklikult tegema. Nella ja ta ema vaid noogutasid seepeale. Johannes oli oma kõvera naeratusega nii võluv ja tal oli pakkuda suurt vägevust. Oma pulmaööl magas vastabiellunud Nella täpselt samamoodi kui eelnevatelgi aastatel oma vähkreva õekese kõrval. Kuid ta mõtles, et see on vaid parema elu heaks, ja kujutles end kerkimas Assendelfti leekidest uue naisena, abielunaisena, kel on kõik veel ees.

      Hallist kostvad koerte hääled katkestasid ta mõttelõnga. Nella kuulis meest kõnelemas ja oli kindel, et see on Johannes. Tema abikaasa on kohal, Amsterdamis, küll pisut hilinedes, kuid ikkagi kohal. Nella tõuseb oma pulmavoodil istuli ja kordab väsinult: Mul on nii hea meel. Kas sinu reis läks hästi? Jah? Ma olen nii õnnelik, nii õnnelik.

      Kuid tütarlaps ei söanda alla minna. Ta tunneb end liiga närvis olevat ega suuda mehega kohtumise elevust talitseda. Oodates lööb kartus ta kõhus tiivad valla ja tütarlaps mõtleb, kuidas ta peaks üldse juttu alustama. Lõpuks tõmbab ta puukotad jalga, sätib salli öösärgi peale ja hiilib koridori.

      Koerte küüned klõbisevad põrandaplaatidel. Nad on oma karvas mereõhku kaasa toonud ja nende sabad kopsivad vastu mööblit. Marin on esimesena Johannesele vastu jõudnud ja Nella kuuleb neid vestlemas.

      „Marin, ma pole kunagi niiviisi öelnud,” lausub Johannes. Ta hääl on madal ja emotsioonitu.

      „Unusta see nüüd. Vend, mul on hea meel sind näha. Ma olen palvetanud, et sa kenasti tagasi jõuaksid.” Kui Marin varjust välja astub, et venda lähemalt vaadata, võbiseb ja tantsiskleb leek tema küünlal. Üle trepikäsipuu kummarduv Nella vaatab Johannese võõralt välja kummuvat reisikeepi, jahmatavalt punaseid sõrmi. „Sa näed surmväsinud välja,” jätkab Marin.

      „Ma tean, ma tean. Ja sügis Londonis…”

      „On jube. Ah et seal sa siis olidki. Las ma aitan.”

      Marin aitab vaba käega vennal keebi seljast. „Ah, Johannes. Sa oled nii kõhn. Sa oled liiga kaua ära olnud.”

      „Ma ei ole kõhn.” Mees astub kaugemale. „Rezeki, Dhana,” hõikab ta ja koerad järgnevad talle nagu käsilased. Nella süüvib nende nimede veidrasse kõlasse. Rezeki, Dhana. Assendelftis hüüdis Carel nende koeri Kärsaks ja Mustsilmaks, mis polnud eriti fantaasiarikkad nimed, kuid väljendasid täiuslikult penide iseloomu ja välimust.

      „Vend,” lausub Marin. „Ta on siin.”

      Johannes peatub, kuid ei pöördu. Tema õlad vajuvad longu ja pea pisut rohkem rinnale. „Ah nii,” vastab ta. „Et siis nõnda.”

      „Sul oleks parem olnud ta saabumise ajal kohal olla.”

      „Ma olen kindel, et sa said hakkama.”

      Marin on mõnda aega sõnatu ning ta kahvatu näo ja venna keebiküüru vahele kasvab vaikus. „Ära siis unusta,” lausub Marin viimaks.

      Johannes tõmbab sõrmedega läbi juuste. „Kuidas ma saaksin?” vastab ta. „Kuidas ma saaksin?”

      Marin tahaks nagu veel midagi lisada, kuid hoopis embab kätega iseennast. „Siin on nii külm,” lausub ta.

      „Mine siis voodisse. Ma pean tööd tegema.”

      Mees sulgeb oma kambri ukse ning Marin võtab venna keebi õlgadele. Nella kummardub veel rohkem ette ja jälgib, kuidas Marin surub oma näo pikkadesse kangavoltidesse. Trepikäsipuu kriiksatab ja Marin heidab pimedusse vahtides keebi kähku seljast. Kui Marin hallis seinakapi avab, hiilib Nella tagasi oma tuppa ja jääb ootama.

      Mõni minut hiljem kuuleb ta, kuidas Marini magamistoa uks koridori lõpus СКАЧАТЬ