Pärliõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on hämmastavalt heledat sinist värvi.

      Otsustasin, et mees meenutab mulle libahunti. Oli ju täna öösel täiskuu. Ta oli nii kõhn, et tema kõrval tundsin end nagu priske pügmee.

      „Häid jõule,” pomises ta.

      „Jep, häid jõule.”

      „Kas ma pole sind mitte varem näinud?” küsis ta. „Sa oled seesama tütarlaps, kes tollel hommikul liiva peal magas.”

      „Väga võimalik. Ma olen tihti rannas.” Kehitasin ükskõikselt õlgu, kui ta kummalised silmad üle minu libisesid.

      „Kas sul siis tuba pole?”

      „Ikka on, aga mulle meeldib magada väljas.”

      „Kõik need tähed, universumi lõpmatus … see aitab elu paremini mõista, on nii?” Ta ohkas raskelt.

      „Nii see on. Kus sina ööbid?”

      „Siin lähedal.” Libahunt viipas käega ebamääraselt oma selja taha jääva kalju poole. „Ja sina?”

      „Seal.” Näitasin Railay Beach Hoteli poole. „Vähemalt teeb seda minu seljakott,” lisasin. „Head aega siis.” Pöörasin end näoga hotelli poole ja püüdsin kõigest väest kõndida sirgelt, mis oli liiva peal niigi raske, aga mu kõhus olevat kaht õlut arvestades praktiliselt võimatu. Verandale jõudes tundsin oma seljal Libahundi pilku ja söandasin korraks tagasi vaadata. Ta põrnitses mind ikka veel, mistõttu haarasin külmikust paar pudelit vett ja kiirustasin trepist üles Jacki tuppa. Tükk aega luku kallal kohmerdanud, hiilisin rõdule, püüdes meest veel kord näha, aga ta oli juba varjudesse kadunud.

      Võib-olla ootab ta, et ma magama jääksin, ning uinutab siis mu meeled, surudes mu kaela sisse kaks hiigelsuurt kihva, et ma ei karjuks, kuni ta mu verest tühjaks imeb …

      CeCe, need on vampiirid, mitte libahundid, ütlesin endale itsitades, luksatasin ja jõin korraga tühjaks terve veepudeli, pahandades mõttes iseenda ja oma haleda kehaga, mis ei saanud isegi kahe väikese õllega hakkama. Koperdasin voodi juurde, tundsin silmi sulgedes, et mu pea käib ringi, ning vajusin viimaks unustusse.

      *

      Esimene jõulupüha oli piinarikkalt sarnane aasta tagasi siin koos Stariga veedetule. Verandal olid kokku lükatud kõik lauad, millel serveeriti grillitud lõunasöögi paroodiat, justkui oleks võimalik taasluua jõulumeeleolu 34-kraadises kuumuses.

      Pärast lõunat, kõht raskesti seeditavast euroopapärasest toidust üle koormatud, läksin ujuma, et sellest tundest lahti saada. Kell oli peaaegu kolm ning umbes sellel ajal Inglismaa ärkab. Oletasin, et Star veedab päeva Kentis koos oma uue perekonnaga. Tulin veest välja ja raputasin nagu koer kehalt veepiisad. Rannal pikutas palju paare, kes kõik pärast lõunasööki leiba luusse lasid. Need olid kahekümne seitsme aasta jooksul esimesed jõulud, mis ma Starist lahus veetsin. Nii et kui see saladuslik mees oli libahunt, siis mina olin üksik hunt, ning edaspidi tuli mul sellega harjuda.

      Sama päeva õhtul istusin verandanurgas ja kuulasin iPodist muusikat. Valitud lood olid lärmakad ja mürtsuvad, sest kui ma ei tundnud end kõige paremini, tegid need mul tuju heaks. Keegi koputas mu õlale, ja kui ma end ümber pöörasin, nägin, et minu kõrval seisab Jack.

      „Tervitus,” ütlesin kõrvaklappe peast võttes.

      „Tere! Kas ma tohin sulle ühe õlle välja teha?”

      „Tänan, ei. Ma jõin eile õhtul oma normi täis.” Pööritasin tema poole silmi, teades, et ta ise oli olnud liiga purjus ega pannud kindlasti tähele, mitu õlut ma ära jõin.

      „Selge. Tead, Cee, nüüd on selline lugu, et …” Ta tõmbas tooli mulle lähemale ja võttis istet. „Nam ja mina … läksime lahku. Ma ei mäleta, mida ma valesti tegin, aga täna hommikul kell neli viskas ta mu oma voodist välja. Ta ei ilmunud täna isegi hotelli, et aidata ette valmistada jõululõunat, nii et ma ei usu, justkui võiks ta mind täna õhtul avasüli tagasi võtta. Sa ju tead, millised naised on.”

      Ikka, sest ka mina olen naine, mäletad? oleksin tahtnud öelda, aga ei teinud seda.

      „Seega on nüüd probleem selles, et mul pole enam paika, kus tukastada. Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma sinuga voodit jagan?”

      Muidugi on! oli mu esimene mõte. „Tead, Jack, senikaua, kuni ma tohin jätta oma seljakoti sinu tuppa, magan suurima rõõmuga rannal,” kinnitasin talle.

      „Ausalt?”

      „Ausalt.”

      „Anna andeks, Cee, aga pärast jõulueelseid ettevalmistusi ja paari viimast pingelist päeva olen ma omadega täitsa läbi.”

      „Pole midagi. Ma lihtsalt lähen võtan kotist asjad, mida mul tarvis läheb, ning seejärel on tuba sinu päralt.”

      „Ma olen kindel, et homme leiame sulle uue öömaja!” hõikas ta mulle järele, kui ma minema kõndisin, tundes, et rannas magada on tunduvalt parem variant kui ühes ruumis mehega, kes tõenäoliselt norskab ja keda ma vaevu tunnen. Vaat see oleks juba tõeline õudusunenägu.

      Korjasin kokku oma ajutise magamisvarustuse ja toppisin ülejäänud asjad seljakotti. Selge oli see, et pidin järgmisel päeval leidma endale uue ulualuse, kuhu saaksin jääda senikauaks, kuni kahe nädala pärast Austraaliasse lendan.

      Rannas tegin endale põõsa alla aseme ning seejärel kaevasin uitmõtte ajel lühikeste pükste taskust välja mobiili ja valisin Atlantise numbri.

      „Halloo!” Kõnele vastati paari kutsungi järel.

      „Tere, Ma, CeCe räägib. Ma tahtsin lihtsalt soovida sulle ja Claudiale õnnelikke jõulupühi.”

      „CeCe! Mul on nii hea meel sinu häält kuulda! Star ütles, et sa sõitsid ära. Kus sa oled?”

      Ma rääkis minu ja kõigi mu õdedega alati prantsuse keeles ning ma pidin enne vastamist oma aju ümber seadistama. „Ah, sa ju tunned mind, Ma, nagu ikka rannal, omas elemendis.”

      „Jah. Seda ma arvasingi, et Londonis sa kaua vastu ei pea.”

      „Tõesti?”

      „Sa oled vaba hing, chérie. Sul on pidevalt rännuhimu.”

      „Jah, nii see on.” Sellel hetkel armastasin Ma’d samapalju, nagu ma teda alati olin armastanud. Ta ei kritiseerinud ega mõistnud kunagi kohut, lihtsalt oli oma tüdrukutele toeks.

      Kuulsin taustal madalahäälset meesterahva köhatust ja teritasin kõrvu.

      „Kes seal sinu juures on?” küsisin kahtlustavalt.

      „Ainult Claudia ja Christian,” vastas Ma.

      Ühesõnaga Atlantise personal.

      „Selge. Tead, Ma, see on väga veider lugu, aga ma olen kindel, et kui ma kolm nädalat tagasi Londonis lennujaama jõudsin, nägin seal Pa’d. Ta sammus kõnnilindil vastassuunas ning ma püüdsin talle järele joosta ja ta kätte saada, aga ta oli juba läinud. Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga ma olin täiesti kindel, et see oli tema.”

      „Oh, chérie,” kuulsin, kuidas Ma liini СКАЧАТЬ