Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mehe kohta, kes üldiselt oli lastega üsna kannatamatu. Adeline lubas Kittyl aias abiks olla. Kuigi neil oli rohkesti aednikke, rabas Adeline tundide kaupa kaarja katusega kasvuhoonetes. Nende klaasehitiste soojas mullalõhnalises õhus kasvatas ta nelke, viinamarju ja virsikuid ning hellitas laia valikut pikkade ladinakeelsete nimedega potililli. Ta kasvatas taimi ja lilli ravieesmärgil ning võttis vaevaks oma teadmisi lapselapsele edasi anda. Kadakas aitab reumatoidartriidi, aniis köha ja seedehäirete, petersell tursete, punane ristik haavandite ja viirpuu südamehädade vastu. Adeline’i lemmikud olid pingeid leevendav kanep ja maksa raviv piimohakas.

      Kui Hubert ja Kitty raamatukokku jõudsid, tõstis Adeline pilgu orhideelt, mida ta maalis laua taga eendakna juures, kasutades ära hääbuvat valgust. „Ma oletan, et see olid sina, kallis, seal garderoobiakna juures,” ütles Adeline, heites abikaasale üle prillide etteheitva pilgu.

      „Neetud küülikud,” vastas Hubert, vajus tugitooli kaminas lõbusalt lõkendava turbatule kõrval ja varjus The Irish Timesi taha.

      Adeline vangutas leplikult pead ja hakkas edasi maalima. „Kui sa niimoodi jätkad, Hubert, ajad sa nad ainult veel rohkem raevu,” lausus ta.

      „Nad pole raevus,” vastas Hubert.

      „Muidugi on. Nad on juba sadu aastaid raevus olnud…”

      „Mida? Küülikud või?”

      Adeline jättis pintsli paigale ja ohkas. „Sa oled võimatu, Hubert!”

      Kitty istus diivanil ja vahtis näljaselt kooki, mis koos teekannu ja portselantassidega tema ette lauale oli asetatud. Koerad seadsid end raskelt ohates tule juurde. Kook polnud nende jaoks.

      „Noh, kullake, võta kooki,” kehutas Adeline lapselast. „Kas nad seal ei anna sulle üldse süüa?” küsis ta, kibrutades lapse kõhnade käsivarte ja imepeene talje poole kulmu.

      „Proua Doyle on parem kokk,” ütles Kitty, kujutledes proua Gibbonsi rasvast liha ja vesist kapsast.

      „See on sellepärast nii, et ma õpetasin talle, et toit ei pea ainult kõhtu täitma, see peab ka hästi maitsema. Sa oleksid üllatunud, kui kuuleksid, et väga paljud inimesed söövad ainult selleks, et kõhtu täita, mitte et toitu nautida. Ütlen su mammale, et ta saadaks koka siia õppima. Proua Doyle’il oleks kindlasti hea meel.”

      Kitty tõstis endale tüki kooki ja püüdis ette kujutada, kuidas proua Doyle’il üldse võiks millegi üle hea meel olla – hapuma olekuga naist olnuks raske leida. Hetk hiljem oli valgus kadunud ja Adeline istus lapselapse juurde diivanile. Vana tudisev ülemteener O’Flynn kallas talle väriseva käega tassi teed ja noor toatüdruk liikus õlilampe süüdates vaikselt ringi. Varsti säras raamatukogu pehmes kuldses hiilguses. „Ma saan aru, et Victoria sõidab varsti nõbu Beatrice’i juurde Londonisse,” ütles Adeline.

      „Mina ei taha Londonisse minna, kui ma täiskasvanuks saan,” teatas Kitty.

      „Oh, küll sa tahad, kui kaheksateist oled. Kõik need jahiballid ja iiri poisid on su siis juba ära tüüdanud. Sa tahad elevust ja uusi nägusid. London on põnev ja sulle ju meeldib nõbu Beatrice, eks?”

      „Jah, ta on tore ja Celia on lõbus, aga mulle meeldib kõige rohkem olla siin koos teiega.”

      Vanaema näole ilmus leebe naeratus. „Sa tead, et Bridiega lossis mängimisel pole viga midagi, aga sul peab ka omasuguseid sõpru olema. Celia on sinuga ühevanune ja sinu nõbu, seega on loomulik, kui te käite koos väljas.”

      „Aga Dublinis korraldatakse kindlasti ju ka hooaeg?”

      „Loomulikult korraldatakse, aga sina oled inglise päritolu, kullake.”

      „Ei, mina olen iirlane, vanaema. Inglismaast ei hooli ma üldse.”

      „Küll sa hakkad hoolima, kui Inglismaad tundma õpid.”

      „Ma ei usu, et seal on niisama ilus kui Iirimaal.”

      „Mitte kusagil pole nii ilus kui siin, aga Inglismaa jõuab väga lähedale.”

      „Minul poleks selle vastu midagi, kui oleksin neetud igavesti siia jääma.”

      Adeline hakkas vaiksemalt rääkima. „Oh, ma arvan, et oleks ikka küll. Maailmade vahel ei ole meeldiv olla, Kitty. Seal on väga üksildane.”

      „Ma olen harjunud omaette olema. Oleksin väga õnnelik, kui peaksin igavesti lossis kinni olema, isegi kui mul tuleks aega veeta vana toriseva Bartoniga. Mul poleks selle vastu üldse mitte midagi.”

      Pärast malemängu vanaisaga kõndis Kitty pimeduses koju. Õhk lõhnas turbasuitsu ja talve järele, tihenevas udus huikas loorkakk. Ere kuusirp valgustas Kittyle teed ja ta hüples rõõmsalt mööda korralikult sisse tallatud rada läbi aedade, mida ta nii hästi tundis.

      Kui ta Jahimajja jõudis, puges ta sisse köögi kaudu, kus proua Gibbons higistas maitsetu hautise kohal. Kitty kuulis võõrastetoast klaverihelisid, tundis ära kuueteistkümneaastase Elspethi kõhkleva ettekande ja naeratas, mõeldes emale, kes istub diivanil, teetass hapras valges käes, ja sunnib mingit vaest õnnetut külalist seda piinavat etteastet kuulama. Kitty hiilis halli ja peitis ennast suure sõnajala taha. Korraga mäng lõppes ilma mingi hoiatuseta tempos. Kostis nõrka plaksutamist, siis oli kuulda, kuidas ema kiidab Elspethi ülevoolavalt ja sellele järgnes sama innukas kiitus ema lähimalt sõbralt leedi Rowan-Hamptonilt, kes oli ühtlasi Elspethi ristiema. Kitty tundis korraga igatsusepistet. Leedi Rowan-Hampton, keda Kitty vanemad kutsusid Grace’iks, oli kõige kaunim naine, keda ta oli kunagi näinud, ja ainus täiskasvanu peale vanaema ja vanaisa, kes pani Kitty tundma ennast erilisena. Teades, et ei tohi alumisele korrusele minna ilma vanemate kutseta, läks ta vastu tahtmist teenijatrepist üles.

      Jahimaja polnud nii suur ega aukartust äratav kui loss, kuid oli lord Deverilli vanima poja jaoks sobivalt luksuslik ja palju ruumikam, kui tagasihoidlik nimi lubas oletada. See oli korrapäratu hall kivihoone, mis oli osalt luuderohtu kasvanud, otsekui püüdes end loiult kaitsta karmide talvetuulte eest. Erinevalt lossist, mille siledad, ilmast räsitud kivid andsid ehitisele teatud soojuse, näis Jahimaja külm ja kalk. Isegi suvel oli majas jäiselt külm ja niiske ning turbatuli süüdati ainult ruumides, kus kavatseti viibida. Need paljud toad, mida ei kasutatud, lõhnasid kopituse ja hallituse järele.

      Kitty tallivaatega tuba oli maja tagaosas ülemisel korrusel, majaosas, mida nimetati lastetiivaks. Victoria, Elspeth ja Harry olid juba hulk aega tagasi kolinud elegantsesse majaossa saali lähedal ja neil olid suured aiavaatega toad. Jäetud omaette preili Grieve’iga, tundis Kitty end isoleeritu ja unustatuna.

      Mööda kitsast koridori oma toa poole minnes nägi Kitty preili Grieve’i toa ukse alt valgustriipu. Ta hiilis kikivarvul, et endale mitte tähelepanu tõmmata. Aga guvernandi toast möödudes kuulis ta vaikset nuttu. See ei olnud sugugi preili Grieve’i moodi. Kitty meelest ei olnud ta üldse niisugune inimene, kes võiks nutta. Tüdruk peatus ja surus kõrva vastu ust. Korraks mõtles ta, et preili Grieve’il on ehk külaline, aga guvernant ei rikkunud kunagi reegleid ja Kitty ema ei lubanud ülakorrusele mingeid külalisi. Pealegi polnud preili Grieve’il Kitty meelest niikuinii sõpru. Ta ei rääkinud kunagi kellestki teisest kui oma Edinburghis elavast emast.

      Kitty põlvitas ja piilus lukuaugust sisse. Ta nägi preili Grieve’i, kes istus voodil, süles avatud kiri. Rabatult nägi Kitty, et guvernandi pruunid juuksed langevad tihedate lokkidena talle õlgadele ja seljale. Tema nägu oli lambivalgel kahvatu, aga näojooned tundusid pehmemad. Ta ei olnud praegu otsekui puust voolitud nagu siis, kui ta kammis juuksed üle pea ja pigistas huuled nii kitsaks kriipsuks, СКАЧАТЬ