Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sisse astunud. Aga preili Grieve oli nii teistsugune, et tal oleks Kitty meelest piinlik olnud, kui teda niimoodi ootamatult tabatakse. Ta jäi mõneks ajaks ainiti vahtima guvernandi värisevaid pisaramärgi huuli ja pehmet nahka, mis näis luudest eemale hoidvat, kuigi tavaliselt oli nii kangelt pingul vastu neid. Kittyt lummas preili Grieve’i näiline noorus ja ta mõtles, kui vana guvernant tegelikult on. Ta oli alati arvanud, et guvernant on iidvana, aga nüüd polnud ta selles enam nii kindel. Oli üsna võimalik, et ta oli sama vana kui Kitty ema.

      Mõne aja pärast läks Kitty oma tuppa. Üks teenijannadest, Nora, oli kaminas väikese tule süüdanud ja tuba lõhnas meeldivalt suitsu järele. Seina ääres kummutil aiahaldjate pildi all, mille vanaema oli talle maalinud, kumas õlilamp. Kardinad olid akna ees, aga Kitty tõmbas need kõrvale ja istus akna alla istmele, et vaadata kuud ja tähti, mis särasid eredalt sametises taevas.

      Kitty ei tundnud üksindust ära, sest see oli nii täielikult tema hinge osa, et sobis märgatavate liitekohtadeta tema olemusega. Ta tundis südame põhjas millegi tuttava ja rahutuks tegeva tõmmet, mis tekkis alati, kui ta vaatas öö kaunidust, aga kuigi ta taipas, et tegemist on igatsusega, ei saanud ta aru, mis see täpselt on – igatsus armastuse järele. See oli nii tuttav, et Kitty pidas seda millekski meeldivaks, ja need tähtede vaatamise tunnid olid muutunud talle harjumuspäraseks, nagu oli igatseva hundi kuu poole ulumine.

      Mõne aja pärast ilmus uksele preili Grieve, juuksed tihedalt krunnis, ise jäik ja karm, nagu oleks oma tunded alla surunud ja korseti abil vaos hoidmiseks kokku tõmmanud. Tema pingul põskedel ja kivihallides silmades polnud jälgegi pisaratest ning korraks mõtles Kitty, kas ta oli neid lihtsalt ette kujutanud. Mis küll tegi preili Grieve’i nii kibestunuks? „Aeg õhtust süüa, noor daam,” ütles ta Kittyle. „Kas käed on pestud?” Kitty näitas kuulekalt peopesad guvernandile ette, aga too kirtsutas pahakspanevalt nina. „Ei tundu olevat. Mine ja pese kohe ära. Minu meelest ei ole õige, kui noor daam jookseb ringi nagu hulkuv koer. Ma räägin sellest sinu emaga. Võib-olla klaveritunnid distsiplineeriksid sind ja hoiaksid pahandustest eemal.”

      „Elspethile pole klaveritundidest küll erilist kasu olnud,” vastas Kitty julgesti. „Ja kui ta laulab, siis kõlab see, nagu kägistaks keegi kassi.”

      „Ära ole häbematu, Kitty.”

      „Veel hullem on, kui Victoria viiulit mängib. Nagu terve kägistatud kasside koor. Mulle meeldiks laulda.” Kitty kallas kannust külma vett kaussi ja pesi karbolseebiga käsi. Esialgu polnud talle korraldatud klaveri- ega viiulitunde, sest muusika oli ema ala ja Kitty oli Maud Deverillile lihtsalt nähtamatu. Ainus põhjus, miks Kitty sai kaheaastasest saadik ratsutamistunde nautida, oli tema isa kirg jahi ja ratsavõistluste vastu. Seni kuni tema elab, ei saa ükski tema laps sadulas oskamatu olla.

      „Sa oled nüüd üheksa-aastane, sul on viimane aeg õppida ennast veetlevaks tegema. Ma ei näe põhjust, miks sulle ei peaks võimaldatama muusikatunde nagu su õdedele. Ma räägin homme su emaga ja hoolitsen, et see asi ära korraldataks. Mida vähem vaba aega sul on, seda parem. Laiskus on kuradi peapadi.”

      Kitty läks preili Grieve’i kannul lastetuppa, kus oli kaetud õhtusöögilaud kahele – laua peale, mida muidu kasutati õppetundides. Nad seisid toolide taga ja ütlesid söögipalve, siis võttis preili Grieve istet ja Kitty tõi üles saadetud köögiliftist lauale nõu hautise ja küpsekartulitega. „Mis sul viga on, et su vanemad sind söögiaegadel näha ei taha?” küsis preili Grieve, kui Kitty laua taha istus. „Ma saan proua Gibbonsi jutust aru, et kui su vend ja õed olid väikesed, oli lõuna alati perekondlik ettevõtmine.” Ta võttis endale hautist. „Võib-olla tuleb see sellest, et sa ei oska korralikult käituda. Oma eelmises töökoha leedi Billow’ juures lõunastasin ma alati koos perekonnaga, aga õhtust sõin üksinda, mis oli tõesti õnnistatud kergendus. Kas me peame siin koos sööma, kuni sa täiskasvanuks saad?”

      Kitty oli preili Grieve’i õelate pilgetega harjunud ja püüdis nende peale mitte ärrituda. Nutikus oli tema ainus kaitseviis. „See peaks teile ju meeldima, preili Grieve, muidu võiksite end üksildasena tunda.”

      Preili Grieve naeris rõõmutult. „Ma oletan, et sa oled oma arust hea kaaslane, eks ole?”

      „Ikka parem kui üksindus.”

      „Ma poleks selles nii kindel. Sul on üheksa-aastasele sobimatu keelepruuk. Pole ime, et isa ja ema sind näha ei taha. Victoria ja Elspeth on noored daamid, aga sina, Kitty, oled nagu mingi metslane, keda tuleb taltsutada. On ränk katsumus, et see ülesanne mulle osaks sai, aga ma teen oma südameheadusest kõik, mida suudan. Meil on veel pikk tee käia, enne kui sa oled vähegi kõlblik, et abikaasat leida.”

      „Ma ei taha mingit abikaasat,” vaidles Kitty kahvliga lihatükki suhu pistes. Liha oli seest külm.

      „Muidugi sa praegu ei taha. Sa oled ju laps.”

      „Kas teie olete kunagi endale abikaasat tahtnud, preili Grieve?”

      Guvernandi silmis välgatas korraks midagi ebakindlat, mis paljastas terasele väikesele tüdrukule rohkem, kui ta tahtis. „See ei puutu kuidagi sinusse, Kitty. Istu sirgelt, sa pole mingi kartulikott.”

      „Kas guvernandid üldse tohivad abielluda?” jätkas Kitty, ta teadis vastust, aga nautis preili Grieve’i piinatud pilku.

      Guvernant prunditas huuli. „Loomulikult tohivad nad abielluda. Kust sulle üldse selline mõte tuli, et ei tohi?”

      „Aga ükski neist ei ole ju abielus.” Kitty näris vapralt soonilist lihatükki.

      „Nüüd aitab, tüdruk, muidu lähed ilma õhtusöögita magama.” Aga preili Grieve oli korraga näost väga roosaks muutunud ja Kitty nägi korraks vilksamisi seda noort naist, kes oli oma toas kirja kohal nutnud. Ta pilgutas silmi ja see pilt oli kadunud. Preili Grieve põrnitses taldrikut, otsekui püüdes kõigest väest tundeid kontrolli alla saada. Kitty soovis nüüd, et poleks nii õel olnud, aga kasutas juhust ja sülitas lihatüki salvrätikusse ning voltis selle siis sülle, nii et guvernant ei pannud tähele. Ta püüdis välja mõelda midagi head, mida öelda, aga midagi ei tulnud pähe. Natuke aega istuti vaikides.

      „Kas te mängite klaverit, preili Grieve?” küsis Kitty viimaks.

      Naine vaatas Kittyt, otsekui oleks too puutunud mingit nähtamatut närvi. „Mulle aitab sinu küsimustest, noor daam. Sööme nüüd lõpuni vaikides.” Kitty oli hämmastunud. Ta poleks oodanud nii karmi reaktsiooni selle peale, mis tema meelest oli lihtsalt tavaline küsimus. „Veel üks sõna ja ma tirin su neid punaseid juukseid pidi siit välja ja viskan sinu tuppa.”

      „Need on Tiziani tooni, mitte punased,” pomises Kitty hulljulgelt.

      „Sa võid kasutada kõiksugu peeni sõnu, mida tahad, tüdruk, aga punane on punane, ja kui sa minu käest küsid, siis väga ebameeldiv.”

      Ülejäänud õhtusöögiaja pingutas Kitty süüa vaikides. Preili Grieve’i nägu oli kiviseks tardunud. Kitty kahetses, et oli üldse püüdnud kena olla, ja otsustas, et pole enam kunagi nii rumal, et muutub kaastundlikuks. Kui nad olid lõpetanud, ladus Kitty kuulekalt nõud köögilifti ja vajutas kellanuppu, et lift alla kööki tagasi tõmmataks.

      Kitty pesi ennast külma veega, sest Bridie vend Sean Doyle, kes tassis köögist sooja vett ülemisele korrusele, tõi seda lastetiiba ainult igal teisel õhtul. Preili Grieve jälgis, et ta oma palved ütleks. Kitty palvetas kohusetundlikult mamma ja papa, õdede ja venna ning vanavanemate eest. Siis lisas ta veel ühe palve ka preili Grieve’i eest: „Palun, jumal, vii ta minema. Ta on kohutav ja ebasõbralik ning ma vihkan teda. Kui ma oskaksin needa nagu Maggie O’Leary, paneksin talle peale needuse, et õnnetus СКАЧАТЬ