Kooli-raamat. Johannes Käis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kooli järgi võib kõige paremini otsustada õpetaja enda üle.” (Diesterweg.)

      “Kooliuuendus püsib või langeb koos õpetajaga. Parimad tunnikavad ei jõua teda tiivustada, halvimad ei suuda teda takistada. Tema teguvõime tuum on elavas jõus, mida ta õpilasis arendab.” (Lichtwark.)

      Ja kui moodne kasvatus püüab säilitada õpilase individualiteeti selleks, et õpilast isiksuseks arendada, siis on muidugi mõistetav, et hindama peab ka õpetaja individualiteeti, sest ilma selleta pole õpetaja isiksust.

      Kui ühelt poolt selge näib olevat, et õppemeetodite tundmine üksi ei tee kedagi hääks õpetajaks, võib teiselt poolt vast arvamus tekkida, et andekal, “kutsutud” õpetajal polegi tarvis didaktika põhimõtteid uurida, et nendes oma tegevuse alust leida, kuna ta intuitiivselt võib tabada parima õppeviisi. Selline vaade on täiesti ekslik, sest “didaktika ja tema psühholoogia mõte on õpetamise ökonoomikas. Õpetaja on süsteemi kandja ja meetodi käsitaja, ühtlasi ka isiksus, kelle läbi süsteem ja meetod elustatakse. On suur vahe õpetaja-käsitöölise ja kutsutud õpetaja-kunstniku vahel. Kuna esimene didaktiliste skeemide abil õppevara õpilasse ainult edasi annab, muudab teine õppevara elavaks kujuks, vallates ka õppeviise ja õpilase hinge.”^[1]

      Ja meie ei või ka unustada, et niisuguseid “kutsutud” õpetajaid on vähemus. Keskmine õpetaja (ja neid on enamus) leiab psühholoogilistes ja didaktilistes juhtmõtetes juhatust ja suurt abi, ilma milleta ta kuidagi läbi ei saa. Iga õpetaja vajab aine õpetamisel tarvilikkude teadmuste ja oskuste kõrval ka soliidseid psühholoogilisi ja didaktilisi teadmusi. Niisugused teadmused näitavad õpetajale, missugust ainet tuleb valida, kuidas seda ainet psühholoogiliselt väärtustada, missugusel viisil ainet õpilase omanduseks teha, et õpetuse kõrgeid eesmärke saavutada.

      Algkooliõpetajale on psühholoogiliselt ja loogiliselt põhjendatud didaktilised teadmused tema elukutse eriteadus, milles ta oma tegevuse sügavuse leiab. Ainult õpetusteaduse abil võib algkooliõpetaja iseseisvaks, loovaks uurijaks saada. Didaktika arenemine sünnib ja peabki loomulikult sündima pääasjalikult algkoolis, kus didaktilised elamused külluses esile tulevad.

      Igalt õpetajalt ei saa nõuda, et ta kunstilises täiuslikkuses luuletada (maalida, laulda, mängida) või teaduslikult uurida suudaks, aga seda võib temalt küll nõuda, et ta omadele tunnetele ja mõtetele sel või teisel teel eluküllase väljenduse annaks. Ei suuda ta seda, ei ole ta kõlblik õpetaja. Õppeaine olgu õpetajal ka südames, mitte ainult mõistuses. Õpetaja hinges ongi see tuksuv punkt, millest kõik edenev elu koolis, kõik tundeerutused ja tundeliigutused õpilase hinge tulevad.

      Ja selles, et noor hing näitlikkust ja elunähtuste selgitust vajab, peitubki õpetamiskunsti ülesanne. Õpetaja peab kunstnik olema selles mõttes, et ta kõike väärtuslikku, lapsepärast, eluküllast selgelt kujutada suudab. Niisugused on põhinõuded õpetaja isiku kohta õpetamise suhtes. Olgugi et õpetamine on ühtlasi kasvatuslik tegevus, ei saa peatuda siin ligemalt nõuetel, mis esitatakse õpetajale kasvatajana: see on pedagoogika ülesanne.

      Nende põhimõtete täienduseks toome järgneva referaadi.

      Õpetamine kunstilise, teaduslikult põhjendatud ja kõlblise tegevusena (referaat)^[2]

      Pedagoogika on kunstiõpetus, õpetaja on kunstnik. Kõrgele tõuseb selle mõtte juures noore õpetaja rind! See võib olla. Sest õpetamine on tõesti kunst.

      On olemas valitsevad ja teenivad kunstid. Õpetamine on teeniv kunst. Raskes kasvatustöös on kool kodule aitajaks. Tavaliselt ei nimetata kasvatust kunstiks, ja siiski on ta seda, kuigi tema abinõud on väga lihtsad ja subjektiivsed ja kunstilised tingimused üldise alusena igas terves inimmõistuses olemas ja ärkavad juba esimese lapse sündimisel emas ja isas.

      Tähtsama osa kasvatuses moodustab õpetamine, mida vanemad mitmesugustel põhjustel ei teosta ja mis juba palju rohkem selleks määratud õpetajatele üle antakse. Kunstilisi võimeid nõutakse sellelt, kes väikest arenevat vaimu nõnda juhtima peab, et see oma rahva tänapäeva kultuuri tuumast ja sisust aru saaks ja sisemisi jõude valmida laseks, mis tal võimaldavad oma olemasolu eest võidelda, kultuurivaru enese hääks kasutada ja ka teistele toeks olla. See on püha kunst, mis kõrgeid eesmärke, inimkonda ennast, õilsamaid aateid, inimese hinge käsitab. Ta on tõsine kunst, kus ainult täielik isiklik andumus, jõuline püüdmine ja võitlemine, julgus ja vastupidavus täiuslikkusele viivad. Ta on rõõmus kunst, õnnistuseks sellele, kes ideaalidesse usub ja tulevikurõõmsa ilmavaate ja elumõtte kaasa võtab oma töösse. Ta on vaba kunst, milles mitte seadused paberil, vaid elusad, igas indiviidis tuntavad ja mõjuvad seadused maksvad on, mis mõjuvad tõukejõududena sellesse, kes oma kutsetööd nende järgi toimib. Vaba kunst, milles sagedasti sünnipärane taktitunne kooliarvamuste üle võidu saavutab.

      Ja siiski on õppetegevusele nii mõndki omane, mis kunstiga vastuolus näib olevat. Õpetamine on igapäevane töö. Ta ei saa mitte kohast meeleolu oodata, ta nõuab sagedasti võitlemist oma meeleoluga.

      Kõrgema kunsti jünger ootab muusat, et see teda suudleks, kui pole meeleolu. Õpetaja peab alati oma ametis tegev olema, temalt nõutakse kohusetruudust. Juba sellepärast ei saa õpetamine ainult kunst olla. Selle juurde tuleb veel, et mitte igaüks, kes kohusetruult õpetab, pole kunstnik. Õpetajaid on selleks liiga palju, et igaühel oleks kunstnikukalduvusi. Sellepärast tuleb tegevus ka teaduslikule alusele rajada. Mida kunstnik intuitiivselt leiab, peab teine, et midagi võida, harjutamisega saavutama. Kus kunstnik oma otsekohesele tungile järgneb, peab teine iga toimingut kaaludes tegema.

      Muuseas on suur eksiarvamus, et suur kunstnik välismõjudeta kuulsaid, surematuid teoseid saaks luua. Õige kunstnik vajab tõsist kunstiseaduste uurimist. Tõsine kunst ei ole seadusteta. Kahtlemata ei ole kunstiseadused kitsad paragrahvid, vaid laiaulatuslikud ja rajatud inimese kõikidele vaimlistele omadustele. Nad peavad olema. Kuidas võiksime meie muidu kunstniku tunnetele kaasa elada? Kuidas võiks muidu üldine tunnustamine sündida? Kust tuleks siis aukartus õige kunstiteose ees veel aastasadade järel? Ja kuigi valitsevatel kunstidel poleks seadusi – kasvatustegevusel on seadused olemas. Ja õpetaja peab neid tundma, peab neid vaevaga otsima, uurima. Sellepärast on õpetamine ühtlasi ka teaduslik tegevus. Kui õpetaja, kellel kunstnikuvõime puudub (ja niisuguseid on suurem osa meie seas), hingeelu saladustesse ja selle arendamisse süveneb, kui tema saadavaid abinõusid uurib ja katsub, kui tema ise tähele paneb ja kogemusi omandab, kui ta süveneb nendesse teostesse, mis üldist tunnustamist on leidnud, siis saavutab ta selle, mis tal puudub. Õpetuse olemus nõuab ka meistritelt, et nad oma tegevuse teaduslikult läbi katsuksid, et nad just sääl, kus kõige vabamalt talitavad, igal ajal tõendada suudaksid, et nende tegevus on ka teaduslikult põhjendatud. Sest kui kasvatuses milleski eksitakse, siis ei ole rikutud mõni tükk riiet või mõni surnud kivi, vaid inimhing.

      Õpetusel on omad teaduslikud põhialused. Teaduslikult määratakse õpetuse eesmärk; psühholoogiliste seaduste kaudu juhitakse lapse vaimlist arenemiskäiku; uuritakse väliseid mõjutusi lapsesse. Kes need kolm põhinõuet unustada tahaks, oleks kõrgematele isiklikele annetele vaatamata kõlbmatu pedagoog. Kasvatuslikku eesmärki peab iga üksik abinõu teenima. Teatud arenemisastmele peab ta olema kohane, tähele peab pandama nii möödunut kui ka tulevat. Mõeldes peab õpetaja oma töö korda saatma.

      Õpetamine laiemas ulatuses võttes on ka kõlbline tegevus. Armastus peab õpetaja lapse juurde viima, kaastundmus vaimliselt nõrkade juurde. Ta ei tohi oodata meeleolu; töörõõmule peab ta ennast hädakorral sundimagi. Nukruse peab ta võitma. Isikliku valu maha suruma, sest talle usaldatud õpilased nõuavad rõõmsat õpetajat. Õnnelik on see, kes iga päev rõõmuga oma töö juurde võib minna. Kangelasena tahame aga seda austada, kes oma muret suudab varjata töö hääks kordaminekuks, kes oma ihu ei hoia selleks, СКАЧАТЬ