Kooli-raamat. Johannes Käis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näeb, see peab täiuselejõudmise iga kasvatuse, ka massikasvatuse eesmärgiks võtma.

      Valitsev võim peab alamatele kui samaõiguselistele vabaduse ja iseseisvuse jätma, ühtlasi juhtima neid õiguse ja paremuse poole. Seda nõuab ka Kanti filosoofia: inimest ainult tööjõuna temale võõra eesmärgi saavutamiseks kasutada on lubamatu ja alandav.

      Kuidas jääb nüüd aga Rousseau ja Schopenhaueri vaadetega, kes tõendasid, et inimese iseloom on seda parem, õiglasem, sõbralikum, otsekohesem ja häätahtlikum, mida kaugemal tast on haridus ja kultuur? Siin oleks järgmist öelda. Esiteks peab muidugi Schopenhauerile osalt õigust andma: intellektuaalse funktsiooni väljakujundamine, oskuste ja teadmuste rikastamine, nn. formaalne haridus ei avalda mingisugust mõju iseloomule, ta ei muuda mitte tahte suunda, ei vooruse ega pahe suhtes. Võtame näiteks esimese kooliõppuse, mida meeleldi rahvakultuuri mõõdupuuna nähakse, nimelt lugemise ja kirjutamise, sellele lisame veel juurde arvutamise, matemaatika, füüsika ja võõrad keeled: kui niisugused on nad tegelikult vaid tahte tööriistad nii hääle kui kurjale, samuti kui lukussepakunstki oma kaasabi võib pakkuda sissemurdmisel ja ka sissemurdmise vastu võitlemisel. Laiad teadmused võivad hoopis algastmeliste kõlbliste vaadetega ühes isikus seotult ette tulla. Keegi võib olla suur õpetlane, ta võib kõige teravmeelsemaid uurimusi ülevamaist ainetest, luulest ja kunstist, usuliikumise ja filosoofia ajaloost või kõlblusest kirjutada. Ent ta võib sääljuures olla nõrk ja kinnine iseloom, väiklane ja upsakas inimene, kade ja kurikalduvustega subjekt, nagu ajalugu seda sadade näidete varal kinnitab.

      Küsimus ei ole sellega veel mitte lahendatud. Hariduse, vaimlise hariduse all mõistame meie veel midagi muud kui teadmuste omandamist ja mõistuse arendamist. Meie mõtleme, et see mõiste tähendab inimese seesmist kujundamist elu tõe ja kauniduse enese loodud vaimlises ilmas, tähendab elavat ja vaba osavõttu looduse ja ajaloo tõelikkusest. Kasvatusest selles mõttes ootame meie muidugi, et ta mitte ilma mõjuta elusse, meelsusse, iseloomu ja tahtetegevusse jääda ei või. Esiteks loob ta vaimliste huvide ala, kus meelelistele tungidele ja egoistlikule huvitavusele soodsat pinda ei leidu. Meeleliste tungide ainuvalitsus ja isiklikud kired, nagu nad toores kultiveerimata vaimus võimalikud, ei või hinges, mis arusaamise rõõmu tunneb, mitte esile tõusta. Kus tõsine haridus maad leiab, sääl loob ta ka omad ilusamad õied, kõige sümpaatilisema (kaasatundvama) arusaamise asjust ja oma “mina” hääbumise. Suurvaimudes nagu näiteks Goethe leiame meie imestustärataval viisil sellise võime süvenemiseks tõelikkusse, olgu see siis looduse elu ja ilu või vaimu valitsus ajaloos. Täiuslik kadedusetus, kõikehaarav häätahtlikkus ja sügav rahu seisavad suurtes meestes kahtlemata tihedamas ühenduses nimetatud võimega. Ka piiritu omakasupüüdmatus nendes on imestatav.

      Meie ei või muidugi unustada, et sügavam usuline elu mitte võimalik ei ole ilma vaimlise ja intellektuaalse hariduseta. Igatahes tuli see usulistest huvidest, et reformatsioonist pääle üldine haridus edasilükkamatu iseloomuga vajadusena kõne alla võeti ja rahvakool ellu kutsuti.

      Aga ka kõlblusele kitsamas mõttes on mõistuse harimine möödapääsmatuks eelduseks. Ilma selleta on arusaamine elust ja selle tingimustest võimatu. Kuigi arusaamine hääst, eluhoidvast ja ühendavast ei ole kindlasti mitte mõjuvaks motiiviks tahtetegevusele, siis ometi on ta motiiv, mille üle tungide ja kirgede võim küll silmapilguks ülemvõimu kätte võib saada, mis pikapääle nendele aga tugevat vastupanekut näitab. Haridus on kõige tähtsam abinõu elumürgitava mülka kuivatamiseks, mis viletsuse, mustuse, madaluse ja pattude allikaks on.

      3. Õpetuse tegurid

      Õpetusel on kolm tegurit: õpetaja, õpilane ja õppeaine. Esimest kahte neist omab ka kasvatus: kasvataja ja kasvandik, – kolmas aga iseloomustab eriti õpetust. Kasvatusel mõjub kasvataja-õpetaja kasvandikku-õpilasse vahetult, kuna õpetusel peab olema veel kolmas liige, mis õpetaja ja õpilase psüühikat ühendab – see ongi õppeaine.

      Nende kolme teguriga tuleb õpetusel alati arvestada. Ka iseõppimisel raamatutest on nad kõik ikkagi olemas, olgugi et õpetaja isik näib puuduvat: tegelikult on seda raamatu autor.

      Õpetuse kolme teguri ühine tegevuskoht on kool. Kuid ka kokkupuutumine loodusega ja läbikäimine teiste inimestega elus väljaspool kooli kasvatab ja õpetab nii last kui ka täiskasvanut (reisid, teater, muuseumid, loengud, näitused jm.). Kõiges selles tuleb näha hariduslikkude mõjude alamat, alateadlikku kihti. Edasi leiab laps vanemate kodus alati kasvatuslikku ja õpetuslikku mõju isa-ema ja vanemate õdede-vendade poolt, mis juba ka viimaste teadliku tegevusega seotud. Peab alla kriipsutama, et niiviisi väljaspool kooli saadud muljete, tähelepanekute, teadmuste, elamuste ja kogemuste hulk on lapsel juba kooli tulles üsna suur ja mitmekesine. See oleks hariduse keskmine kiht. Kuid hariduse kõrgem kiht, tõelik kasvatus ja õpetus püsib ikkagi koolis, kus antakse õpetust kindlas sihis, kindlate eesmärkidega, kindlal viisil, nii et õpilane ka ise õppetööst aktiivselt osa võtab, õpib. Selle juures ei saa ega võigi kool kasutamata jätta õpilase teadmusi ja kogemusi, mis ta kodust ja elust kaasa toonud, kui tahetakse õpetuse kõrgemate eesmärkideni jõuda. Koolis peavad esinema kõik kolm tegurit, sest õpetada võib ainult õpetaja – küps inimene, kes oma teadmusi ja võimeid suudab õpetuslikuks teoks muuta. Et ilma õpilaseta pole õpetust, on iseenesest selge. Samuti ei või puududa õpetusel ka õppeaine, mille valikul mõjuvad õpilase vaimlised omadused, tema arenemine ja üldine elukord.

      “Et õpilase individuaalne vaimuanne ja kalduvus pakutava haridusaine mõõdule ja käsitlusviisile otsustava tähtsusega, on juba käegakatsutav tõde. Tõsine haridus ilmub vaid sääl, kus haridusained on kohanenud vaimuannetega, ainult sääl on meeleldi vastuvõtmine, seesmine omandamine ja muutumine elavaks jõuks.

      Kus haridusained ei kohane vaimuannete ja kalduvustega, sääl tõrgub lapse loomus vastu võtmast, õppimine sünnib tahtmise vastu ja ka tagajärg jääb küsitavaks. Kui keelelis-kirjanduslikkude asjade vastu ei leidu huvi, siis on piinaks pikk, päälesunnitud grammatilis-stiililine ja kirjanduslik õppekursus, nagu seda nõudis vana klassikaline kool. On tuntud, et väljapaistvamad looduseuurijad, tehnikud, leidurid olid halvad õpilased; nad ei saanud selle maitsetki tunda, mida pakkus neile klassikaline kool. Sama nähtus avaneb ka sel juhul, kui puudub and matemaatilis-füüsikalise mõtlemise jaoks.

      Eriteadlased sel või teisel alal tahaksid mõelda: see on võimatu, et inimese loomus võiks lükata tagasi, mida nemad hindavad.

      Nii arvasid seda kaua humanistlikud filoloogid, nii mõtlevad ka praegu veel paljud matemaatikud ja füüsikud: nii tähtsat asja peab igaüks teadma ja nii tähtsate asjade vastu peab igaüks tundma huvi. Sääljuures jääb aga tõsiasjaks: mitte kõik ei suuda kõike. Huvid on mitmeti sihitud ja anded mitmekesiselt jaotatud; on olemas universaalseid talente ja leidub ka hoopis ühekülgseid vaimuandeid. Sellepärast peab siin maksma põhilause: jälgida loodust.

      Samuti peab haridusainet pakkuma individuaalse anni järgi. Liiga vähe ja liiga palju annavad mõlemad puuduliku hariduse. Liiga vähe vaimlises toidus viib alatoitluseni, kiratsemiseni. On kindel, et mõnigi hää and jääb arenematuks sel põhjusel ja et paljud andekad inimesed, iseäranis alamaist kihtidest, selle läbi, et neile ei pakuta vaimlist huvi pärast algõpetuse lõppu, langevad igasugustele eksiteedele ja seesmiselt ja väliselt hukkuvad. Et suurvaim lööb läbi kõigis olukorris, on andestamatu eksiarvamus. Ainult siis on see võimalik, kui suure mõistusliku anniga on seotud tugev tahtejõud. Teisest küljest on liiga palju kasuta, sest see viib inimese sisemisele harimatusele, mida nimetame poolhariduseks.

      Teine moment, millest oleneb hariduskäigu valik ja haridusaine pakkumine, on üldine elukord ja selle läbi esimeses joones määratud kutseline tegevus. Et see moment otsustava tähtsusega, on ka käegakatsutav tõde. Kahelda võib, kas see peab olema nii. Arvame siiski, et peab jaatama seda küsimust. Kus omandatud haridus elukorrale ei vasta, kus haridus ei võimalda jõudude kasutamist, sääl ei ole haridus ta omanikule mitte võit ega õnn ja annab temale vildaka koha elus ja ümbruskonnas, СКАЧАТЬ