Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jumala nimel,” vastas Bridie pühalikult ja mõtles korraga, kas tema sõbra kujutlusvõime pole mitte pisut liiga lennukas.

      Lossi sügavuses valmistas proua Doyle kahe soonelise puust labida abil osavalt võipalle, kõhnad köögitüdrukud olid ametis kartulite koorimise, munade vahustamise ja lindude kitkumisega piduliku õhtusöögi tarvis, kuhu leedi Deverill oli kutsunud oma kaks vanatüdrukust õde, Laureli ja Hazeli, keda kutsuti hellitavalt Põõsasteks, Kitty vanemad Bertie ja Maudi ning kirikuõpetaja ja tema naise. Leedi Deverill kutsus kirikuõpetaja õhtust sööma korra kuus, see oli kohustus ja raske katsumus, sest kirikuõpetaja oli ahne ja ülespuhutud ning kippus oma koha pealt laua taga palumata jutlusi ette kandma. Leedi Deverill polnud temast kuigi kõrgel arvamusel, aga Ballinakelly vanima ja auväärseima naise ning Iiri kiriku liikmena oli see tema kohus ning seega oli ta kokale näpunäited andnud, kasvuhoonetest lilli tuppa toonud ja veidi ulakalt ka oma õed kohale kutsunud, et need tüütu ja lakkamatu lobaga kirikuõpetaja meelt lahutaksid.

      Kui proua Doyle Bridiet nägi, torutas ta huuli. „Bridie, mis asja on sul koridoris logeleda, kui mul on tarvis pidulik õhtusöök valmistada? Tee midagi kasulikku ja kitku see põldpüü ära.” Ta tõstis linnu kaelapidi üles. Bridie grimassitas Kitty poole ja läks köögitüdrukute juurde keset kööki asuva pika tammepuust laua taha. Proua Doyle heitis pilgu pika valge näoga Kittyle, kelle salatseva suu nurgad alati üles kaardusid, otsekui oleks tal tähtsaid teadmisi, mis teiste eest varjul, ning pidas aru, millest tüdruk küll mõtleb. Selle lapse silmades oli midagi, mis talle vastu hakkas. Bridie ema ei osanud selgitada, mis see just oli, tal polnud ka midagi selle vastu, kui tüdrukud koos mängisid, aga ta arvas, et nende sõprusest ei tule midagi head välja, kui nad suuremaks kasvavad ja elu neid paratamatult eri suunda viib ning Bridie peab tundma külmust ja ahastust, kui Kitty ta eemale tõukab. Proua Doyle tegeles edasi võipallidega. Kui ta jälle pilgu tõstis, oli Kitty juba läinud.

      Teine peatükk

      Kitty tähelepanu oli endale tõmmanud vali püssipauk. Korraks tardus ta tagatrepil paigale. Tundus, nagu oleks pauk kostnud lossist seest. Siis järgnes äge haukumine. Kitty kiirustas halli ja nägi, et vanaisa kolm pruuni hundikoera tormasid raamatukogust välja ning kihutasid trepist üles. Kõhklemata jooksis ta neile kahte astet korraga võttes järele. Koerad lidusid mööda koridori ja libisesid vaibal, vaevu pääsedes ümber nurga keerates vastu seina põrkamast.

      Kitty leidis tavalistes tviidpükstes ja pintsakus vanaisa tema garderoobist akna alt, kus ta vintpüssiga välja aeda sihtis. Ta tulistas lustlikult veel ühe korra. Lask hääbus muruplatsi kohal kogunevasse niiskesse talvisesse uttu. „Neetud paavstimeelsed!” möirgas ta. „Küll ma teid õpetan minu maa peale tungima! Tehke nüüd, et te kaote, enne kui ma korralikult sihin ja teid enneaegu hauda saadan!”

      Kitty vaatas vanaisa õudusega. Näha, kuidas Hubert Deverill katoliiklasi tulistab, polnud mingi üllatus. Vanaisal oli sageli kokkupõrkeid salaküttide ja jäätmekogujatega, kes mõisa maadel ringi hiilisid ja metsloomi jahtisid, ning Kitty oli piisavalt raamatukogu ukse taga kuulatanud ja teadis täpselt, mida ta neist arvab. Tüdruk ei saanud küll aru, kuidas võis vanaisa vihata kedagi ainult seepärast, et too on katoliiklane – kõik Kitty sõbrad olid Iiri katoliiklased. Huberti koerad lõõtsutasid tema jalge juures, Hubert tõmbas püssi jälle sisse ja patsutas koeri kiindunult. Kui ta märkas ukseavas kulmu kortsutavat lapselast, kes oli justkui miniatuurne väljaanne tema naisest, naeratas ta üleannetult. „Tere, Kitty-kullake! Kooki tahad?”

      „Porterikooki?”

      „Natukese brändiga. See teeb sulle head. Toob veidi värvi su kahvatutele põskedele.” Hubert helistas toapoissi kutsudes kellukest, mis omakorda pani helisema kella all teenijaruumides laua peal nime lord Deverill all.

      „Ma sündisingi kahvatuna, vanaisa,” vastas Kitty, vaadates, kuidas vanaisa murdis püssi lahti ja võttis käevangu nagu vanaema Ballinakellysse minnes oma käekoti.

      „Kuidas Boyne’i lahinguga on?” küsis vanaisa.

      Kitty ohkas. „See oli möödunud aastal, vanaisa. Praegu ma õpin Londoni suurt tulekahju.”

      „Tubli, tubli,” pomises vanaisa, mõte juba teiste asjade juures.

      „Vanaisa?”

      „Jah.”

      „Kas sa armastad seda lossi?”

      „Punkt maha lolli küsimuse eest,” vastas Hubert pahuralt.

      „Ma mõtlen seda, et kas sul on midagi selle vastu, kui sa siia igavesti kinni jääd?”

      „Kui sa vihjad Barton Deverilli needmisele, siis sinu guvernant peaks õpetama sulle õiget ajalugu, mitte rahvaluulet.”

      „Preili Grieve ei õpeta mulle mingit rahvaluulet, hoopis vanaema õpetab.”

      „Noh, jah…” pomises Hubert. „Tobedus.”

      „Aga sa oleksid ju siin õnnelik, eks? Vanaema räägib, et sa armastad seda lossi rohkem, kui ükski Deverill kunagi on armastanud.”

      „Sa tead küll, et sinu vanaemal on alati õigus.”

      „Ma mõtlen seda, et kas sulle oleks väga vastumeelne elada…”

      Hubert katkestas lapselast, enne kui too sai jätkata. „Kus pagana kohas see Skiddy on? Lähme sööme natuke kooki, enne kui hiired selle nahka panevad. Skiddy!”

      Kui nad mööda külma koridori trepi poole läksid, tuli neile vastu hingeldav härra Skiddy. Kuuekümne kaheksa aastaselt oli Frank Skiddy töötanud Deverilli lossis üle viiekümne aasta, tööle võttis ta juba eelmine lord Deverill. Ta oli väga kõhn ja habras, sest tal oli nisuallergia, ning tema kopsud olid armistunud varases lapsepõlves põetud nakkuse tõttu, aga paljalt mõte pensionile jäämisest ei tulnud kõne allagi vana kaardiväe puhul, kes töötas hoolimata oma üles ütlevatest kehadest ikka edasi. „Milord,” ütles Frank Skiddy, kui nägi lord Deverilli üle vaiba enda poole sammumas, lapselaps ja koerakolmik sabas.

      „Aeglaseks hakkate jääma, Skiddy.” Hubert ulatas püssi toapoisi kätte. „Seda peab korralikult puhastama. Aedades on juba liiga palju küülikuid.”

      „Jah, milord,” vastas härra Skiddy, kes oli harjunud oma isanda ekstsentrilise käitumisega ega lasknud ennast sellest segada.

      Lord Deverill läks pikkade sammudega peatrepist alla. „Kuidas oleks ühe malepartiiga koogi kõrvale, noor daam?”

      „Jah, palun,” vastas Kitty õnnelikult. „Ma panen laua üles ja pärast teejoomist võime mängida.”

      „Häda on selles, et sa veedad liiga palju aega oma väljamõeldistes. Need väljamõeldised on üks ohtlik koht. Guvernant peaks sulle rohkem tegevust leidma.”

      „Mulle ei meeldi preili Grieve,” teatas Kitty.

      „Guvernandi asi polegi meeldida,” ütles vanaisa talle karmilt, otsekui oleks see, et guvernant võiks meeldida, niisama imelik mõte kui see, et meeldida võiks katoliiklane. „Ta tuleb välja kannatada.”

      „Millal ma temast lahti saan, vanaisa?”

      „Kui sa endale sobiliku abikaasa leiad. Siis pead hakkama teda välja kannatama!”

      Kitty armastas vanaisa ja vanema rohkem kui vanemaid või õdesidvendi, sest vanavanemate seltsis tundis ta ennast väärtuslikuna. Erinevalt mammast ja papast pühendasid СКАЧАТЬ