Pärliõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      „Ma arvan, et me kõik soovime uskuda, et me teda veel näeme, ning ehk manab seetõttu meie kujutlusvõime ta esile. Mina näen teda siin pidevalt,” lausus Ma äkitselt väga kurva häälega. „Ja see on meie kõigi jaoks nii kurb aeg. Kas sinuga on ikka kõik korras, CeCe?”

      „Sa ju tead, Ma, et ma pole kogu oma elu jooksul ainsatki päeva haige olnud.”

      „Ja kas sa oled õnnelik?”

      „Minuga on kõik korras. Aga sinuga?”

      „Muidugi tunnen ma puudust teie isast ja kõigist teist, mu tüdrukud. Claudia tervitab sind.”

      „Tervita vastu. Olgu, Ma, siin on juba hilja ja ma panen nüüd pea padjale.”

      „Hoia meiega ühendust, CeCe, eks?”

      „Jep, muidugi hoian. Head ööd!”

      „Head ööd, chérie! Ja joyeux Noël!”

      Lükkasin mobiili tagasi lühikeste pükste taskusse, põimisin käsivarred ümber põlvede ja toetasin neile pea, mõeldes sellele, kui raske võib sel korral olla jõuluaeg tema jaoks. Meie, tüdrukud, võisime liikuda edasi tuleviku poole – või vähemalt püüda seda teha. Meil oli elupäevi rohkem ees kui möödas, Ma aga oli pühendanud enda omad mulle, minu õdedele ja Pa’le. Järsku mõtlesin huviga, kas ta oli Pa’d armastanud ka „romantilisel” viisil, ning jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt küll, sest muidu poleks ta jäänud nii paljudeks aastateks meie juurde ega teinud meie perekonda enda omaks. Ning nüüd olime me kõik tema juurest lahkunud.

      Seejärel küsisin endalt, kas mu pärisema oli minust kunagi puudust tundnud või minu peale mõelnud ning miks ta oli mu Pa’le ära andnud. Võib-olla oli ta sokutanud mu mõnda lastekodusse ja Pa oli mu sealt üles korjanud, sest tal oli minust kahju hakanud. Kindlasti olin ma olnud väga inetu beebi.

      Vastused kõigile minu küsimustele olid peidus Austraalias, mis jäi siit veel kaheteistkümne lennutunni kaugusele. Oli äärmiselt kummaline, et just seda maad polnud ma mitte mingil tingimusel külastada tahtnud, ehkki Starile oleks see mõte vägagi meeldinud. Hale lugu, et põhjendasin oma otsust ämblike õudusunenäoga, aga nii see oli.

      Mis siis ikka, mõtlesin end liiva peale magama sättides, Pa oli öelnud, et ma olen „tugev” ja „rändaja”. Teadsin, et vajan neist omadustest viimast kui üht grammi, et need aitaksid mul kahe nädala pärast selle lennuki pardale astuda.

      *

      Ärkasin taas selle peale, et miski kõditas mu nägu. Pühkisin liiva ära, ja kui ma end istukile ajasin, nägin Libahunti, kes sammus mere poole. Läbi mu pea vilksatas küsimus, mitu neitsit ta oli viimase paari tunni jooksul ära söönud, misjärel jäin vaatama, kuidas ta pikad sääred erilise pingutuseta läbi liiva kahlasid.

      Libahunt istus veepiiril samasse asendisse nagu eelmisel korral ning ma jäin otse tema selja taha. Vaatasime mõlemad taevasse, oodates etenduse algust, justkui oleksime kinos. Universumi kinos … See fraas meeldis mulle ja ma olin enda üle uhke, et olin selle välja mõelnud. Võib-olla saab Star seda ühel heal päeval oma romaanis kasutada.

      Vaatemäng oli erakordselt kaunis ning veelgi imelisemaks tegi selle tõsiasi, et täna olid taevas mõned pilved ja need muutsid tõusva päikese mahedamaks, kui see nagu munakollane tema ümber vahtu löödud munavalgete sisse imbus.

      „Tere,” ütles mulle Libahunt, kui ta tagasi tuli.

      „Tere.”

      „Täna hommikul oli see päris kena või mis?” proovis ta vestlust alustada.

      „Jep, fantastiline.”

      „Muide, ma ei usu, et sul täna öösel õnnestub siin magada. Peagi on oodata tormi.”

      „Jah,” olin nõus.

      „Olgu, nägemiseni.” Ta lehvitas ja marssis minema.

      Paar minutit hiljem märkasin, et üleval terrassil katab Jack hommikusöögilauda. Tavaliselt tegi seda Nam, aga teda polnud ma jõuluõhtust saadik näinud.

      „Hommikust!” ütlesin Jackile.

      „Hommikust!” Ta heitis mulle süüdlasliku pilgu ja küsis siis: „Uni oli hea?”

      „Polnud viga, Jack.” Kutsusin ta käeviipega lähemale ja näitasin mööda randa kaugeneva kuju suunas. „Kas sa tunned teda?”

      „Ei, aga ma olen teda paar korda hilisõhtuti rannal näinud. Ta hoidub omaette. Miks sa küsid?”

      „Niisama, huvi pärast. Kui kaua ta on siin juba olnud?”

      „Ma usun, et oma paar nädalat kindlasti.”

      „Selge. Kas ma saaksin sinu toas duši all käia?”

      „Loomulikult. Hiljem näeme.”

      Duši all käidud, istusin Jacki toas põrandale ja vaatasin seljakotis olevad asjad üle. Jagasin puhta ja musta pesu kahte virna – musta pesu hunnik sai tunduvalt kõrgem – ning otsustasin, et viskan uut tuba otsides määrdunud rõivad pesumajja. Kui mind ootaski ees kõige hullem saatus ja ma pidin saatma tänase öö mööda ikkagi väljas tormi käes, on mul homme vähemalt midagi kuiva ja puhast selga panna.

      Ehkki selles maailmajaos tabanipäeva ei tähistata, jalutasid kõik mööda kitsast tänavat, mida ääristavad sarad pidid olema poed, ning nägid välja samamoodi, nagu oleksid näinud Euroopas: ülejoonud, ülesöönud ja kõigest tüdinud, sest kõik kingid olid lahti tehtud ja elevus möödas. Isegi alati naerusuine pesumajatädi oli morni näoga, kui ta eraldas värvilisi asju valgetest ja raputas minu aluspesu, nii et kõik nägid.

      „Homme valmis.” Ta ulatas mulle kviitungi ja ma astusin välja. Kaugusest kostvat ebamäärast kõuemürinat kuuldes alustasin toajahti.

      Hiljem jalutasin tagasi hotelli verandale, ülekuumenenud ja higine, aga paika, kus oleks pakutud mulle järgmise päeva lõunani vaba tuba, polnud ma leidnud. Jäin kookosmahla juues sinna istuma ja mõlgutama mõtteid selle üle, kas ma ei peaks mitte edasi liikuma – minema näiteks Ko Phi Phisse, aga polnud kindel, kas ma sealgi midagi leiaksin. Samas teadsin, et üks öö väljas vihma käes mind ei tapa, ning kui asi läheb päris hulluks, saan alati minna varju mõne restorani verandale.

      „Leidsid juba toa?” päris Jack minust möödudes lootusrikkalt, käes kandik õlleklaasidega, mida oodati naaberlauas.

      „Jep,” valetasin, tahtmata panna teda raskesse olukorda. „Pärast lõunasööki lähen üles ja toon oma seljakoti ära.”

      „Äkki tahad mulle baaris mõnda aega abiks olla?” küsis ta. „Et Nam on jooksus ja hotell rahvast täis, pole ma saanud mahti isegi kalju juures ujumas käia. Veidi aega tagasi helistas Abi ja ütles, et seal all on järjekord pikk nagu püüton. Ja sama tige.”

      „Mul pole selle vastu midagi, ehkki joogikandikuid ma enda kätte ei usaldaks,” tegin nalja.

      „Tormi ajal kõlbab iga sadam, Cee. Ainult paariks tunniks, ausõna. Täna õhtul saad maja kulul tasuta õlle ja õhtusöögi. Tule, ma näitan sulle, mida sa tegema pead.”

      „Aitäh,” СКАЧАТЬ