Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Armastuse ja sõja laulud - Santa Montefiore страница 7

Название: Armastuse ja sõja laulud

Автор: Santa Montefiore

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные любовные романы

Серия:

isbn: 9789985342657

isbn:

СКАЧАТЬ soojendas rinda ja selga, aga ta värises ikka. Öö oli selge ja külm, aga siiski hõljus õhus igavene niiskus, mis kerkis märjalt maapinnalt, kandus soolase meretuulega sisemaale ja oli küllalt pealetükkiv, et kontideni tungida. Bertie oli tagasi tulnud varasel õhtul, nagu tal kombeks oli, lõhnates hobuste ja higi järele. Ta oli leedi Rowan-Hamptonit soojalt tervitanud, aga Maud ei lasknud ennast nende näilisest aupaklikkusest lollitada. Ta oli sageli mehe krael oma sõbranna lõhnaõli tundnud ja märganud ulakaid pilke, mida nad teineteisele heitsid, kui arvasid, et neid ei jälgita. Võiks küsida, miks oli Maud nii lähedases suhtes oma abikaasa armukesega? Sest ta uskus, võib-olla küll ekslikult, et sõbrad tuleb hoida enda lähedal, aga vaenlased veel lähemal. Nii oligi see Grace’i, tema ohtlikema vaenlasega, keda polnud lihtsalt võimalik veel lähemale tuua.

      Tõld kolistas mööda mõisamaadel tiirutavat külateed, üle loikude ja aukude, kuni jõudis lossi juurde, nii et sõitjad olid üsna läbi raputatud. Teener avas ukse ja ulatas proua Deverillile käe, too võttis selle vastu, sirutas ebakindlalt välja ühe jala ja kobas ülemist astet otsida. Viimaks astus ta tõllatrepist alla ja toetus abikaasa käsivarrele. Bertie oli linavalgete juustega nägus mees laia proportsionaalse näo ja hallide silmadega, mis olid heledad nagu pardimuna. Tal oli kuiv huumorimeel ja nõrkus ilusate naiste vastu. Bertie oli tõepoolest terves Corki krahvkonnas kuulus oma tasase sarmi ja leebe südamlikkuse poolest ning oli iga daami lemmikmees, kuigi loomulikult mitte Maudi oma, sest tema oli haavunud tõsiasjast, et abikaasa polnud kunagi jagamatult talle kuulunud.

      Et teed valgustada, olid mõlemal pool lossiukse kõrval läidetud tõrvikud. Bertie ja Maud Deverill olid lähimad naabrid, aga saabusid Maudi pideva venitamise tõttu alati viimasena. Naine lootis alateadlikult, et kui ta muudkui jorutab ja aega viidab, läheb mees ilma temata.

      „Kui ma pean jälle kirikuõpetaja kõrval istuma, siis ma lasen ennast maha,” turtsus Maud ja tema erepunased huuled näisid pimeduses mustad.

      „Mu kallis, sa istud alati kirikuõpetaja kõrval, aga pole ennast veel maha lasknud,” vastas Bertie kannatlikult.

      „Su ema teeb seda meelega, et mulle närvidele käia.”

      „Miks ta seda peaks tahtma?”

      „Sest ta põlgab mind.”

      „Jama. Mamma ei põlga kedagi. Te olete lihtsalt väga erinevad. Ma ei mõista, miks te omavahel läbi ei saa.”

      „Mu pea valutab. Ma poleks pidanud üldse tulemagi.

      „Aga kui sa juba tulid, siis võiksid natuke lõbutseda ka.”

      „Sulle see muidugi sobib, Bertie. Sina oled alati iga peo hing. Sa meeldid kõigile. Mina olen siin lihtsalt selleks, et sinu lõbutsemisele kaasa aidata.”

      „Ära ole rumal, Maud. Tule nüüd, sa külmud siin väljas surnuks. Mul on vaja midagi juua.” Nad astusid halli, Maud võttis vastu tahtmist kasuka seljast ja kindad käest ning ulatas need O’Flynnile.

      Maud oli kaunis, kuigi karmiilmeline naine. Teda oli õnnistatud kõrgete põsesarnade, sümmeetrilise südamekujulise näo, suurte kahvatusiniste silmade ja kena sirge ninaga. Tal olid täidlased huuled ning tema blondid juuksed olid paksud ja läikivad, üles pandud nii, et lokid ja lained olid täpselt seal, kus peab. Maudi nahk oli piimjasvalge, käed ja jalad väikesed. Õigupoolest oli ta nagu meeldiv marmorkuju, mille on tahunud heasoovlik looja, aga siiski oli ta külm ja karm, ilma igasuguse meelelisuseta. Ainus omadus, mis andis talle kröömikese iseloomu, oli võimetus näha oma ninaotsast kaugemale.

      Täna õhtul oli Maudil seljas kahvatusinine maani ulatuv kleit, mis näitas tema saledat keha parimast küljest, tihedalt ümber kaela oli tal pärlikee, sädelev teemantpannal kurgu all. Kui Maud võõrastetuppa astus, käis sealt läbi vaimustuseohe, mis teda tohutult rõõmustas. Ta hõljus sisse, tundes ennast eesootava õhtu suhtes palju paremini, ja kohe astusid tema juurde Adeline’i ekstsentrilised vanatüdrukutest õed Hazel ja Laurel.

      „Mu kallis Maud, sa näed nii kaunis välja,” alustas Hazel. „Eks ole ju tõsi, Laurel? Maud näeb nii kaunis välja.”

      Laurel, kes väga harva oma õest eemal oli, naeratas talle pontsakatesse punastesse põskedesse. „Näeb küll, Hazel. Tõesti näeb. Lihtsalt kaunis.” Maud vaatas alla kahe ümmarguse näo poole, mis talle innukalt vastu särasid, ja naeratas viisakalt, enne kui eemaldus neist nii kiiresti kui võimalik, tuues ettekäändeks, et peab minema kirikuõpetajat tervitama. „Vaene proua Daunt on haigeks jäänud,” ütles Hazel õpetaja naise kohta.

      „Palume Maryl homme koogi küpsetada ja viime selle talle,” tegi Laurel ettepaneku, viidates teenijannale.

      „Suurepärane mõte, Hazel. Kui koogi sisse natuke brändit panna, toob see talle tervise tagasi, on ju nii?”

      „Oh, päris kindlasti!” hüüatas igirõõmus Laurel ja plaksutas erutatult oma väikesi käsi.

      Kirikuõpetaja oli tüse pikkade turris vurrude ja punaste tursunud põskedega ennast täis mees, kes nautis elumõnusid nii, nagu oleks see üks jumala vähem tuntud käskudest. Ta pidas isukalt jahti, oli hea laskur ja innukas kalamees. Tihti liikus ta oma lambukeste hulgas võiduajamistel ega jätnud seal kunagi kasutamata võimalust jutlust pidada, otsekui õigustaks pidev moraalilugemine tema viibimist selles patupesas. Maud oli usklik naisterahvas, kui see talle sobis, ja ta jälestas kirikuõpetajat tolle eputamise pärast. Selles Inglismaa linnas, kust tema pärit oli, oli vikaar olnud lihtne inimene, kellele meeldisid tavalised ja napid naudingud, ning sellised pididki usumehed Maudi meelest olema. Aga Maud sirutas käe välja ja teretas kirikuõpetajat, peites tõelised tunded jaheda viisakuse maski taha. „No kas see pole mitte kaunis proua Deverill,” ütles kirikuõpetaja, võttis naise saleda käe oma käsnjasse pihku ja surus seda tugevasti. „Kas Victoria sai homseks teenistuseks kirjakoha?”

      „Sai küll,” vastas Maud. „Harjutasin seda koos temaga, aga te ju teate neid noori, nad loevad liiga kiiresti.”

      „Ma saan aru, et ta jätab meid varsti maha ja läheb Londonisse?”

      „Ma ei tea, mida ma ilma temata peale hakkan,” kurtis Maud, kellel õnnestus alati kõik vestlused enda ümber keerlema panna. „Olen ikka väga üksildane, kui mulle ainult Elspeth seltsiks jääb.”

      „Aga Harry tuleb ju varsti vaheajale ja teil on ju ikka veel…” Õpetaja hakkas just Kittyt nimetama, kui Maud teda kiiresti katkestas.

      „Hea hariduse eest tuleb maksta kõrget hinda,” kuulutas ta tõsiselt. „Aga sedasi need asjad käivad ja Harry on Etonis õnnelik, nii et ma ei tohiks kurta. Igatsen teda kohutavalt. Ta on kümmet tütart väärt. Jumal ei pidanud vajalikuks mulle rohkem poegi anda,” lisas ta etteheitvalt, otsekui oleks kirikuõpetaja kuidagi vastutav.

      „Tütred hoolitsevad teie eest, kui te vanaks jääte,” lausus õpetaja abivalmilt ja tegi oma šerriklaasile põhja peale.

      „Harry hoolitseb minu eest, kui ma vanaks jään. Tütardel on siis oma lastega liiga palju tegemist, et minu peale mõelda.”

      Sel hetkel astus nende juurde Adeline ning tema armsat naeratust ja säravaid silmi nähes tundis õpetaja sooja kergendustunnet. „Me siin rääkisime just, leedi Deverill, et tütred on emale vanaduspäevil suureks lohutuseks.”

      „Ei oska öelda, sest minu tütar purjetas üle ookeani ega vaadanud tagasigi,” ütles Adeline, kuid mitte ebasõbralikult. „Aga ma olen kindel, et teil on õigus. Maudil on kõvasti vedanud, et tal on kolm tütart.” Maud pööras pilgu kõrvale. Adeline’il oli rahutuks tegev komme temast otse läbi vaadata, СКАЧАТЬ