Pärliõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ külastajad, kes vajasid pohmelli ravimiseks C-vitamiini või kokteili Verine Mary. Ühtki jooki polnud sama lihtne valmistada, kui oleks olnud õllepudelit avada, ning asi lõppes sellega, et olin mangomahlast läbi imbunud, sest kannmikser, millele ma korralikult kaant peale ei pannud, plahvatas ja pritsis mu üleni täis. Baarikülastajate hea tuju oli üleöö koos kinkepakipaberitega haihtunud ja mul sai kõrini hõigetest, et olen liiga aeglane. Tagatipuks kuulsin aina lähemale tulevat piksemürinat, mis tähendas seda, et veidi hiljem, tõenäoliselt just siis, kui ma olen seljakotiga rannale laagrisse jäänud, avanevad taevaluugid.

      Viimaks jõudis tagasi ka Jack, kes muidugi siiralt vabandas, et nii kaua ära oli. Ta libistas pilgu üle nüüd juba peaaegu tühja veranda.

      „Õnneks pole sa pidanud siin liiga palju rabelema. Kalju juures oli rahvast murdu.”

      Nojah, loomulikult … Ma ei lausunud sõnagi, sõin nuudliroa ära ja läksin ülakorrusele oma seljakoti järele.

      „Suur tänu, Cee, hiljem näeme,” ütles ta, kui olin tagasi jõudnud, misjärel maksin arve ja kõmpisin minema.

      Kui jalutasin mööda randa, sähvatasid peaaegu otse mu pea kohal esimesed välgunooled. Oletades, et mul on paduvihma alguseni umbes viis minutit aega, tõstsin tempot ja pöörasin mööda kitsast teerada paremale, kus minu teada pidi asuma üks baar, aga nägin siis, et suurem osa sarapoode on läheneva tormi tõttu suletud. Baarile lähemale jõudes nägin, et sealgi tõmmati juba luuke alla.

      „Tore,” pomisesin, kui baaripidaja mulle korraks noogutas, ning marssisin edasi. „See on täiesti hull ja naeruväärne lugu, CeCe,” oigasin. „Nüüd pead sa minema tagasi Jacki juurde ja ütlema talle, et oled nõus temaga ühes voodis magama …”

      Ja ometi viisid jalad mind edasi, kuni jõudsin poolsaare teises servas paiknevasse randa. Selle nimi on Phra Nang ja see pakub tunduvalt rohkem silmailu kui Railay Beach. Seetõttu meelitas rand ligi üheks päevaks siia tulnud rändureid ja senini olin seda paika vältinud. Ning otse selle taga asuva Rayavadee hotelli luksuslikkuse tõttu valvasid rannaala igast küljest hirmuäratavad turvamehed. Ühel õhtul olin läinud sinna koos Stariga pärast seda, kui pika sabaga paat oli edasi liikunud, heitnud selili ja jäänud tähti vaatama. Viis minutit hiljem oli meile näkku suunatud patareilambi valgusvihk ja meil kästi lahkuda. Olin proovinud nendega vaielda, väites, et Tais on kõik rannad avalikud ja et hotelli turvameestel pole õigust meid minema ajada, aga kui nad hakkasid meid jõhkralt lükkama rajale, mis viis tagasi pööblile mõeldud poolsaare osale, oli Star sosistanud, et ma vait jääksin.

      Selline ebaõiglus tekitas mulle hingehaavu, sest maakera ja selle ilu loojaks on loodus ning see on mõeldud vabalt nautimiseks kõigile, mitte ainult rikastele.

      Kui sinised ja lillad välgutriibud taeva valgeks lõid, taipasin, et praegu pole õige hetk iseendaga filosoofilist diskussiooni pidada. Pilguga randa mõõtes tabas mind järsku mõttevälgatus. Ranna teises otsas asus Printsessi koobas, mille poole ma nüüd üle liiva pikkade sammudega suundusin. Kui kaks kolmandikku teekonnast oli läbitud, langesid minu peale hiigelsuured vihmapiisad. Oli tunne, justkui pommitaksid mind väikesed kruusaterad.

      Lõpuks jõudsin koopa sissepääsu juurde, vaarusin sisse ja viskasin seljakoti maha. Vaatasin üles ja mulle meenus, et mingil põhusel on siin isegi kaks varianti printsessist, mõlemad neist tillukese nuku suurused kujud, mis olid end õdusalt sisse seadnud pisikestesse puutemplitesse, pooleldi peidetud sadade mitmevärviliste vanikute taha. Nende altaril põlesid teeküünlad, mis tekitasid koopa sees hubase kollase valguse.

      Naeratasin endamisi, sest mulle tuli meelde, kuidas mina ja Star olime esimest korda selles koopas käinud. Arvates, et tegu on järjekordse Tai kultuspaigaga, olime mõlemad oodanud, et näeme kuldset kuju ja kõikjal levinud vanikutest ohvriande. Selle asemel seisime silmitsi erineva kuju ja suurusega fallostega. Jäin neid nüüdki silmitsema, sest need sirutusid koopa liivapõrandalt ülespoole otsekui erootilised stalagmiidid ning seisid reas ka kõigil kividel minu ümber. Punased, rohelised, sinised, pruunid … väikesed, suured … arvata võib, et see konkreetne jumalus pidi olema viljakusjumalanna. Ning arvestades seda, kui suured olid koopa sisemust täitvad mehetunnused – mõned neist kõrgusid isegi minu pea kohal –, polnud selles midagi üllatavat.

      Täna õhtul oli aga Printsessi koobas pakkunud mulle pelgupaika ja ma olin pääsenud paduvihmast, mis nüüd koopasuu ette tiheda kardina moodustas. Tõusin ja rajasin endale läbi erinevate andamite teed, laskusin altari ette põlvili ja tänasin. Seejärel sättisin end koopasuu lähedusse sisse ja jäin vaatama tormi.

      Taevas lõi tõelist elamust pakkudes korduvalt helendama, kui välk tigedalt üle mere ja sakiliste liivakivisammaste kihutas. Hõbedaselt kuuvalgel särav vihm trummeldas hoogsalt vastu randa, justkui valaks Jumal üleval ämbritäite kaupa pisaraid.

      Tundes end viimaks vaatemängust ja universumi ürgsest energiast kurnatuna, ajasin end suure vaevaga püsti. Koos seljakotiga sügavamale koopasse läinud, tegin endale ööseks aseme valmis ja vajusin hiigelsuure tulipunase fallose taha magama.

      4

      „Ai!”

      Ajasin end kähku istukile, sest tundsin ribide vahele kaevunud teravat eset. Vaatasin üles ja nägin tailasest turvameest, kes püüdis mind sügavast unest välja raputada. Ta sikutas mu põrandalt püsti, rääkides samal ajal raadioga.

      „Ei jää siia! Välja!” haugatas ta mulle.

      „Olgu, olgu, juba lähen.” Kummardusin, et oma magamisvarustus seljakotti pakkida. Koopasse jõudis oma paarimehele appi ka teine turvamees, kes oli lühem ja jässakam, ning kaks meest võtsid mu enda vahele ja toimetasid koopast välja. Pilgutasin eredas valguses silmi ja nägin, et pilvitusse taevasse hakkab tõusma päike. Mehed sundisid mind käsivartest tugevalt kinni hoides mööda randa edasi marssima, justkui oleksin ohtlik kurjategija, mitte turist, kes koopasse vihmavarju puges. Liiv mu jalge all oli ikka veel märg ning see oli ka ainus vihje eelmisel õhtul võimsat vaatemängu pakkunud paduvihmale.

      „Te ei pea mind kinni hoidma,” ütlesin pahuralt. „Ma lähen, tõesti lähen.”

      Üks meestest tõi kuuldavale agressiivselt kõlava taikeelse sõnavalangu, millest ma ei saanud aru, ning me jätkasime teekonda ranna lõppu jalgraja poole. Kartsin juba, et mind heidetakse vanglasse nagu teleseriaalis „Bangkok Hilton”, kus mängis Nicole Kidman ja mis mind hullupööra hirmutas. Kui juhtub kõige hullem, pole mul isegi võimalust helistada Pa’le, kes nagu püssikuul Taisse lendaks ja mind vanglast välja tooks.

      „Kas see oled jälle sina?”

      Pöörasin pead ja nägin ranna serval põõsastes luuravat Libahunti.

      „Jep,” vastasin, tundes, et mu nägu on kohmetusest punane.

      „Po, lase tal minna,” andis Libahunt meile vastu jalutades käsu.

      Jässakas turvamees lasi mu käsivarre kohe lahti, ning kui Libahunt oli tai keeles pikema turvamehega kiiresti rääkinud, vabastas mees vastumeelselt minu teise käsivarre.

      „Vabandust, nad on väga pealetükkivad,” ütles Libahunt kulmu kergitades inglise keeles. Ta ütles veel midagi meestele, mõõtis korraks pilguga randa ja palus mul endale järgneda. Mõlemad mehed viipasid talle aupaklikult, aga nähes, et hakkan Libahundi järel põõsaste poole komberdama, paistsid olevat tõsiselt pettunud.

      „Kuidas sul see õnnestus?” küsisin. „Ma kartsin juba, et mind pistetakse pokri.”

      „Ma ütlesin, et sa oled СКАЧАТЬ