Kooli-raamat. Johannes Käis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läbikäimiste pinnal sünnib sõpruse, üksmeelsuse, õigluse tunne, mida väljastpoolt ette kirjutada kuidagi ei saa. Lapsed ise tulevad mõttele teatavad nõudmised ja määrused oma ühiselu jaoks välja töötada ja kui see on sündinud, siis peavad nad neist kõikumata, aga teadlikult kinni. Kasvataja osa on kõiges selles, et sündsat õhkkonda ja meelsust laste ühiselu jaoks luua, lastele tarvilised mänguasjad, riistad anda, neid soovitavate mängude ja tegemistega tutvustada – nende väljavalikut teataval määral aga lastele endile jättes.

      Sellest evolutsioonilise pedagoogika seisukohast peabki hindama igasuguseid ringisid, neid seltskondliku elu ja tegevuse idusid, mis viimasel ajal igal pool koolinoorsoo keskel tekivad. Kui dogmaatiline pedagoogika niisuguseid nähtusi ei tunnistanud ja koolitööle isegi kardetavaks pidas, siis meie peame neid tervitama ja iga õpetajakasvataja võib ringide tegevuses palju rohkem kasvatavat mõju avaldada kui keelumääruste ettelugemisega.

      Dogmaatiline kool on äraiganenud kool, evolutsiooniline aga tulevikukool. Kuid evolutsiooniline pedagoogika ei lükka sugugi tagasi neid häid külgi, mida näeme kreeka, keskaja ja uuema aja kasvatussüsteemides. Küll hoiab ta kooli ja kasvandikke kõige ebaõige, ebaloomuliku ja kahjuliku eest, mis neis süsteemides oli. Nii näiteks ei eita evolutsiooniline pedagoogika ühiskondlikku kasvatust ja ei saagi seda eitada – arenemisõpetuse tähtis osa tunnistab just, et organism eluoludele, keskusele ja tema tingimustele vastavalt areneb ja inimene ühiskonnas – ühiskondliku, sotsiaalse keskkonna mõjul kasvab. Kuid ta ei taha isikut ära neelda, maha suruda seltskonna nimel – ja inimese loomu arenemistungi tunnistades püüab igatpidi hoida ja arendada lapse loomulikke kalduvusi, püüdeid ja võimisi. Ühiskond ei hävita isikulist iseseisvust, niisamuti kui looduses tervik ei hävita oma osade iseseisvust.

      – – –

      Iga rakuke inimese, taime, looma kehas elab oma individuaalset elu: hingab, võtab toitu, kasvab, sureb, kuigi kõik nad üheskoos inimese keha ja tema talitusi teenivad.

      Isegi kõige pisikesem laps on juba kallis inimese elu ja varjab eneses arenemistungi. Meie kohus on kõigi loomulike inimlike püüete arenemisele kaasa aidata, neile järgneda, kui ei ole selgeid andmeid kõrvalekaldumisest loomulikes püüetes, kui laps ei ole defektne. Iseäranis tähtis on selle juures, et kasvataja õigel ajal märkaks ärkavaid võimisi, huvisid ja püüdeid ja nendele mitte liiga vara ega liiga hilja arenemise võimalust ei annaks. Kui harjutused jäävad hiljaks, kahaneb, atrofeerub loomuanne, kui aga harjutus antakse liiga vara, võib põlastus tekkida. Mis hea ja huvitav täiskasvanule, ei kõlba lapsele ja ei huvita teda tihti sugugi.

      Selle väite vastu patustasid endine kool ja kasvatus kõige rohkem. Kogu kooli töökava, näiteks algkoolides, oli nii ebaloomulikult kokku seatud, käis psühholoogilistele seadustele täiesti vastu, et võiks veel imestada, kuidas lapse arenemine ikkagi selle all võrdlemisi vähe kannatas. Uus kool ei tohi seda teha.

      Kokkuvõttes rõhutame veel kord seda edurikast mõju kasvatus- ja koolitöös, mille pedagoogiliste aadete ühendamine arenemisõpetuse põhjal annaks.

      – – –

      Arenemise põhimõte ei lase meid tarduda teataval aatel ja mõttel, vaid tõukab meid ikka ja ikka edasi arenemise teel. See usk inimsoo täienemisse ei tarvita aga mingit jõudu väljaspoolt meie tunnetatud ilma, vaid selleks on küllalt jõudusid, mis looduses olemas on. Mitte ükski teine õpetus ei suutnud nii kaugele minevikku vaadata, seda olevikuga siduda ja tuleviku võimalusi ette ära näha.

      Kui meie nüüd küsiks, missugune peaks olema kool, et neid pedagoogilisi põhimõtteid teostada, neid tegelikult ellu viia, siis oleks küll ainuke vastus – see on töökool.

      Töökooli mõiste ei ole meie seltskonna laiemates ringides veel küllalt selge, töökooli põhimõte ei leia ühtlast hindamist ja õige mõnigi kord arvatakse, et töökool on seesama, mis käsitöökoolgi.

      Veelgi enam, isegi juhtivate kasvatustegelaste seas nii Lääne-Euroopas kui ka Ameerikas ei ole töökooli teostamises täielikku üksmeelsust. Lahkuminekud ja vastuolud on muidugi sellest tingitud, et puudub ühendav evolutsiooniline pedagoogiline põhimõte.

      Kuid siiski hakkab koolireform kultuurmaades kindlale ja õigele teele välja pääsema ja kasvatuse põhijooned selguma.

      Esialgu oli töökooli poolehoidjate seas kaks leeri. Ühelt poolt võitlesid Seidel, Dewey, Pabst jt. praktilise tööõpetuse, käsitöö eest koolis. Teiselt poolt nõudsid Ellen Key, Scharrelmann, Gurlitt, osalt Kerschensteiner jt. produktiivset tegevust ja õppeviise, mis laste vaimu ja loomisvõimet ärataksid, kasvataksid ja õitsele viiksid. – – – Need kaks leeri on nüüd teineteisele lähenenud.

      Lahkuminekute peale vaatamata ühinevad aga nad kõik protestis endise ja praeguse õppekooli vastu; kõik nad mõistavad hukka kasvatustegevuse, mis lapse tegevusetarvidust ei tunnista, mis ta täiesti passiivseks jätab ja sellega kooli lapsele ebaloomuliseks ja võõraks teeb. Kõik nad on usus, et rikkalikud, kuid päheõpitud teadmised veel ei kindlusta rikkalikku võimist, kuna seevastu igaüks, kes palju jõuab ja võib, ka palju teab.

      Sellepärast ei hakka meie siin pikemalt peatuma vana õppekooli varjukülgedel ning võtame kindla seisukoha, et endine õppekool on oma juhtpõhimõtte poolest ära iganenud ja kui ta tegelikus elus siiski meil veel olemas, siis ainult sellepärast, et ei ole võimalik lühikese aja jooksul kooli üles ehitada. Kooli ei saa ümber luua murranguga, revolutsiooni teel, nagu seda Nõukogude Venemaa katsus – ja sellega peaaegu hävitas kooli, vaid järjekindlalt edendades, evolutsiooni teel.

      Mis on siis õieti töö koolis ja töökool ise? Kas ehk ei ole töö koolis tööoskuse saavutamine ja kasulikkude saaduste produtseerimine, nagu seda sepa-, rätsepa-, kingsepa-, tisleritöökodades näeme, ja kas ehk ei ole töökool ise sepa-, rätsepa-, kingsepa-, tisleritöökojaks ehk väikeseks tehaseks, vabrikuks?

      Ei sugugi mitte. Tööks koolis arvame meie igasugust tegevust, mis paneb liikuma ja sellega arendab lapse käsi, jalgu, keelt ja meelt, näiteks kirjutamine, joonistamine, lugemine, jutustamine, ekskursioonid metsa, aasale, lillede istutamine aias, papilõikamine, puusaagimine, mõtlemine jm.

      Töökooliks aga nimetame kooli, kus kõik need tegemised on juhitud laste keha arendamiseks, meelte teritamiseks, laste vaimliste võimete ja loovate jõudude arenduseks ja kasvatamiseks.

      Ja kui väikestel lastel mängutuba vanemate kodus on nende esimeseks vaimuharimise laboratooriumiks, kus tuhanded ettekujutused ümbritsevast elust ümber töötatakse ja uueks ilmaks moondatakse, siis peaks töökooli ruumid lastele vanemas eas nende tegevuse kesktöökojaks olema.

      Evolutsioonilise pedagoogika põhimõtte seisukohalt on põhjendatud ainult niisugune vaade töökoolile ja sellepärast heidame ilma pikema arutuseta kõrvale mõtted kooli lihtsaks käsitöökooliks ehk isegi vabriku töökojaks muuta, kust kvalifitseeritud töölised välja tuleks, nagu seda näeme mõnel juhtumisel Lääne-Euroopas, Ameerikas ja ka Nõukogude Venemaal.

      Kooli töökojad, laboratooriumid ei ole mitte ainult ruumid katsete tegemiseks, praktiliste tööde jaoks keemia, füüsika ja teistel aladel, et klassis raamatust õpitut näitlikuks teha.

      See oleks küll ilus ja näitlik õpetus, kuid mitte töökooli laboratoorium. Seal töötavad lapsed iseseisvalt, kuigi õpetaja juhatuse all, otsivad ise teaduslikku tõde, valmistavad ise katsete ja tööde jaoks tarvilisi riistu puust, papist, traadist, klaastorukestest. Kõik see tegevus tähtsamal mõõdul olgugi kogu õpetuse aluseks, mis ekskursioonide ja vaatluste abil igal pool looduses veel tugevamaks ja kindlamaks saab.

      Teiste õppeainete kohta võiks niisamuti näidata, kuidas ka emakeeles, ajaloos, maateaduses jne. on võimalikud isetegevus СКАЧАТЬ