Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Söör Ronald luges esimese kirjakoha. Tema kõmisev hääl kajas seintelt vastu, kui ta heitis iga silbi koguduse ette nagu granaate loopiv kolonel. Järgmise luges Victoria – vaikselt ja pisut liiga kiiresti, ning ta neelas lauselõppe, nii et mõte läks peaaegu täiesti kaduma. Kui reverend Daunt ennast jutluseks valmis seadis, sosistas leedi Rowan-Hampton Kittyle kõrva: „Morsk.” Kittys surus maha naeruturtsatuse, sest oli ise just samast loomast mõelnud, kui söör Ronald oma kirjakohta luges.

      Lõpulaulu ajal saadeti annetustetaldrik ringi käima. Leedi Rowan-Hampton andis Kittyle mündi, nii et kui taldrik temani jõudis, sai ta raha koos teistega vaikse kõlksatusega taldrikule poetada. Teenistuse lõpus võttis härra Rowe viiuli ja mängis džiigi, mille peale suurem osa inimesi naeratas rõõmsalt, aga mitte Maud, kes pigistas huuled halvakspanevalt veel kõvemini kokku. „Aga mis sa arvad, mis loom su isa oleks?” küsis leedi Rowan-Hampton Kittylt.

      „Lõvi,” vastas Kitty.

      „Väga hea,” kiitis leedi Rowan-Hampton. „Ma arvan, et sul on õigus. Ta on hele ja nägus just nagu lõvi. Aga ema?”

      „Valge nirk.”

      Leedi Rowan-Hampton oli rabatud. „Kullake, kas sa ikka tead, milline nirk välja näeb?”

      „Loomulikult. Kas ta ei näe siis selline välja?”

      Leedi Rowan-Hampton kõhkles ja punastas. „Tegelikult mitte. Minu meelest on ta rohkem nagu ilus lumeleopard.” Kitty kirtsutas nina ja mõtles kuivast õllekoogist. „Aga su õed?” uuris leedi Rowan-Hampton edasi.

      „Väikesed nirgid,” sõnas Kitty laia naeratusega.

      „Oh heldeke, milline nirkjas seltskond,” ütles leedi Rowan-Hampton ja naeratas samuti. „Ma arvan, et peaksime selle mängu ainult meie teada jätma, eks, Kitty?” Kitty noogutas ja vaatas, kuidas nirgid tõusid ja mööda vahekäiku reas ukse poole hakkasid minema.

      Välja päikese kätte jõudnud, kasutasid inimesed juhust, et omavahel suhelda. Iirimaa inglaste kogukond oli nii väike, et nad olid tundnud üksteist juba mitmeid põlvkondi ning klammerdusid lohutust ja turvalisust otsides üksteise külge. Nad käisid koos jahil, kohtusid võiduajamistel ning lõpututel jahiballidel ja pidulikel õhtusöökidel. Neid ühendas armastus spordi ja meelelahutuse vastu, lojaalsus kuningavõimule, ettevaatlik austus iirlaste vastu ja alateadlik otsustavus muutuvas maailmas vastu pidada, justkui nende allakäik inimestena polekski paratamatu.

      Kitty märkas rohu sees vihmapiisku täis tipitud ämblikuvõrku selle koha lähedal, kus tema isa nüüd leedi Rowan-Hamptoniga juttu ajas. Tajudes, et nad räägivad temast, pööras ta tähelepanu ämblikult neile, püüdes aru saada, mida nad just ütlevad. Korra või paar heitis isa pilgu tema poole ja Kitty pidi teesklema, vaatab kuhugi mujale. Leedi Rowan-Hampton žestikuleeris sisendavalt ja tema käte ägeda liikumise järgi otsustades ka üsna pahaselt. Kitty oli üllatunud, nähes isa nii kahetsevana, justkui saaks ta pragada. Siis tõmbas Kitty tähelepanu endale silmapaar, mis jälgis vestlejaid õue teisest otsast. Need olid tema ema silmad ja nende pilk oli külmem kui kunagi varem.

      Pühapäevalõunat söödi alati lossis. Pere kogunes võõrastetuppa praksuva kaminatule äärde, et soojendada ennast pärast jäist kirikut ja tuulist tagasisõitu klaasitäie šerri või Jamesoni viskiga. Põõsad oli alati kutsutud, nad saabusid vedruvankris, nii et nende kübaralindid laperdasid hullumeelselt tuule käes, ja nad hoidsid vestlusse süvenenult pead lähestikku. Rupert tuli alati üksi, juba pisut purjus, ja võlus vanemate teisi külalisi, keda oli laua ümber sageli oma kakskümmend inimest. Täna oli kohal siiski ainult perekond ja Kitty istus laua alumises otsas õdede kõrval, kes temast väljagi ei teinud. Kitty üllatuseks hakkas isa temaga rääkima.

      „Kitty, kullake, tule täna õhtupoolikul minuga ratsutama. Tahaksin näha, kuidas sul välja tuleb.” Elspeth keeras ringi ja põrnitses õde üllatunult. See oli harukordne meelehea, kui isa kedagi endaga koos ratsutama kutsus. „On juba ülim aeg, et sa hakkaksid ratsutama koos täiskasvanutega, või mis? Ei mingit lastetoas kidumist enam, mu tüdruk. Kui vana sa nüüd oledki, kaheksa?”

      „Üheksa,” ütles Kitty.

      „Või üheksa? Kuhu see aeg küll kaob? Kui ma olin umbes poole noorem kui sina praegu, käisin ma juba Ballinakelly Rebasekoertega jahil.”

      „Kui tore!” hüüatas Hazel.

      „Jah, tõepoolest,” nõustus Laurel. „Aga otsi talle leebe poni, Bertie. Kui ma olin veel väike tüdruk, pääsesin vaevu eluga, kui üleannetu väike poni Teasel mu kraavi viskas. Mäletad, Hazel?”

      „Miks ma ei mäleta!” vastas õde naerdes. Hubert hakkas kohe oma lemmikjahilugu pajatama ja Kitty oli jutuhoos üsna unustatud. Aga tema süda hakkas mõtte juures koos isaga ratsutama minna erutusest põksuma. Ta pidas aru, kas ema ka tuleb, aga otsustas, et ei tule. Lõppude lõpuks oli see ootamatu ettepanek ilmselt leedi Rowan-Hamptoni idee ja ema ratsutas ju harva. Kui ta siiski ratsutas, kihutas ta mustas ratsutamisülikonnas, läbipaistev must loor lõuani ees.

      Kitty armastas ratsutada. Ta jumaldas metsikuid karme mäenõlvu, pea kohal hõljuvaid röövlinde, vulisevaid ojasid ja lainetavat merd. Teda huvitas maailm, mis jäi väljapoole tema enda isoleeritud elu, ja talle meeldis üle kõige kodust jalga lasta, kui vähegi võimalust oli. Nüüd seadis ta ennast koos isaga rahulikus tempos teele, isa kõrgel raudjal, Kitty väikesel hallil ponil, kelle nimi oli Thruppence. „Kuhu me läheme?” küsis Kitty, kui nad mööda raagus puudega ääristatud pikka teed edasi liikusid.

      „Kuhu sa tahaksid minna?” küsis isa vastu ja vaatas tütart lahke naeratava pilguga.

      „Haldjaringi juurde,” vastas Kitty.

      Bertie kergitas ühte kulmu. Ta teadis seda kohta hästi, kuid see polnud tema meelest huvitav. „No kui sa just tahad.”

      „Ma käin seal vanaemaga ratsutamas.”

      „No muidugi käid.” Bertie hakkas naerma. „Kas te tantsite täiskuu ajal seal kivide vahel?”

      „Loomulikult,” vastas Kitty tõsiselt. „Me muundume huntideks ja ulume.”

      Bertie silmitses tütart jahmunult. Kitty vaatas isale hulk aega oma rahutuks tegevate hallide silmadega otsa, siis ilmus tüdruku näole lai naeratus ja Bertie taipas kergendust tundes, et Kitty teeb nalja. „On sul alles huumorimeel kaheksa-aastase kohta.”

      „Üheksa,” parandas Kitty rõhutatult.

      Bertie vangutas pead ja mõtles, kui ebaharilik see on, et nii väike laps on nii ebaloomulikult täiskasvanud. Grace’il oli olnud õigus temaga pragada. Polnud õige, et tema noorim laps kidub üksinda lastetoas oma šotlasest guvernandiga. Bertie teadis väga hästi, et Maud selle lapse vastu huvi ei tunne, aga ta polnud varem vaevaks võtnud välja selgitada, kui väga tüdruk on hooletusse jäetud. Nüüd tundis ta ennast süüdi. Oleks pidanud juba varem sekkuma. „Sa oled nõrk mees,” oli Grace temaga tõrelnud ja need sõnad tegid haiget. „Sinu vastumeelsus Maudile vastu astuda tähendab seda, et ta on saanud teha, mida tahab. Ole nüüd mees, Bertie, ja võta selles suhtes midagi ette.”

      „Lähme siis Haldjaringi juurde ja sa võid mulle näidata, mis asju sa mu emaga ajad, kui te omavahel olete,” ütles Bertie ja Kitty naeratus pani ta mõtlema, miks ta sagedamini tütre seltsi ei otsi.

      Haldjaring oli seitsmeteistkümnest suurest hallist kivimürakast iidne ja salapärane moodustis, mis asus künkatipus, kust avanes vaade ookeanini ulatuvate põldude lapitekile. СКАЧАТЬ