Pärliõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuhu jõudmine oli omaette eesmärk, sest asus Londonist hästi kaugel.

      Järelikult võisin selle asemel, et veeta veel kaksteist tundi torus, lennates kusagile, kus ma kedagi ei tunne, juua homme samal ajal Railay Beachi rannal külma õlut. Kindlasti ei teeks see mulle halba, kui ma seal umbes paarinädalase peatuse teeksin? Lõppude lõpuks on lähenemas jõulud ja ehk oleks vähem masendav saata need mööda paigas, mida ma hästi tunnen ja armastan …

      See oli esimene kord üle väga pika aja, mil mõte millegi tegemisest tekitas ootusärevust. Laskmata sellel tundel kaduda, peatasin esimese ettejuhtuva takso ja sõitsin tagasi lennujaama. Ootesaalis läksin Thai Airwaysi piletikassa juurde ja selgitasin, et pean Austraalia-lennu edasi lükkama. Laua taga istuv naine klõbistas tükk aega arvuti klaviatuuril ja lausus siis, et see läheb maksma umbes 4000 baati, millega ma polnud arvestanud.

      „Teil on lahtise lennuajaga pilet. Mis kuupäevaks te soovite uue broneeringu teha?” küsis ta.

      „Ee … võib-olla kohe peale jõule?”

      „Kõik piletid on välja müüdud. Esimene lend, millele on vabu kohti, läheb kaheksandal jaanuaril.”

      „Hästi,” olin nõus, rõõmus, et saan kauemaks jäämises süüdistada saatust. Seejärel broneerisin järgmise päeva varahommikuks pileti Bangkoki-Krabi lennule.

      Hotellitoas tagasi, käisin duši all, pesin hambad ja pugesin tunduvalt rahulikumana voodisse. Teadsin, et kui mu õed sellest kuuleksid, ütleksid nad, et olen jälle hakanud elama hulkurielu, aga ma ei hoolinud sellest.

      Kavatsesin end nagu haavatud loom ära peita ja haavu lakkuda.

      2

      Parim asi Railay Beachi juures on tõsiasi, et see paikneb poolsaarel, kuhu pääseb vaid paadiga. Star ja mina oleme käinud paljudes uskumatult kaunites paikades, aga kui me istusime puupingil pika sabaga paadis, mis valju müra saatel üle akvamariinsinise vee kihutas, ning nägime esimest korda tumesinisesse taevasse tõusvaid imelisi lubjakivikaljusid, oli elamus nii tugev, et kuulus kindlasti mu elu viie kõige maagilisema hetke hulka.

      Kui jõudsime kaljudele lähemale, märkasin nende külge kinnitatud köisi ning üles ronivaid inimesi, kes sarnanesid mitmevärviliste sipelgatega, sest kõigil olid jalas lühikesed neoonvärvilised püksid. Kui olin seljakoti üle õlgade vinnanud ja paadist ettevaatlikult välja ukerdanud, ajas ootusärevus mulle kananaha ihule. Mu käed-jalad on küll lühikesed, aga tugevad ja väledad, ning kaljuronimine tegevus, mis mul tõesti hästi välja tuleb. Muidugi pole see oskus kasulik juhul, kui elatakse Londoni kesklinnas ja tahetakse saada kunstnikuks, aga sellises kohas nagu Railey Beach on sellest kõvasti kasu. Mulle tuli mõte, et maailma eri nurkades toovad meie tugevad ja nõrgad küljed meile kas kasu või kahju. Koolis olin ma puupea, Star aga sõna otseses mõttes superstaar. Siin, Krabis, oli ta aga vaikselt varju tõmbunud ja, raamat käes, rannal istunud, samal ajal kui mina nautisin kõiki tegevusi vabas õhus, mida sellel piirkonnal on pakkuda. Nagu Ma kord täheldas, olen ma põnevatel vabaajaüritustel tõesti omas elemendis, ning siinses kogukonnas olin ma rohkem tuntud kui Star.

      Mind ümbritseva vee värv oli ainulaadne: türkiissinine, kui sellelt peegeldus vastu päike, ning hetk hiljem hiiglaslike kaljude vahel varjus sügavroheline. Kui ma läbi madala vee tarmukalt maa poole kahlasin, nägin enda ees laiuvat randa; lauget poolkuukujulist valge liiva riba ääristasid hiigelsuured lubjakivikaljud, palmid vaheldusid lihtsate puust saradega, milles paiknesid hotellid ja baarid. Ühes neist mängis rahustav reggae.

      Rühkisin üle kõrvetavalt kuuma valge liiva sellesama Railay Beach Hoteli poole, kus me olime eelmisel aastal peatunud, ning nõjatusin puust verandal pesitsevale baariletile-vastuvõtulauale.

      „Tere!” ütlesin noorele tailannale, keda ma ära ei tundnud. „Kas teil leidub mõneks järgmiseks nädalaks vaba tuba?”

      Naine vaatas mulle tähelepanelikult otsa ja võttis välja suure reserveeringute kausta. Ta libistas sõrme aeglaselt üle kõigi lehekülgede ja raputas seejärel pead.

      „Jõulud tulevad. Väga palju rahvast. Pärast kahekümne esimest vaba tuba pole.”

      „Sellisel juhul järgmiseks kaheks nädalaks?” pakkusin välja.

      Tundsin, et mu seljale maandus äkitselt kellegi käsi.

      „Cee? Oled see tõesti sina?”

      Pöörasin ümber ja nägin Jacki, austraallasest pikakasvulist trimmis kehaga musklimürakat, kellele kuulus see hotell ja kes juhtis ka nurga taga asuvat kaljuronimiskooli.

      „Ikka, tervitus!” laususin laia naeratusega. „Tahtsin end just praegu hotelli sisse registreerida, vähemalt paariks nädalaks, aga see ei õnnestunud. Tuli välja, et terve maja on täitsa täis.”

      „Kindlasti leiame sulle mõne nurgakese, kullake, ära selle pärast muretse. Kas sul on õde ka kaasas?”

      „Ee … ei. Sel korral tulin üksi.”

      „Kui kauaks sa tahad jääda?”

      „Uue aasta alguses sõidaksin ära.”

      „Igatahes kui sa tahad mind kaljuronimisel aidata, anna teada. Mul võib abi tarvis minna, Cee. Sellisel aastaajal on alati hullult palju tööd.”

      „Võib-olla tõesti. Tänan pakkumast,” ütlesin.

      „Kirjutage siia oma andmed.” Tailannast administraator ulatas mulle kaardi.

      „Seda pole tarvis, Nam,” lausus Jack. „Cee peatus siin eelmisel aastal koos õega, nii et tema andmed on meil juba olemas. Lähme. Ma näitan sulle sinu tuba.”

      „Aitäh.”

      Kui Jack mu seljakoti võttis, märkasin, kui tigeda pilguga administraator mind põrnitses.

      „Kuhu sa siit edasi lähed?” küsis Jack sõbralikult, juhtides mind mööda laudteed, millest mõlemal pool päevinäinud uste rea taga paiknesid järjestikku lihtsad toad.

      „Austraaliasse,” vastasin, kui olime laudtee lõpus toa number kakskümmend kaks juures seisma jäänud. Märkasin, et ruum asub otse mürarikka elektrigeneraatori kõrval, vaatega kahele suurele ratastega prügikastile.

      „Ahaa, minu kodumaale. Mis kanti?”

      „Looderannikule.”

      „Muide, sellel aastaajal on seal jube palav.”

      „Kuumus mind ei heiduta,” vastasin oma toa ust lukust lahti keerates.

      „Mis siis ikka, varsti näeme.” Jack lehvitas mulle ja lonkis minema.

      Ehkki ruum oli tibatilluke, niiske ja lõhnas tugevalt prügi järele, lasin seljakotil põrandale kukkuda, tundes end viimaste nädalate jooksul esimest korda erksana, sest hea oli teada, et mind tuntakse. Mulle olid meeldinud need vähesed tunnid, mis ma eelmisel aastal kaljuronimiskoolis olin töötanud, köisi kontrollinud ja klientide turvarakmeid kinnitanud. Tookord oli minul ja Staril sularaha nappinud ning Jack oli vastutasuks meie toa hinda alla lasknud. Mõtlesin huviga, mida ta selle peale ütleks, kui ma talle teataksin, et ei pea enam tööd tegema, sest olen nüüd miljonär. Vähemalt paberil …

      Sikutasin kulunud juhtmejuppi, et sisse lülitada laeventilaator, ning viimaks hakkas see suure kolina ja krigina saatel ka СКАЧАТЬ