Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaatas kindlalt Maudile otsa. „Sa unustad Kitty, mu kallis.”

      Kirikuõpetaja naeratas laialt, ta oli noorimasse Deverilli väga kiindunud. „No tema juba Iirimaalt ei lahku, mitte mingil juhul. Vean suure summa peale kihla, et Kitty abiellub iirlasega.” Maud püüdis naeratada, kuid tema veripunased huuled tõmbusid lihtsalt grimassiks.

      Adeline vangutas pead ega püüdnudki varjata erilist kiindumust, mida ta Kitty vastu tundis. „Kitty on kartmatu. Kindla peale teeb ta midagi üllatavat. Vaat selle peale olen mina nõus suure summa mängu panema.” Maud tundis, et peaks omalt poolt ka midagi lisama, aga ta ei teadnudki õieti, missugune tema tütar on. Ainult seda, et tal on samasugused leekivpunased juuksed nagu Adeline’il ja samasugune rahutuks tegevalt läbinägelik pilk.

      Viimaks ilmus uksele O’Flynn ja teatas, et õhtusöök on nüüd valmis. Maud leidis oma abikaasa arutamas järgmist jahilkäiku isaga, kellel oli käes juba kolmas klaas šerrit. Lord Deverill nägi alati kuidagi koitanud välja. Tema hallid juuksed olid metsikud, otsekui oleks ta just ratsutamast tulnud, ja pintsak nägi välja, nagu oleksid hiired selle küünarnukke nakitsenud. Kui väga Skiddy ka ei püüdnud, et isanda rõivad oleksid puhtad ja pressitud, ikka nägid need välja nii, nagu oleksid äsja alumisest sahtlist välja tõmmatud – ja ta keeldus jäärapäiselt uusi riideid ostmast. „Kas sa teeksid mulle seda rõõmu ja lubaksid ennast lauda juhatada, Maud?” küsis Hubert naudinguga minia ilusat nägu vaadates. Maud, kes võis alati äia toetuse peale kindel olla, pistis käe talle käevangu ja lubas ennast söögituppa saata.

      Bertie ulatas käsivarre Põõsastele ja nende erutatud lobisemine mässis ta endasse nagu märkamatu linnuvidin. Kirikuõpetaja astus söögituppa koos Adeline’iga ja nende vestlus piirdus õpetajapoolse loenguga naiste valimisõigusest, mida Adeline kuulas ainult poole kõrvaga ja huvitult.

      Kõik seisid söögipalve ajal, Hubert laua ülemises, Adeline alumises otsas, õpetaja Adeline’i paremal käel marutava Maudi kõrval. Langetati pead ning õpetaja kõneles madala ja ähvardava kantslihäälega. Samal hetkel, kui söögipalve oli lõpetatud, paiskus uks lahti ja, käed piidale toetatud, ilmus lävele Bertie noorem vend Rupert, korratu välimusega ja ilmselt purjus. „Kas mulle ka kohta on?” küsis ta ema poole pöördudes.

      Adeline ei olnud sugugi üllatunud, nähes oma keskmist last, kes elas umbes miili kaugusel merevaatega majas, mis oli varem kuulunud tema kadunud ämmale, lesestunud leedi Deverillile. „Mine istu oma tädide vahele,” lausus Adeline toolileenile nõjatudes.

      Hubert, kes polnud oma lootusetu pojaga nii kannatlik ja uskus, et olnuks parem, kui ta oleks koos noorema õega ära Ameerikasse sõitnud, seal naise leidud ja oma eluga ehk midagi peale hakanud, uratas valjusti ja ütles: „Kokal on vaba päev, jah?”

      Rupert naeratas oma kõige sarmikamat naeratust. „Kuulsin, et mu kallid tädid Hazel ja Laurel tulevad õhtust sööma, papa, ega suutnud kiusatusele vastu panna.” Põõsad punastasid rõõmust, tajumata Ruperti kergelt tögavat tooni, ja nihkusid teineteisest eemale, nii et O’Flynn sai tooli nende vahele lükata.

      „Kui meeldiv õhtu sellest kujuneb,” rõõmustas Laurel. „Kas sa ei arva, Hazel?”

      „Oi, päris kindlasti arvan, Laurel. Tule istu, Rupert-kallis, ja räägi meile, mis asju sa ajad. Sa elad nii põnevat elu. Tegelikult rääkisime alles eile, et mis tunne küll oleks olla noor, eks ju, Laurel?”

      „Oi jaa, muidugi rääkisime. Hazel ja mina – me oleme nii vanad ja meil ei jää muud üle, kui rõõmustada nende väikeste uudisjupikeste üle, mida sinult saame, Rupert, nagu palukesi rikka mehe laualt.”

      Rupert võttis istet ja voltis salvräti lahti. „Mida proua Doyle on siis meile täna õhtuks valmistanud?” küsis ta.

      Oli juba üle südaöö, kui Bertie ja Maud sõitsid tagasi Jahimajja. Maud valas oma raevu välja väsinud ja meeldivalt napsise abikaasa peale. „Ruperti käitumine on lihtsalt teotav – niimoodi kutsumata kohale ilmuda! Maani täis oli ta ka ja kehvasti riides. Arvestades seda rahasummat, mille isa tema peale magama paneb, võiks arvata, et tal on niigi palju sündsustunnet, et ennast õhtusöögiks korralikult riidesse panna.” Maud kaldus ettepoole, kui tõld läbi teeaugu sõitis.

      „Mamma ja papa ei hooli sellistest asjadest,” vastas Hubert haigutades.

      „Aga peaksid. Tsivilisatsioon eeldab teatud taset. See maa vajuks metslusse, kui meietaolised inimesed ei hoiaks taset üleval. Väline viisakus loeb, Bertie. Sinu vanemad peaksid eeskuju näitama.”

      „Kas sa püüad väita, et nad olid kehvasti riides, Maud?”

      „Su isa on koitanud. Mida halba see teeks, kui ta vahel Londonisse läheks ja rätsepa juures käiks?”

      „Tal on tähtsamaid asju, mille peale mõelda.”

      „Ma oletan, et jaht, laskmine ja kalapüük?”

      „Täpselt nii. Ta on vana. Jäta talle tema mõnud.”

      „Ja sinu tädid on lihtsalt naeruväärsed.”

      „Nad on õnnelikud, head ja lahked. Sa otsustad inimeste üle väga karmilt, Maud. Kas sulle üldse keegi meeldib ka?”

      „Rupertile on naist vaja,” lisas Maud teemat vahetades.

      „Eks leia siis talle naine.”

      „Ta peaks minema Londonisse ja otsima endale kena inglise tüdruku, kellel on head kombed ja kindel käsi, et teda ohjes hoida.”

      „Sa oled kibestunud, Maud. Kas tänane õhtu oli siis tõesti nii hull?”

      „No sinul oli söögitoas muidugi väga tore portveini juua ja sigareid suitsetada, samal ajal kui meie pidime võõrastetoas igavlema. Kas sa tead, et su ema ja tema õed kavatsevad lossis spiritistliku seansi korraldada? Kolm nõida. See on absurdne!”

      „Oh, jäta neile ka mingit rõõmu. Mida see sulle teeb, kui nad tahavad surnutega suhelda?”

      Maud taipas, et tema väited olid nõrgad. „See on jumalavallatu,” lisas ta salvavalt. „Ma ei usu, et kirikuõpetaja seda heaks kiidaks – sellest ei tule midagi head välja, pane mu sõnu tähele.”

      „Ma ei saa ikka aru, mida see sulle teeb, Maud.”

      „Sinu ema avaldab Kittyle halba mõju,” andis Maud vastu, teades, et Kitty nimel on rohkem kaalu.

      Bertie kibrutas laupa ja hõõrus habemetüükas lõuga. „Ah Kittyle,” ohkas ta ja tundis süütundepistet.

      „Tüdruk veedab liiga palju aega vanaemaga igasugu lollusi rääkides.”

      „Kas ehk sellepärast, et sina ei veeda temaga koos üldse aega?”

      Maud istus hetke solvunult vaikides. Bertie polnud kunagi varem kaevanud selle üle, et naisel ei olnud täiesti ilmselt mingit huvi nende noorima lapse vastu. Pealegi oli ju kombeks, et lapsed hoitakse silma alt ära, guvernandiga lastetoas. Siis tuli Maudile valusa teadmisena pähe, et seda on mehele maininud Grace Rowan-Hampton. Hoides vaenlast enda lähedal, oli ta lasknud koju nuhi.

      Tõld keeras Jahimaja ette ja peatus välisukse juures. Tibutas pisut, kohalikud nimetasid seda pehmeks vihmaks. Üle maa puhus tugev tuul, ulgudes läbi hobukastanite raagus okste tormates tontlikult. Ülemteener ootas saabujaid hallis ja valgustas õlilambiga nende teed ülakorrusele. Maud läks abikaasa kannul trepist СКАЧАТЬ