Pärliõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      Aborigeenide elutee sümbol

      1

      Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi, mõtlesin pingsalt aknast välja vaadates, aga ümberringi valitses kottpime öö. Aeg-ajalt vilkusid otse minu all inimasustusest märku andvad väikesed valguskobarad ja iga tulukese taga oli elu, perekond, sõpradering …

      Mul oli tunne, et minul neid enam pole.

      Jäi mulje, et ma näen maailma tagurpidi pööratuna, sest tuled lennuki all olid otsekui mu kohal säravate tähtede kahvatud koopiad. Mulle meenus ühe mu kunstikolledži juhendaja märkus, et maalides ei märka ma seda, mis on otse minu ees. Tal oli õigus. See on tõesti nii. Pildid ilmuvad mu vaimusilma ette, mitte reaalsusse. Sageli polegi neil looma, eseme või inimese kuju, aga kujutised on tugevad ja tekitava tunde, et olen sunnitud need paberile panema.

      Sama lugu oli ka suure hunniku kolaga, mis ma olin Londoni prügimägedelt üles korjanud ja meie korteri ateljeesse kokku kuhjanud. Ma olin kulutanud nädalaid, et välja nuputada, kuidas kõik tükid üksteisega kokku sobitada. See oli justkui töö hiigelsuure Rubiku kuubikuga, ehkki koostisosade hulka kuulusid haisev bensiinikanister, hernehirmutis, mis kunagi oli olnud Guy Fawkesi nukk, üks rehv ja roostes metallist piikvasar. Ma olin korduvalt tükid oma kohale pannud ja tulemusega rahul olnud senikaua, kuni lisatud oli viimane, kõige olulisem tükk, mis näis alati – hoolimata sellest, kuhu ma ta asetasin – ära rikkuvat kogu installatsiooni.

      Surusin kuuma lauba vastu jahedat pleksiklaasist akent, mis lahutas mind ja kõiki teisi selles lennukis lämbumisest ja kindlast surmast.

      Me oleme nii haavatavad …

      Ei, CeCe, kutsusin end karmilt korrale, kui pead hakkas tõstma paanika, sa suudad teha seda ilma temata, muidugi suudad.

      Sundisin mõtted tagasi Pa Salti juurde, sest minusse juurdunud lennuhirmu tõttu mõjusid mõtted hetkest, mil olin kuulnud tema surmast, – mingil veidral põhjusel – rahustavalt. Kui peaks juhtuma kõige hullem ja lennuk meid kõiki tappes taevast alla kukub, on vähemalt tema juba teisel pool ees ja ootab mind. Lõppude lõpuks oli teekond sinna üles temal juba selja taga. Ning ta oli pidanud selle läbima üksi, nagu me kõik.

      Olin parasjagu tõmmanud jalga teksasid, kui mu noorem õde Tiggy mulle helistas ja ütles, et Pa Salt on surnud. Seda hetke meenutades olin täiesti kindel, et mitte ükski tema sõnadest ei jõudnud mulle tegelikult pärale. Suutsin mõelda vaid sellele, kuidas seda teatada Starile, kes meie isa jumaldas. Teadsin, kui tugev hoop see talle on.

      Ka sina jumaldasid teda, CeCe …

      Ja ma olin tõepoolest Pa’d jumaldanud. Et minu rolliks elus oli kaitsta oma haavatavamat õde – tegelikult oli ta minust kolm kuud vanem, aga et tal oli raske end väljendada, rääkisin tema eest alati mina –, tegin südame kõvaks, tõmbasin teksapükste luku kinni ja läksin elutuppa, et talle öelda.

      Ta ei lausunud sõnagi, ainult nuttis mu käte vahel. Pingutasin kõigest väest, et ise pisaraid tagasi hoida. Tema, Stari pärast. Ma pidin olema tugev, sest ta vajas mind …

      See oli olnud siis …

      „Proua, kas te vajate midagi?”

      Minu kohale laskus muskuselõhnalise parfüümi pilv. Vaatasin üles ja nägin enda kohale kummarduvat stjuardessi.

      „Ee … tänan, ei.”

      „Te vajutasite nuppu,” sosistas ta jõuliselt, osutades reisijatele, kes kõik magasid. Londoni aja järgi oli kell neli varahommikul.

      „Vabandust,” sosistasin vastu ja võtsin süüdlaseks osutunud küünarnuki nupult, mis oli talle kutsungi saatnud. Tüüpiline mina. Ta noogutas mulle samamoodi, nagu kunagi noogutas mu õpetaja, kes märkas, et avasin koolis hommikupalvuse ajal silmad. Seejärel kadus stjuardess siidi sahina saatel tagasi oma peidupaika. Püüdsin leida võimalikult mugava asendi ja sulgesin silmad, soovides sarnaneda ülejäänud siia sattunud umbes neljasaja hingega, kellel oli õnnestunud tänu magamajäämisele pääseda alumiiniumtorus läbi õhu kihutamise õudusest. Nagu ikka, tundsin end kõrvalejäetuna, rahva hulka mittekuuluvana.

      Loomulikult oleksin võinud osta äriklassi pileti. Mul oli ikka veel pärandusest raha alles – aga mitte nii palju, et oleksin tahtnud seda raisata paarisentimeetrisele ruumilisale. Suurem osa mu rahast oli läinud šikile jõeäärsele korterile, mille ma endale ja Starile Londonisse olin ostnud. Olin arvanud, et just korralik kodu on see, mida ta soovib, et see teeb ta õnnelikuks, aga see polnud kaugeltki nii …

      Siin ma siis nüüd olin, sama kaugel nagu aasta tagasi samal ajal, kui ma istusin koos õega turistiklassis ja lendasin maailma teise otsa Taisse. Ainult et seekord polnud minu kõrval Stari ning ma ei tormanud millegi juurde, vaid põgenesin millegi juurest …

      *

      „Kas te hommikusööki soovite, proua?”

      Avasin silmad, uimane ja segaduses, ning nägin sama stjuardessi, kes oli keset ööd minu juures käinud. Märkasin, et salongis põlevad kõik tuled ja osa aknakatetest on üles lükatud, tuues nähtavale roosaka koidukuma.

      „Tänan, ei, ainult kohvi. Must palun.”

      Ta noogutas ja eemaldus ning ma küsisin endalt, miks – lähtudes asjaolust, et olin kogu lennukogemuse ise kinni maksnud – ma tunnen end süüdlasena ega taha midagi paluda.

      „Kuhu СКАЧАТЬ