Kooli-raamat. Johannes Käis

Чтение книги онлайн.

      Töö kooliaias, isegi põllul, muidugi laste huvidele ja jõule vastavalt, teeniks niihästi keha arendamist kui oleks ka teadmiste allikaks.

      Üksikasjalikult kõiki töökooli tegemisi, talitusi ja võtteid üles lugeda ei ole meil täna eesmärgiks, aga tahaks veel rõhutada, et ideaalse töökooli sissesead laste vanusele peab vastama ning noorematele lastele esimestel kooliaastatel võimaluse peab andma koolis mängida, joosta, laulda jne., vanematele õpilastele aga töös omi käsi ja meeli harjutada, teaduses ja kunstis oma vaimuilma rikastada ja isetegevust, iseseisvust, selget ja kindlat ilmavaadet kasvatada.

      Olgugi meil töökooli suhtes juba kõige selgemad ja meelitavamad ideaalid, siiski ei ole lootust, et lähemas tulevikus, juba mõne aasta järel töökool käes olekski. Seda meie nii ruttu veel kätte ei saa – kahel tähtsal põhjusel.

      Esiteks on kõik meie koolid endisteks õppe- ehk raamatukoolideks sisse seatud ja tihti ei ole koolis ühtki teist ruumi peale klassitoa ja mingisuguseid muid õppeabinõusid peale tahvli ja kriidi.

      Peaaegu kõik kooliruumid peaks ümber ehitama, peaks tüsedad raamatute ja õppeabinõude kogud ja palju muud muretsema, enne kui saame töökooliga alata.

      Selleks aga on tarvis otsatu paljudest ainelistest ja majanduslikest raskustest üle saada ja suuri jõupingutusi teha.

      Kuid usume, et ei ole mitte midagi kättesaamatut hää ja kindla tahtmise juures. Praegu meie seltskonnas niisugust tahtmist veel ei ole, aga ta peab tulema ja loodame, et tulebki siis, kui seltskonna laiemad ringid töökooli tähtsusest rahva hariduse tõstmiseks täiesti aru saavad ja tema teostamisele tõsiselt püüdma hakkavad.

      Teine raskus töökooli eesmärgi poole püüdmises on nõrk ja puudulik õpetajate ettevalmistus. Omas enamuses, välja arvatud üksikud klassikalise kooli (kasvatuse) poolehoidjad vanemate õpetajate hulgas ja noorsoo vaba arendamise vastased, tunneb õpetajaskond töökooli väärtust ja hindab kõrgesti tema ideaali, kuid kogu ettevalmistus ja kõik endised kogemused ja harjumused ei anna õpetajaile töökooli teostamiseks peaaegu mitte midagi.

      Ainult mõnes üksikus õnnelikus koolis on praegusel ajal enam-vähem head tingimused selleks, et koolitööd töökooli põhimõttele rajada.

      Õpetajate seminaride peale langebki raske ülesanne ette valmistada õpetajaid nii, et nad töökoolis julgesti töötada suudaksid. Aga tuleb meeles pidada, et ka seminarides on õppejõudude puudus ja ei ole veel loodud küllalt soodsaid tingimusi tööks töökooli põhimõttel.

      ____________

      [*] Meenutame, et “siht”, mis praegusel ajal pigem “eesmärki” tähendab, on varem tähendanud eeskätt “rada” (vrdl. “metsasiht”). – Toim.

      TÖÖKOOL

      Töökool on kõigepäält kogumõiste kõigist uuematest pedagoogilistest vooludest, mis tahavad kasvatust ja õpetust koolis töö printsiibi abil õigele pedagoogilisele ja psühholoogilisele alusele rajada. Töökooli voolusid on tänapäeval õige palju, kuid kõigil neil on ühine ülesanne – koolitööd põhjalikult uuendada, ja ühine siht – tööd kasvatus- ja õpetusabinõuna nii kasutada, et selle läbi kooli kõrgemate eesmärkideni jõuda. Sellepärast võiks ka töökooli mõistele järgmise sisu anda: töökool on vastavalt pedagoogilisele töö printsiibile korraldatud kool.

      Kuna töö mõistele üksikud pedagoogid hoopis isesuguse tähenduse annavad, on ka töökooli voolusid sama palju kui töö mõiste tõlgitsemisi uuenduspedagoogikas. Üks tuntud töökooli-pedagoogidest (Schreibner) on tabavalt tähendanud, et töökool tänapäeval seitse korda seitse varjundit annab.

      Sellega on ka öeldud, et põhijooned ja üldised sihid on kõigis töökooli vooludes enam-vähem ühised, lahkuminekuid leiame teisejärgulistes küsimustes. Peatume töökooli tähtsamatel juhtmõtetel.

      Kool peab noorsoo eluvõimeliseks kasvatama. Iga mõtlev inimene peab osakese, kuigi vast ehk väikese osakese üldisest kultuuritööst tegema. Selleks aga peab kasvatus arendama kõiki temas peituvaid jõudusid ja võimeid. Kasvatus kaotaks oma mõtte, kui ta inimese ühekülgseks jätaks, selliseks, kes eluküsimuste mitmekesisuses kindlat seisukohta võtta ei suudaks. “Mis kasutamata jääb, on raske koorem.” (Goethe.)

      Ühekülgseks jättiski inimese endise kooli sõnaline kasvatus ja väga palju inimsoo vaimlist jõudu on selle läbi kaotsi läinud. Kui siiski ka vana koolisüsteemi juures suurvaimud võrsusid, siis ei olnud see kaugeltki mitte kooli teene. Terve rida suurvaimusid oli väheste kooliteadmustega, teistes jälle ei võinud kool aimatagi nende tõelikke võimeid (Darwin, Ostwald, Mendelejev, Edison, Helmholtz jt.). Kooliteadmused ei ole veel kedagi kultuuriloojaks teinud. Küll aga on väga palju endise kooli hiilgavaid õpilasi tegelikus elus täiesti saamatuks jäänud ja elukeerises jäljeta kadunud. Oleks suur eksitus arvata, et ainult sõnaliste teadmustega võib inimest tõeliselt harida ja kasvatada. Selles aga oli vana koolisüsteemi eesmärk, ja tema olulisemaid puudusi tulebki seletada sõnalise hariduse ja sellest saadud teadmuste ülehindamisega. Nende puuduste kohta mõni sõna.

      Sõnakool (nimetame vana koolisüsteemi esialgu nii) kannatas kõigepäält ainete rohkuse all. On ju arusaadav, mispärast püüti ikka uusi ja uusi õppeaineid kooli õppekavasse võtta ja nende ulatust võimalikult laiendada. Ainete rohkusest tingitud õpetuse kehvad tagajärjed olid silmapaistvad: kooli-lõpetajad omasid ainult pääliskaudseid teadmusi üksikutes ainetes – ja teisiti ei võinud see ollagi, kuna üksainus pää paarikümne aine sisu vastu pidi võtma. Tõelikult ei suuda praegusel ajal ka eriteadlase pää kõiki teadmusi oma kitsamal erialalgi mahutada. Õiget arusaamist sellest pahest ei ole tarvis otsida radikaalsete kooliuuendajate juurest, seda tõendavad ka tagasihoidlikumad pedagoogid.

      Laiemates ringkondades liikuv mõiste haridusest eeldab teatava hulga teadmuste omandamist ajaloost, loodusteadusest, matemaatikast, keeltest, kirjandusest jne. Kes neid teadmusi suudab näidata, on haritud inimene, kes aga üht või teist ei tea, kes pole kuulnud Homerosest või pärslaste sõjast, Kopernikusest või Darwinist ja ei oska inglise või prantsuse keelt, see ei või end haritud inimeseks lugeda. Selline arusaamine haridusest on meie koolides türanniliselt valitsenud ja valitseb nüüdki veel. Keskkoolid peavad omad õppekavad vastavalt hariduse sellisele mõistmisele kokku seadma. Ei arvestata sellega, mis noortele tarvis ja väärtuslik, vaid püütakse ebaõigelt üldharidust anda. Iga üksik õppeaine tahab kindlaks määrata, kui palju “haritud” inimene peab teadma. Seltskonnas liigub veelgi lihtsam arusaamine haridusest. Haritud inimeseks peetakse seda, kes igast asjast, millest räägitakse, midagi kuulnud on ja selle üle kaasa rääkida võib. Harimatuks aga loetakse inimest, kes niisuguses “haritud” seltskonnas vaikib või millegi kohta küsib.

      Meie seevastu peame tõsiselt haritud inimeseks tunnistama selle, kes omi võimeid nii on arendanud, et elutegevuses ettetulevate küsimuste kohta iseseisvalt õige seisukoha oskab võtta ja neid iseseisvalt lahendada. Kas teab ta vähe või palju, pole nii tähtis; tähtis on, et ta seda teab ja kasutada oskab, mis temale elus tarvilik. Inimese kõikide jõudude ja võimete arendamine on tõeline haridus, mitte aga mäluaine kuhjamine, nagu seni koolis on olnud. Mida kogu ilm praegu hariduseks peab, on poolik haridus. Tõepoolest poolik haridus, mitte rohkem, on see, kui inimene kõigest on kuulnud ja iga kord midagi kaasa võib rääkida; kui inimene mäletab asju, mida ta pole suutnud elavaks aineks muuta: need teadmused lamavad tal raskusena kõhus ja takistavad organismi loomulikke talitusi. Poolik haridus nõrgestab vaatlus- ja otsustusvõimet, viib ta pääliskaudsusele ja sallimatusele. Selline poolik haridus on meil aja haigus.^[1]

      Veel СКАЧАТЬ