Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajas silmad suureks. „Ta on ikka veel siin ega ole selle üle sugugi õnnelik.”

      „Sa tegelikult ju ei usu seda, eks?”

      „Ma tean seda,” vastas Kitty rõhutatult. „Ma näen teda.” Ta hammustas huult, mõistes, et oli ilmselt liiga palju öelnud.

      Bridie uudishimu kasvas. Ta teadis, et tema sõber pole mingi valetaja. „Kuidas sa saad teda näha, kui ta on vaim?”

      Kitty kummardus ettepoole ja sosistas: „Sest ma näen surnud inimesi.” Küünlaleek võbeles kõhedaks tegevalt, otsekui kinnitades Kitty sõnu, ja Bridie võdises.

      „Sa võid näha surnud inimesi?”

      „Võin ja näengi. Kogu aeg.”

      „Sa pole mulle varem sellest rääkinud.”

      „Sest ma ei teadnud, kas ma saan sind usaldada.”

      „Mismoodi nad välja näevad – need surnud inimesed?”

      „Läbipaistvad. Mõned on heledad, mõned tumedad. Mõned on armastavad ja mõned mitte.” Kitty kehitas õlgu. „Barton Deverill on üsna tume. Ma ei usu, et ta oli oma eluajal eriti meeldiv mees.”

      „Kas see sulle hirmu peale ei aja?”

      „Varem ajas küll, aga siis vanaema õpetas, et ma ei tohi karta. Tema näeb neid samuti. Ta väidab, et see on anne. Aga ma ei tohi sellest kellelegi rääkida.” Ta hõõrus alateadlikult pöidlaga peopesa.

      „Nad panevad su luku taha,” ütles Bridie ja tema hääl värises. „Nad teevad seda, kas sa siis ei tea? Corkis pannakse inimesi vähemagi eest kinni ja need ei saa enam kunagi välja. Mitte kunagi.”

      „No siis ei tohi sa küll minu peale kaevata.”

      „Oi, ma ju ei kaebagi.”

      Kitty nägu muutus rõõmsamaks. „Kas sa tahad ka mõnda näha?”

      „Kummitust?”

      „Barton Deverilli.”

      Veri kadus Bridie näost. „Ma ei tea…”

      „Tule, ma tutvustan sind.” Kitty puhus küünla ära ja lükkas ukse lahti.

      Tüdrukud kiirustasid mööda vahekäiku. Hoolimata jume erinevusest oleks neid võinud pidada õdedeks, kui nad seal koos jooksu panid, sest nad olid ühepikkused ja sarnase kehaehitusega. Ometi oli märgatav erinevus nende kleitide ja olemise vahel. Kui Kitty kleit oli valge, kaunistatud peente pitside ja siidiga, kahvatusinine pael vööle lehvi seotud, siis Bridie oma oli pruun ja kotjas, õmmeldud karedast ja kraapivast friiskangast. Kittyl olid jalas mustad poolde säärde ulatuvad nöörsaapad ja paksud mustad sukad, aga Bridie jalad olid paljad ja räpased. Kitty guvernant harjas tema juukseid ja hoidis neid paelte abil näo eest eemal, Bridie eest ei hoolitsenud niimoodi keegi, tema juuksed olid pusas ja pesemata ning ulatusid talle peaaegu vööni. Tüdrukute erinevus ei tulnud ainult nende riietusest, vaid ka sellest, kuidas nad maailma vaatasid. Kittyl oli privilegeeritud ja eesõigustatud lapse kindel ja uhke vaade, samas kui Bridiel oli alatasa näljase heidiku metsik pilk, aga ometi elas Kittys mingi vajadus, mis ületas nendevahelise erinevuse. Kui poleks olnud vanavanemate armastavat seltskonda ja heldet tähelepanu, mida talle aeg-ajalt jagas isa, kui ta just jahil või ratsavõistlustel ei olnud, oleks Kitty olnud pidevas armastusenäljas. See igatsus andiski tasakaalu tüdrukute sõprusele, sest Kitty vajas Bridiet just sama palju kui Bridie teda.

      Aga kui Kitty polnud neist erinevustest teadlik, siis Bridie, kes kuulis pidevalt, kuidas tema vanemad ja vennad oma saatuse üle kurtsid, oli nendega vägagi hästi kursis. Siiski meeldis Kitty talle liiga palju, et oma armukadedusele voli anda, ja ta oli Kitty sõprusest liiga meelitatud, et riskida seda kaotada. Bridie tunnustas Kitty positsiooni lambukese allaheitliku nõustumisega.

      Tüdrukud kuulsid, kuidas proua Doyle toriseb köögis ühe teenijatüdrukuga, aga nad tõttasid vaikselt nagu hiired edasi tagatrepi poole, teades, et kui nad vahele jäävad, on nende mänguaeg läbi ja Bridie kutsutakse kraanikausi juurde nõusid pesema.

      Mitte keegi ei käinud kunagi läänetornis. Üleval lossitornides oli külm ja niiske, keerdtrepp vajas parandamist. Kaks puust astet olid sisse vajunud ning Kitty ja Bridie pidid neist üle hüppama. Bridie hingas nüüd kergemalt, sest sealt ei oleks neid keegi leidnud. Üles jõudnud, lükkas Kitty lahti raske ukse ja piilus sisse. Siis vaatas ta sõbra poole. „Tule,” sosistas ta. „Ära karda. Ta ei tee sulle viga.”

      Bridiel hakkas süda taguma. Kas ta näeb nüüd kohe tõesti vaimu? Kitty näis nii kindel olevat. Kõhklevalt ja suurte lootustega astus Bridie Kitty kannul ruumi sisse. Kitty naeratas vanale räbaldunud tugitoolile, justkui istuks seal keegi. Aga Bridie ei näinud seal midagi peale pleekinud Burgundia siidi. Siiski oli see tuba vanem kui ülejäänud loss ning Bridie hakkas värisema ja võttis endal kätega ümbert kinni, et sooja saada.

      „No kas sa ei näe siis teda?” küsis Kitty.

      „Mina ei näe midagi,” vastas Bridie, tahtes küll väga näha.

      „Aga ta on ju seal,” hüüatas Kitty ja osutas toolile. „Vaata terasemalt!”

      Bridie pingutas kõigest väest, nii et pisarad tulid silma. „Ma ei kahtle sinu sõnades, Kitty, aga mina ei näe peale tooli mitte midagi.”

      Kitty oli silmanähtavalt pettunud. Tema vaatas otsa mehele, kes kulmu kortsutades tugitoolis istus, jalad pingile toetatud, käed üle suure kõhu ristis, ja imestas, kuidas on võimalik, et tema näeb nii selgelt kedagi, keda Bridie ei näe. „Aga ta on ju otse sinu nina all. See on minu sõber Bridie,” ütles Kitty Barton Deverillile. „Ta ei näe sind.”

      Barton vangutas pead ja pööritas silmi. See ei üllatanud teda. Ta oli olnud tornis kinni üle kahesaja aasta ja kogu selle aja jooksul olid teda näinud väga vähesed – ja enamasti tahtmatult. Algul oli vaim olla olnud päris lõbus, aga nüüd oli ta juba tüdinud jälgimast, kuidas aina uued Deverillide põlvkonnad tulid ja läksid, ning veel enam häirisid teda need, kes jäid nagu tema ise lossi vaimuna kinni. Ta ei igatsenud seltsi, aga nüüd hõljus koridorides ringi juba liiga palju raevunud lord Deverille ning neid polnud kuigi lihtne vältida. See torn oli ainus koht, kus ta pääses nendest ja nende raevust avastuse üle, et Barton Deverilli needmine polegi lihtsalt perekonnalegend, vaid vääramatu tõde. Tagantjärele tarkusega oleksid nad rõõmuga abiellunud mõne O’Learyga ning kindlustanud endale seega vaba hinge igavese puhkuse paradiisis. Aga nüüd oli selleks liiga hilja. Nad olid kinni jäänud ega saanud sinna mitte midagi parata, välja arvatud temaga kurjustada, et ta oli üldse O’Learyde maadele selle lossi ehitanud.

      Nüüd pööras Barton oma väsinud silmade pilgu kummalisele väikesele tüdrukule, kelle nägu oli nördimusest punetama hakanud, otsekui oleks see kuidagi lord Bartoni süü, et tema lihtne sõber vaimu näha ei suutnud. Vaim pani käed risti ja ohkas. Ta polnud jututujus. See, et tüdruk ta aeg-ajalt üles otsis, ei teinud temast ju veel vaimu sõpra ega andnud talle õigust panna teda vaatamiseks välja nagu mingit eksootilist elukat rändloomaaias.

      Kitty nägi, kuidas lord Barton tõusis ja läbi seina minema kõndis. „Ta läks ära,” ütles tüdruk ja tema õlad vajusid löödult longu.

      „Kuhu?”

      „Ma ei tea. Ta ärritub üsna kergesti, aga eks ma ise ärrituksin ka, kui oleksin maailmade vahel kinni.”

      „Kas СКАЧАТЬ