Название: Pärliõde
Автор: Lucinda Riley
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985344309
isbn:
Vähemalt sain ma teada, milles ma tugev pole, lohutasin end. Mis mu juhendajate sõnul oli parim tulemus, milleni ma viimase kolme kuu jooksul läbitud õppekavas olin jõudnud.
Aga ehkki nii minu maale kui ka mind ennast oli pidevalt materdatud, teadsin ma isegi, et kui ma oma andesse usu kaotan, pole mu elul enam mõtet. Tegelikult oli see ainus asi, mis mul veel alles oli.
Läksin tagasi magamistuppa ja heitsin uuesti voodile, soovides vaid, et need kohutavad üksildased tunnid kiiremini mööduksid, ja mõistes viimaks, miks ma olin läbi Battersea pargi kolledžisse minnes näinud pinkidel istumas nii suurt hulka vanainimesi. Isegi siis, kui ilm oli jääkülm, vajasid nad kinnitust, et meie planeedil on ka teisi inimesi ja nad pole päris üksi.
Olin märkamatult magama jäänud, sest nägin õudusunenägu ämblikest, ning karjatusega ärgates surusin käe automaatselt suule, et end vaigistada, muidu võis keegi koridoris arvata, et mind tahetakse tappa. Otsustasin, et ei suuda kauemaks üksi kõledasse tuppa jääda, tõmbasin saapad jalga, haarasin fotoaparaadi ja sõitsin liftiga vastuvõturuumi.
Hotelli ees ootasid reas taksod. Ronisin ühe auto tagaistmele ja palusin juhil sõita Suure Palee juurde. Mind oli alati võrdsel määral lõbustanud ja häirinud, et Bangkokis ja üldjuhul ka nendes Tai paikades, mida olin näinud, valitseb tõeline tööjõu üleküllus. Igas poes, isegi neis, kuhu olin sisenenud vaid sooviga osta pakk maapähkleid, juhatas üks inimene sind õigesse kohta, teine lõi toote kassast läbi ja kolmas pakkis ostu. Tööjõud oli siin naeruväärselt odav. End sellelt mõttelt tabades hakkas mul piinlik, aga seejärel tuletasin endale meelde, et just sellepärast ma armastangi reisida: see asetab kõik õigesse perspektiivi.
Taksojuht viis mu Suure Palee juurde ja turistihordidele järgnedes märkasin, et paljude reetlikult punased õlad annavad tunnistust nende äsjasest saabumisest külmema kliimaga piirkondadest. Templi sissepääsu juures võtsin jalast matkasaapad, asetasin need teiste külastajate poolt trepi kõrvale jäetud plätude ja botaste juurde ning astusin sisse. Väidetavalt üle viiesaja aasta vana smaragdroheline Buddha oli Tai kõige kuulsam kuju. Ometi oli ta väike võrreldes paljude teiste Buddhadega, mida ma olin näinud. Nefriidi ereduse ja kehakuju poolest meenutas ta mulle ererohelist sisalikku. Tema käed-jalad näisid olevat nõrgad ning tõtt-öelda proportsioonist väljas. Mitte et sellel oleks erilist tähtsust olnud – ta oli ilus.
Istusin rätsepaistes matile ja nautisin võimalust olla päikesevarjus suures rahulikus ruumis, kus mind ümbritsevad inimesed mõtlesid tõenäoliselt samuti oma elu üle järele. Ma pole kunagi olnud usklik, aga kui peaksin valima, eelistaksin budismi, sest mulle tundub, et selles on kesksel kohal loodusjõud, mis minu meelest on alaline ime ja leiab aset otse mu silme ees.
Pärast seda, kui olin vaadanud üht keskkonnateemalist telesaadet, oli Star lakkamatult pidanud kuulama minu selleteemalist virisemist ja soovitanud mul astuda Roheliste erakonna liikmeks, aga mis mõte sellel oleks olnud? Minu häält poleks kuulda võetud ja ma olin liiga rumal, et minusse tõsiselt suhtuda. Teadsin vaid seda, et taimed, loomad ja ookeanid, mis moodustavad meie ökosüsteemi ja hoiavad meid elus, jäävad sageli vajaliku tähelepanuta.
„Kui ma midagi kummardan, siis just seda,” sosistasin Buddhale. Temagi oli valmistatud maavarast – tahutud mineraalist, mis oli aastatuhandete jooksul imekauniks muutunud – ja mulle tundus, et tema võiks mind mõista.
Et tegu oli templiga, tuli mulle mõte, et peaksin ütlema paar sõna ka Pa Saltile. Ehk toimivad kirikud nagu telefonikeskjaamad või internetikohvikud – müravabad liinid otse taevasse …
„Tere, Pa, mul on väga kahju, et sa surid. Ma tunnen sinust tunduvalt rohkem puudust, kui oleksin osanud arvata. Ning mul on kahju, et ma ei võtnud sind kuulda, kui sa mulle nõu andsid, ega pööranud tähelepanu sinu õpetussõnadele ja muule säärasele. Ma oleksin pidanud seda tegema, sest näed nüüd, kuhu ma olen omadega jõudnud. Loodetavasti on sinuga seal üleval kõik hästi,” lisasin. „Nii et anna andeks.”
Tõusin, sest tundsin, et kurku on kerkinud pisaraist klomp, ning sammusin ukse poole. Kui olin valmis väljuma, keerasin end korraks ümber.
„Palun aita mind, Pa,” sosistasin talle.
Ostnud tänavakauplejalt pudeli vett, jalutasin Chao Phraya jõe äärde ja jäin silmitsema sellel kihavat tihedat liiklust. Puksiirpaadid, kiirkaatrid ja presendiga kaetud laiad praamid jätkasid oma igapäevaseid toimetusi. Otsustasin minna reisipraamile ja teha väikese sõidu – see oli odav ja igal juhul parem tegevus kui istuda lennujaama lähedal armetus hotellis.
Kui me mööda jõge sõites kiirust lisasime, nägin klaasist pilvelõhkujaid, mille vahel olid elegantselt koha sisse võtnud kuldsed templid, ning kalda ääres ühendasid logisevad maabumissillad puumaju vee peal aset leidva vilka äritegevusega. Võtsin välja oma ustava Nikoni fotoaparaadi – sain selle Pa’lt kuueteistkümnendaks sünnipäevaks soovitusega: „Pildista seda, mis sind inspireerib, kullake,” – ja tegin klõpsu. Star oli pidevalt minu kallal näägutanud, et ma läheksin ajaga kaasa ja ostaksin digikaamera, aga et mul pole kunagi tehnoloogilist taipu olnud, jäin truuks sellele, mida ma hästi tunnen.
Kui olin laevalt veidi pärast Oriental Hotelit maha astunud, hakkasin mööda tänavat edasi minema ning mulle meenus, kuidas ma kord kuulsas Kirjanike klubis hilisel pärastlõunal Stari teega kostitasin. Jalas teksad ja seljas T-särgid, olime mõlemad tundnud end võõrkehana paigas, kus kõik ülejäänud olid end korralikult üles löönud. Star oli veetnud tunde raamatukogus ja uurinud seal fotosid minevikus selles hotellis peatunud kirjanike autogrammidega. Mõtlesin huviga, kas ka tema kirjutab kunagi oma romaani, sest lausete kokkupanemine ja kõikvõimalike asjade paberi peal kirjeldamine õnnestub tal imehästi. Mitte et see muidugi oleks enam minu mure. Tal oli nüüd uus perekond, ning ehkki ta ise seda eitas, teadsin, et mängus on ka mees. Ma olin märganud Stari silmis sädet, kui ma paari nädala eest koju jõudes leidsin meie korterist eest mehe, kes teda armunud kutsikapilguga vaatas.
Võtsin istet tänavakohvikus ning tellisin kausitäie nuudleid ja ilma igasuguse põhjuseta ka ühe õlle. Ma pole kunagi alkoholist eriti hoolinud, aga arvestades asjaolu, et mul oli niigi kehv olla, poleks see saanud mu enesetunnet hullemaks teha. Süües mõtlesin, et mulle ei teinudki kõige rohkem haiget asjaolu, et Staril on uus kallim ja töökoht, vaid hoopis see, et ta oli end minust aeglaselt ja piinarikkalt lahti rebinud. Võib-olla oli ta arvanud, et ma muutun armukadedaks, et ma tahan teda tervikuna endale, aga see polnud tõsi. Ma armastasin teda üle kõige ja soovisin vaid, et ta oleks õnnelik. Ma pole kunagi olnud nii rumal, et oleksin tema ilu ja tarkust arvestades unustanud võimaluse, et ühel heal päeval tuleb ta ellu mõni mees.
Sa olid teie korterisse tulnud mehe vastu äärmiselt ebaviisakas, tuletas südametunnistus mulle meelde. Ning jah, see oli mu endast välja viinud, ja nagu ikka, ei osanud ma seda varjata.
Õlu tegi oma töö ja lihvis valu teravad nurgad ümaramaks. Tasusin arve, tõusin ja hakkasin sihitult lonkima mööda teed edasi, pöörates seejärel kitsale põiktänavale, kus asus väike turg. Paar putkat edasi märkasin kunstnikku, kes maalis akvarelli. Molberti ees istuvat meest vaadates meenusid mulle õhtud visandiploki ja värvipurkidega Krabis Railay Beachi rannal, kui püüdsin paberile jäädvustada päikeseloojangu ilu. Sulgesin silmad ja mulle tuli meelde, missugust meelerahu ma koos Stariga vaid aasta tagasi seal viibides olin tundnud. Ma tahtsin seda aega tagasi nii väga, et see tegi haiget.
Suundusin tagasi kaldapealsele ja nõjatusin mõttesse vajunult rinnatisele. Huvitav, kas see pööraks mu elu pea peale, kui käiksin enne Austraalia-reisi läbi paigast, kus ma kunagi olin väga õnnelik olnud? Ma tundsin Railay Beachi rahvast. СКАЧАТЬ