Kooli-raamat. Johannes Käis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on tõesti kohutav noorte vaimline iseseisvusetus, otsustus- ja algatusvõime puudus. Ühtki omadust ei leia ma üliõpilaste juures nii harva kui vaimlist iseseisvust ja võimet endale teoreetilises ja katselises töös teed leida. Usinust ja töötahet, püsivust ja täpset töötamist ettekirjutatud ülesande täitmisel leidub sageli, aga oma mõtet, iseseisvaid ettepanekuid mitte kunagi. Siiski olen veendunud, et see ei tähenda mitte meie noorte andevaesust, sest kui nende isetegevust äratada, siis omandab kogu töö hoopis teise iseloomu. Puudub harjumus iseseisvalt tööle anduda ja seda iseseisvalt lõpule viia.”^[2]

      Need hävitavad otsused endise koolisüsteemi kohta puudutavad pääasjalikult keskkooli, kuid ka algkoolis polnud asi palju parem. Mis andis endine algkool oma kasvandikkudele, leiab tabavat iseloomustust Kerschensteineri sõnades: “Vähestel inimestel on aimu sellest, missuguseid tagajärgi toob meie vaev ja mure haridustöös. Mul on selle kohta selgus. Ta on hävitav. Kooliteadmustel kooli lõpetamise ajal kergesti uisutavate 13-aastaste laste pääd on 16. eluaastal tühjad läikivad vaskkatlad.”^[3]

      Niisiis on endise sõna- ehk õigemini passiivsuskooli (sest ta jättis õpilase kogu aeg passiivseks) esimene iseloomustav külg ainete rohkus ja sellest tekkinud teadmuste pääliskaudsus. Teine oluline puudus avaldub selles, et endine kool teadlikult isiksuse ja individualiteedi arenemist lämmatas. Meile kõigile on tuttav töö käik endises koolis: õpetaja jutustab, tõestab geomeetrilisi lauseid, seletab loetud pala sisu, joonistab, kirjutab, näitab kaardil, valmistab õpilastele eeskujuks asju käsitöö alal. Kõik õpilased klassis (30–40 hinge) peavad kuulama õpetaja seletusi ja siis kordama tema jutustusi, seletusi, tõestusi, kätetööd. Õpetaja annab kogu klassile ühesuguseid näiteid, mida õpilased kõik ühtmoodi peavad seedima. Edasi võetakse õpilase hindamisel aluseks õpetaja enda töö: kes täielikumalt kordab õpetaja sõnu ja tööd, on ka paremini edasi jõudnud. Kes seda vähe suudab teha, hinnatakse nõrgaks. Missugused tõelised võimed peituvad õpilases, ei ole õpetaja asi. Selline isiksuse ja individualiteedi hävitamine vanas koolisüsteemis oli tõesti inetu, kõlvatu printsiip, mida kuidagiviisi ei saa põhjendada ega õigeks tunnustada. Oma isiksust arendada ja individualiteeti alles hoida suutsid sääl ainult vähesed, kangemad ja tugevamad vaimud.

      Töökool peab hoiduma endise kooli puudustest. Esiteks, ta peab kasvatama last tööle töö läbi. Selles ongi töökooli esimene nõue. Juba Pestalozzi juures leiame meie selle nõude põhjenduse: “Töö, füüsiline tegevus on tõsine, püha ja igavene abinõu meie jõudude ühendamisel nende täies ulatuses üheksainsaks jõuks – inimsuseks.

      Igal pool võib näha, kuidas töö mõistust harib ja tunnetele jõudu annab, kuidas ta elujõudu ja puhtust kahjulikkudest eksimustest hoiab, kuidas ta kohusetunnet kindlustab.”^[4]

      Herbart oma tähtsamas pedagoogilises töös avaldab samasuguseid vaateid töö kohta: “Iga inimene peab oma kätt töös harjutama. Käel on aukoht keele kõrval, et inimest loomast kõrgemale tõsta. Käsi teeb kehast tahte teenija ja kuulutaja; teeb pakust lihtsama tööriista; esimestest tööriistadest täielikumad; nende ühendamisest saabub masin.”^[5]

      Nendele vanematele kasvatusteadlastele järgneb rida nooremaid, kes ikka sellesama nõudega esinevad: Dewey, Seidel, Kerschensteiner, Wetekamp, Pabst, Lay, Seinig jt.

      Töö kasvatuslikku väärtust võib põhjendada kultuur-ajalooliselt, sotsioloogiliselt ja psühhofüsioloogiliselt seisukohalt.

      1. Kultuur-ajaloolised põhjendused. Inimsoo arenemislugu näitab, et töö on teinud ürginimese kultuurinimeseks. Kultuuri algus on esimese tööriista – tulekivitükikese – tarvituselevõtmises. Ja säältpääle võime jälgida, kuidas visas ja püsivas töös arenevad nii inimsoo aineline kui ka vaimline kultuur. “Töö on uuema ühiskonna alus; tööle kutsub tulevik nii riigis kui ka pedagoogikas ja sellepärast peab kool tulevasi ühiskonnaliikmeid töö läbi kasvatama.”^[6]

      2. Sotsioloogilised põhjendused. Kasvatus ja õpetus samuti kui kirjandus, kunst, õigus ja kõlblus on sügavalt seotud poliitiliste ja sotsiaalsete oludega, on ainult nende väljenduseks. Vanas ilmas jäeti kogu töö orjade hooleks ja sellepärast ei olnud vabal kodanikul mingit tarvidust tööks ega tööle kasvatamiseks. Samuti oli lugu keskajal, kus kutselist ettevalmistust andsid perekond ise ja kutseühisused (tsunftid). Masinaajajärk, milles meie elame, kaotas nii tööühingu ilme perekonnast kui ka käsitööliste kutseühisused. Kodutöö muutus vabrikutööks, käsitöö masinatööks, kus valitseb kindel tööjaotus, mida kodus õppida ei saa. Nii tekib tarvidus avalikuks kutseliseks ettevalmistuseks kutsekoolides (käsitöö-, tehnika-, kaubanduskool jt.). Kuid meie aja demokraatlik riik, kus 9/10 täieõiguslistest kodanikkudest endale tööga ülespidamist teenib, ei või rahulduda ainult eriliste kutsekoolidega. Iga laps peab maitsma töö õnnistust, ja kasvatada noorsugu tööle töö läbi on nii riigi kui ka ühiskonna huvides.^[7]

      3. Psühhofüsioloogilised põhjendused. Meie pääajus on kolme liiki tähtsamaid keskkohti: psühhosensoorsed, psühhomotoorsed ja assotsiatiivsed ehk meelelised, liigutuste- ja sidekeskkohad. Nende nagu ka kogu inimese keha arendamine on võimalik harjutuste läbi, ja viimased ei või piirduda mõtlemise, silma- ja kõrvategevusega, sest liigutuste keskkohad arenevad ainult mitmesuguse kehalise tegevuse juures, liigutuste läbi. Pääaju ei ole mitte üksnes kujutlemise ja mõtlemise organ, vaid ka liigutuste juhtija. Selle tõttu ei ole ka töö mitte puht füüsiline, vaid üsna keeruline psühhofüüsiline protsess: töö sihi ja eesmärgi leidmisel on ülekaalus kujutlused, eesmärgileviiva tee ja abinõude valikul – otsustused. Sellele järgneb füüsiline tegevus kehaosade liigutustena, mis töö eesmärgist, abinõudest ja sisust tingitud. Eesmärgi saavutamine toob lõpuks esile emotsionaalse ehk tundelise momendi: rahuldus tehtud töö järel.

      Tööprotsessi algpunktis seisavad, nagu näidatud, kujutlused, mis tekivad meelte kaudu. Töö juures on eriti tähtsad kompamismeele, lihastunde ja liigutuste läbi kinesteetilis-motoorsel^[*] teel saadud kujutlused. Viimased on liigutuste juures tekkinud aistingute läbi saadud ja võimaldavad töö juures kohanemist välistele oludele. Seda protsessi võiks võrrelda mikroskoobi reguleerimisega vaatlemisel käe ja silmade abil. Samuti esinevad kinesteetilised liigutused selgesti näiteks võimlemisel, viiulimängul, saagimisel, kus iga liigutust tuleb parandada, niikaua kui ta nõuetava täpsusega läbi viidud.

      Endine kool hindas kujutluste loomisel ainult nägemis-kuulmisprotsessi, kuid nüüd näeme, et ka teistel meeltel, eriti naha- ja lihastundel on inimese elus väga suur tähtsus. Vast kõige selgemini tuleb see ilmsiks pimedate kurttummade juures, kes ainult nahatunde ja liigutuste abil välisilma tunnevad. Pääle selle ei ole normaalselt arenenud inimesel tervet rida kehade omadusi silma ja kõrvaga üldse võimalik tajuda, vaid ainult naha ja lihastunde abil, näiteks kehapinna omadusi (siledus, karedus, pehmus, raskus, soojus jm.).

      Eriti huvitavad on Lay vaated selles küsimuses. Töö on kujutamine, s.o. väljendus ehk väline toiming, mis vaimlise läbitöötamise ja vaatlusega psühholoogilise üksuse moodustab.^[8]

      Vaatlus ja läbitöötamine on ainult abinõud kujutamise sihtidel ja väljendus kõiges omas mitmekesisuses on seisukohavõtmine, kohanemine välisilma oludele. Töö on seega kolmas, lõpuliige psüühilises põhiprotsessis: vaatlus, läbitöötamine, väljendus, ja siia kuulub igasugune praktiline ja loov tegevus ja toimetus koolis ja elus. Sellepärast peavadki loov töö ja tegevus kasvatuses väärilist kohta omama.

      Töökooli СКАЧАТЬ