Kooli-raamat. Johannes Käis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pedagoogikas leiame samuti tähtsaid põhjendusi töö kasuks. Fichte: “Sinu oma tegevus – ja ainult sinu oma tegevus määrab sinu väärtuse.” Goethe: “Kogu elu, kogu tegemise, kogu kunsti eel peab käima käetöö. Ühe tööala põhjalik tundmine ja valdamine annab kõrgema hariduse kui poolik töö sajal alal. Mõtlemine ja tegutsemine, tegutsemine ja mõtlemine on kogu tarkuse summa.”

      Pestalozzi vaated on töökooli põhimõtte arenemises põhjapaneva tähtsusega. Töö printsiip astub siin üldiselt inimese hariduse teenistusse. Põhiakordid kõlavad Pestalozzil järgmiselt: “Vaba looduse kuldses saalis viid sa kättpidi oma poega, mäel ja orus õpetad sa teda. Varakult tahan ma temale mõisted igapäevasel töötegemisel anda. Ühtki sõna sääl, kus töötegemine võimalik! Ära tee, mis ta ise suudab teha. Inimene peab oma pääharimist töös otsima ja mitte pähetuupimist käetegevusele eelistama; ta peab oma õpetuse pääasjalikult tööst leidma, mitte aga tööd õppimisest otsima. Kui palju on ilmas tühje päid – ja selles on süüdi see mõttetu asjaolu, et lapsed nooruseas tööst kõrvale hoitakse ja raamatut õppima pannakse.”

      Fröbeli vaated on sarnased Pestalozzi omadele. Lapse isetegevus on temagi pedagoogikas tähtsaim punkt ja ta ei väsi kunagi rääkimast töö tähtsusest inimese arenemisel.

      Pestalozzi pole küll järele jätnud lõpuleviidud pedagoogikasüsteemi, siiski on tema mõtted põhjapaneva tähtsusega. Nad on levinud kaugele üle Pestalozzi kodumaa piiride – Taanisse, Ameerikasse, Inglismaale ja mujale.

      Intellektualismi mõjul jäi töökooli liikumine seisatama, olgugi et Herbart ise töö väärtust kasvatuses kaunis kõrgelt hindas.

      Alles pedagoogiline eklektitsism seab töökooli küsimuse pedagoogiliste huvide keskpunkti. Lay põhjendab teda psühholoogiliselt, Seidel ja Kerschensteiner sotsioloogiliselt, Gaudig ja tema kool hindavad tööprintsiipi eriti üldise arenemise seisukohalt. Selle liikumise tagajärjel hakati töökooli laiemas ulatuses teostama nii Ameerikas kui ka Euroopas, Müncheni, Leipzigi ja Wieni linnaga eesotsas.

      Tänapäeval on kõik demokraatlikud maad tööpedagoogika põhimõtted omaks tunnistanud, kuigi nende teostamisel mitmesugustel põhjustel, eriti majanduslikkudel, ei ole veel igal pool suuremat ära teha suudetud.

      Töö printsiibi elluviimist võimaldavad kaks teed: tööõpetus (Werkunterricht) ja käsitöö (Handfertigkeit). Tööõpetus on kogu õppetöö teenistuses ja teiste õppeainetega ligemalt seotud. Kõik õppeained, niipalju kui see võimalik, tarvitavad abiks käetegevust, küll voolimisel, joonistamisel, paberi-papitööl, punumisel, prepareerimisel, õppeabinõude valmistamisel puust, korgist, klaasist, metallist ja muust materjalist. Tööõpetuse alla käivad ka aiatöö, majapidamisõpetus jm. Käsitöö aga esineb iseseisva õppeainena oma eriliste sihtide, eesmärkide ja meetodiga. Mõlemad teed on tarvilikud kasvatustöös, mõlemad viivad kasvatuse üldistele sihtidele, kui neid sihte ka õieti silmas peetakse. Tööõpetus aitab süvendada meie psühhofüüsilist tööprotsessi vaatlusest pääle läbitöötamise kaudu väljendusele ja rohkem iseseisvalt läbi töötada teoreetilisi aineid; käsitöö aga arendab rohkem käeoskust elus tarvisminevate asjade valmistamiseks. Meie arvates on tööõpetusel suurem pedagoogiline tähtsus ja laiemad võimalused pedagoogiliselt õpilasi mõjutada, kuid me ei eita selle kõrval ka käsitööd iseseisva õppeainena.

      Missuguses ulatuses tööõpetust ja käsitööd töökoolis võimalik teostada, oleneb pääasjalikult majanduslikkudest oludest. Üks osa töödest ei nõua eriliste töökodade sisseseadet ega kalli materjali ja suuremate tööriistade tarvitamist (paberi-papitööd, voolimine, lihtsamad katsed loodusloo alal, tütarlaste näputööd), kuna teised tööd võimalikud ainult eriliselt sisseseatud ja kallimate tööriistadega varustatud tööruumides ja -kodades (puu- ja metallitööd, praktilised tööd füüsika, keemia ja teistel aladel, aiatöö, majapidamine jne.).

      Oleks aga ekslik arvata, et tööõpetuse ja käsitöö koolitoomisega iseenesest olekski töökool loodud. Kui tööõpetusel ja käsitööl unustatakse töökooli põhimõttelised eesmärgid ja ülesanded, siis on ka töökoda hariliku õppe- ehk passiivsuskooli ruum. Kasvatuse üldisi sihte – isetegevust ja iseseisvust – ei või ei töökojas ega laboratooriumis unustada.

      ____________

      [*] kinesteetiline – liikumistajumuslik

      Kokkuvõtted

      I. Töökooli-pedagoogika kasvatuslikud sihid:

      1. Töö ja aktiivne tegevus annavad lapse tegevustungile loomuliku väljenduse ja hoiavad sellega vallatustest ja pahedest, mis muidu tegevushimulist last kaasa kisuksid.

      2. Töö juures peab õpilane ise leidma ülesanded, neid lahendama ja sellega tahtelise tegevusprotsessi algusest lõpuni, s.o. füüsilise toiminguni, läbi tegema. Tööl on tahtekasvatuses eriline tähtsus, sest ilma tööta jääb tahteline tegevus poolikuks. Alguses sünnitab see lapses norutunde, aga aegamööda nürineb see tunne ja siis on tung tegevusele jäädavalt kadunud.

      Pääle selle motoorse külje on töös tähtis ka kõlbline külg: püsivuse, vastupidavuse, korralikkuse arendamine.

      3. Oskus töötada, mehhaniseerides tegevust, vabastab osa tahtejõudu väärtuslikumaks tegevuseks, kasvatab õpilase enda väärtust elus ja annab temale rohkem iseseisvust.

      4. Ühine töö koolis on ettevalmistus ühiskondlikuks eluks ja kasvatab teadlikku kodanikku.

      5. Kõige selle lõppsiht on kindla, iseseisva iseloomu kasvatamine ja arendamine.

      II. Õpetuses võtab töökooli-pedagoogika endale sihiks:

      1. Kasvatada ja arendada lapses kõiki võimeid ja jõudusid, anda temale õigeid ja selgeid meelelisi kujutlusi, eriti aga kasvatada märkamis-, apertseptsiooni- ja üldist tähelepanuvõimet, et tunnetusi mitte ainult kergemini saada, vaid ka püsivalt alal hoida; viia õpilast õigele otsustamisele, mis on võimalik täpse tajumise, hoolsa uurimise, teadliku katsumise ja alalise võrdlemise abil.

      2. Alles hoida ja arendada lapse individualiteeti ja isiksust.

      3. Korraldada õpetus õpilase arenemisele vastavalt, iseäranis üleminekul ühest astmest teise.

      4. Kasutada lapse tegevustungi teadmuste ja oskuste omandamisel.

      5. Luua ligem kontakt õpilase ja tähtsa kasvatusliku teguri – looduse vahel.

      6. Kasvatada lapses kunstilisi kalduvusi; juhtida kujutlusi ilu sihis, otsustusi tõe sihis.

      7. Kindlustada sidet elu ja kooli vahel.

      8. Kõige sellega leida õige kesktee didaktilise materialismi ja formalismi vahel.

      ÕPETUSE PÕHIKÜSIMUSI

      1. Didaktiliste teadmuste tähtsus õpetajale

      Kasvatusteadlaste igatsuseks on ammust ajast olnud rajada õpetamine kindlale teaduslikule alusele ja leida niisugune õppeviis, mis inimloomu seadustele tuginedes alati sihile viiks ja isegi pedagoogiliselt vilumatu isiku käes tagajärgi annaks. Kõige rohkem on sellest unistanud Pestalozzi, aga ainult unistusiks on jäänud seni tema igatsused.

      Iga õppeviis, olgu ta kuitahes loomupäraselt ja kavakindlalt üles ehitatud, annab edu ainult elava inimese, ettevalmistatud ja vilunud õpetaja käes, kes ta eluküllaseks teoks muudab. Parimgi õppeviis СКАЧАТЬ