Pärliõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lahes sisse-välja sõelusid, oli miljon korda kärarikkam kui Londoni kesklinnas jõeäärses korteris. Tõusin, läksin veepiirile ja marssisin merre. Kui olin kaldast piisavalt kaugel, heitsin oivalises vees selili, vaatasin üles taevasse ning tänasin Jumalat või Buddhat või keda iganes ma oleksin pidanud tänama selle eest, et olin Krabisse tagasi tulnud. Tundsin esimest korda mitme kuu jooksul, et olen kodus.

      *

      Sellel ööl magasin rannas, nagu palju kordi minevikus, seljas vaid kaftan ja kapuutsiga pusa ning pea all täispuhutav padi. Star oli arvanud, et olen peast segi – „Moskiitod pistavad su nahka,” oli ta kommenteerinud, kui ma meie toast magamisvarustusega teele asusin. Millegipärast tundsin aga kuu ja tähtede valgel, et maailma katus kaitseb mind paremini kui inimkätega loodu.

      Ärkasin selle peale, et miski kõditas mu nägu, ning kui ma pea tõstsin, nägin kaht suurt mehejalga, mis minust mööda mere poole marssisid. Pühkinud ära liiva, mille need olid minu peale ajanud, märkasin, et rand on inimtühi, ning pikkamööda horisondi kohale immitseva valguse järgi sain aru, et päike hakkab tõusma. Pahur, et mind nii vara äratati, saatsin pilguga meest – tal oli habe ja mustad juuksed, mis hobusesabana pesapallimütsi august välja rippusid –, kes jõudis vee äärde ja istus maha, tõmbas põlved kurgu alla ja põimis käed ümber põlvede. Keerasin teise külje ja püüdsin uuesti uinuda – kõige paremini puhkan ma end välja kella nelja ja kümne vahel –, aga mu mõistus ja keha polnud sellest huvitatud. Seetõttu ajasin end istukile, võtsin sisse samasuguse asendi nagu mees minu ees ja vaatasin koos temaga päikesetõusu.

      Elu jooksul külastatud suurest hulgast eksootilistest paikadest hoolimata olen neid tõtt-öelda suhteliselt vähe näinud, sest nii varasel kellaajal pole ma lihtsalt ärkvel. Tärkava koidu võrratud õrnad värvitoonid tuletasid mulle meelde üht Turneri maali, ent olid päriselus tunduvalt kaunimad.

      Kui päikeseetendus oli möödas, ajas mees end kohe püsti ja kõndis piki randa minema. Kuulsin kaugusest pika sabaga paadi mootoripodinat, mis andis märku uue päeva algusest. Tõusin ja otsustasin tõmbuda oma tuppa, et veel veidi magada, enne kui rand saabuvate ja lahkuvate puhkajatega täitub. Kõigest hoolimata oli nii kauni vaatepildi nägemine ülesäratamist väärt, mõtlesin ust lukust lahti keerates ja voodisse heites.

      *

      Nagu alati selles paigas, ei märganud ma ka sellel korral, kui kiiresti aeg mööda libiseb. Olin vastu võtnud Jacki pakkumise talle kaljuronimiskoolis abiks olla. Veel käisin akvalangiga sukeldumas ning ujusin kõrvuti merihobude, tiigerkalade ja mustuim-hallhaidega, kes ei vaevunud mulle korallide vahel risteldes ainsatki pilku heitma.

      Päikeseloojangute ajal istuti juttu ajades rannas mattidel, taustaks Bob Marley muusika. Olin meeldivalt üllatunud, et nii paljud Railay Beachi elanikud mind möödunud aastast mäletasid, ning alles siis, kui saabus pimedus ja kõik seltskonnad kogunesid baari eesmärgiga end purju juua, läksin oma tuppa. Aga ka siis ei tundnud ma end halvasti, sest mina olin see, kes nende juurest lahkus, mitte vastupidi, pealegi võisin soovi korral iga hetk tagasi nende seltsi minna.

      Järgmisel päeval pärast saabumist rõõmustasin kogu südamest, sest kui olin lõpuks ometi julguse kokku võtnud ja mobiili sisse lülitanud, nägin suurt hulka Starilt saabunud tekstsõnumeid, mis kõik olid sellise sisuga: Kus sa oled?, Ma olen sinu pärast tõsiselt mures! ja Palun helista! Veel oli temalt tulnud päris palju häälsõnumeid, milles ta enamjaolt kordas, kui kahju tal juhtunu pärast on. Mul kulus tükk aega, et talle vastus saata – mitte üksnes selle pärast, et olen düslektik ja mobiili tekstitöötlusprogramm on grammatikas veelgi abitum kui mina, vaid seepärast, et ma ei teadnud, mida öelda.

      Viimaks kirjutasin lihtsalt, et minuga on kõik korras, ja palusin vabandust, et ei võtnud temaga varem ühendust, sest olen reisil. Erinevalt kõigist ülejäänud põhjustest vastas see ka tõele. Ta saatis mulle kohe vastusõnumi, kirjutades, et tunneb nii suurt kergendust, et minuga on kõik hästi, küsis, kus ma olen, ning lisas uuesti, et tal on juhtunu pärast väga kahju. Aga miski takistas mind oma asukohta reetmast. Muidugi oli see lapsik, aga ma pidin saladust hoidma. Sest ka temal oli viimasel ajal minu ees palju saladusi olnud.

      *

      Taipasin, et olen olnud Railay Beachis juba kaks nädalat, alles siis, kui Nam, noor tailanna, kes istus vastuvõtulaua taga, aga käitus, nagu kuuluks see paik talle, mulle meelde tuletas, et pean sellel päeval kell kaksteist toa vabastama.

      „Igavene tüütus,” pomisesin omaette minema kõndides, taibates, et pean kulutama hommikupooliku uue toa otsimisele.

      Paar tundi hiljem jõudsin tagasi hotelli, olles terve Railay Beachi ranna uut öömaja otsides risti-põiki tulutult läbi kõmpinud – nagu neitsi Maarja eesli seljas –, ning leidsin eest Nami, kes mind uuesti altkulmu põrnitsema jäi.

      „Teenija tarvis tuba koristama. Kell kaks uus külastaja.”

      „Juba lähen,” laususin, ehkki oleksin soovinud talle öelda, et võiksin vabalt broneerida toa viietärnihotellis Rayavadee. Kui neil oleks seda pakkuda, mida neil tegelikult polnud, sest selle olin ma juba üle kontrollinud. Toppisin kõik asjad seljakotti ja jätsin toavõtme vastuvõtuletile. Pean lihtsalt magama paar päeva tähtede all, kuni jõulud möödas on, mõtlesin.

      Sama päeva õhtul, pistnud nahka terve kausitäie vokirooga, märkasin baariletile nõjatuvat Jacki. Tema käsivars oli Nami piha ümber ning alles nüüd taipasin, miks naine minusse nii halvasti suhtub.

      „Kas sa leidsid toa?” küsis minult Jack.

      „Ei, veel mitte, aga minuga ei juhtu midagi, kui ma tänase öö rannal veedan.”

      „Kuule, Cee, sa võid vabalt võtta minu toa. Ma olen kindel, et leian paariks järgmiseks ööks endale mujal ulualuse.” Ta hõõrus ninaga Nami pisikest ülbet õlga.

      „Hästi, aitäh, Jack,” nõustusin kiiresti, sest olin terve pärastlõuna valvanud rannal oma seljakotti, otsekui oleks see püha graal, ning nuputanud, kus ma saaksin soola ja liiva kehalt maha pesta. Isegi mina vajan elementaarseid sanitaartingimusi.

      Ta kaevas taskust välja võtme ja ulatas selle mulle, mispeale Nam mulle pahaselt otsa vaatas. Jacki juhtnööre järgides vastuvõtulaua kõrvalt mööda kitsast treppi järgmisele korrusele tõusnud, avasin ukse, ning kui mitte arvestada higiste sokkide lõhna, millele lisandus vaevutabatav niiskete käterätikute hõng, nägin, et Jackil on selles hoones kõige parem vaade. Ja mis veelgi parem, kitsas puust rõdu, mis oli ehitatud alumise veranda katusele.

      Lukustanud ukse juhuks, kui Jack ei peaks purjus peaga mäletama, et oli oma toa mulle laenanud, käisin duši all, mille otsik oli tunduvalt võimsam kui tubades minu all, sest seal vesi vaevu nirises. Panin selga puhta T-särgi ja lühikesed püksid ning läksin rõdule istuma.

      Nägin Orioni vöö lähedal kobarasse kogunenud Seitsme Õe tähti. Kui Pa esimest korda mulle läbi teleskoobi minu tähte näitas, märkas ta, et olen pettunud. See polnud nii ere nagu ülejäänud, millega oli kõik öeldud, ning minu mütoloogiline lugu oli pehmelt öeldes igav. Lapsena olin soovinud olla kõige suurem ja säravam täht kõige huvitavama legendiga.

      CeCe, oli ta öelnud mu väikesi käsi pihku võttes. Sa oled siin, maa peal, selleks, et kirjutada oma lugu. Ja ma tean, et seda sa ka teed.

      Täheparve silmitsedes mõtlesin kirjale, mille Pa oli mulle kirjutanud ja mille olin saanud paar päeva pärast Pa surma tema advokaadilt Georg Hoffmanilt.

      Star oli keeldunud oma kirja avamast, aga mina olin СКАЧАТЬ