Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

      Järgmisel hommikul sõi Kitty lastetoas koos preili Grieve’iga hommikust ja riietus siis kirikusse minekuks. Pühapäevane jumalateenistus Ballinakelly Püha Patricku kirikus oli ainus aeg, kus kogu perekond kokku sai. Ainus aeg, kus Kitty nägi oma vanemaid. Preili Grieve oli pannud valmis puhta valge põlle ja viksitud mustad saapad ning kulutas palju rohkem aega kui tingimata tarvis, et pusasid Kitty juustest välja kammida, hoolimata vähimatki valust, mida see põhjustas. Aga Kitty vahtis ainiti halle pilvi, mis akna taga üle taeva kihutasid, ja hoidis tahtejõuga silma kippuvaid pisaraid tagasi, nii et ükski neist ei pääsenud voolama.

      Kui Kitty vanemad ja vanavanemad sõitsid tõllas, siis Kitty istus koos õdedega ponivankris, mille eesotsas ohje hoidva härra Millsi kõrval oli preili Grieve. Victoria oli ema moodi kenake – laia südamekujulise näo ja pika sirge ninaga, siniste silmade pilk rahulolematu. Tema blondid juuksed ulatusid läikivate lokkidena vööni, ta istus sirge seljaga ja pea kuklas, olles liigagi teadlik oma ilust ja ennast saatvatest imetlevatest pilkudest. Elspeth oli tagasihoidlikum ja silmapaistmatum kui vanem õde. Tema juuksed olid hiirepruunid, nina lihav nöps, ilme allaheitlik ja juhm nagu sülekoeral. Vanemad tüdrukud ei teinud Kittyst väljagi ja rääkisid ainult omavahel. Kitty sellest ei hoolinud, tal oli ülearugi tegemist väljadel söövate lehmade ja lammaste vaatamisega. „Ema ütleb, et ma pean laskma Londonisse minekuks uusi kleite õmmelda,” kuulutas Victoria õnnelikult, hoides käega kübarat kinni, et see tuulega minema ei lendaks. „Ta saatis juba mu mõõdud nõbu Beatrice’ile. Ma ei suuda ära oodata. Kleidid tulevad kindlasti äärmiselt moodsad.”

      „Küll sul ikka veab,” ohkas Elspeth, kellel oli kombeks täishäälikuid venitada, nii et tema jutt kõlas nagu vingumine. „Tahaksin, et saaksin sinuga kaasa tulla. Aga ma jään hoopis täiesti üksi siia, nii et mul pole rääkidagi mitte kellegagi peale mamma. Ilma sinuta hakkab siin olema kohutavalt igav.”

      „Harju sellega parem ära, Elspeth. Ma kavatsen kindlasti endale abikaasa leida.”

      „Eks see kõik vist selleks korraldatagi.”

      „Mamma ütles, et kui tüdruk ei leia abikaasat, siis on ta kas inetu või nürimeelne või mõlemat.”

      „Sina pole ei inetu ega nürimeelne,” kinnitas Elspeth. „Õnneks pole me kumbki pärinud vanaema punaseid juukseid.”

      „Need pole punased,” sekkus Kitty tanu varjust. „Hoopis kuldpruunid.”

      Õed itsitasid. „Mamma ütleb, et punased,” väitis Victoria õelalt.

      „Täielik ebaõnn, kui sul on punased juuksed,” lisas Elspeth. „Kalamehed pöörduvad koju tagasi, kui näevad kalale minnes punapäist naist. Clodagh ütles,” teatas ühele toatüdrukule viidates.

      „Hoia siis parem juuksed tanu all peidus,” käskis Victoria. Ta vaatas noorima õe poole ning Kitty tõstis hallide silmade pilgu ja vahtis talle julgesti vastu. Victoria jättis naermise ja hakkas korraga kartma. Õe vaates oli midagi hirmutavat, otsekui võiks ta ainult vaadates kellelegi needuse peale panna. „Ärme ole õelad,” ütles ta rahutult, tahtmata õhutada Kitty raevu, et õde ei saaks kuidagi tema esimest Londoni-hooaega ära rikkuda. „Punastel juustel pole viga midagi, kui need ümbritsevad ilusat nägu, on ju nii, Elspeth?” Ta müksas õde küünarnukiga ribidesse.

      „Jah,” nõustus Elspeth kuulekalt. Aga Kitty ei kuulanud enam. Ta vaatas missalt tulevaid kohalikke katoliiklastest lapsi, otsides nende seast Bridiet ja Jack O’Learyt.

      Neljas peatükk

      Ballinakelly oli vanamoeline linn, mille valged majad seisid kobaras mere äärde ulatuval künkanõlval nagu rannakarbid kivi küljes. Linnas oli väike sadam, kolm kirikut (Iirimaa Püha Patricku kirik, metodisti kirik ja katoliku Kõikide Pühakute kirik), mõne poe ja nelja alati rahvast täis pubiga peatänav. Kohalikud lapsed käisid katoliku kiriku peetavas koolis ja kogunesid õhtuti neitsi Maarja kuju juurde, et vaadata, kuidas see õõtsub, mida kuju tegi väga sageli, näiliselt täiesti iseenesest. Püstitatud 1828. aastal mäekülje sisse, tähistamaks ühe noore tüdruku nägemust, oli sellest suvekuudeks saanud omamoodi turismiatraktsioon, kui palverändurid lähedalt ja kaugelt tulid seda vaatama, langedes põlvili porri ja lüües risti ette, kui kuju ootuspäraselt vappus. Lastele pakkus see vaatemäng suurt lusti, nad jooksid räpaste võrukaelte kambana laiali, varjates oma hirmu närvilise naerulagina taha. Sosistati, et mõnikord hakkasid hobused sealt möödudes tõrkuma, ennustades niimoodi õnnetust.

      Ponivanker veeres aeglaselt läbi linna. Kitty uuris innukalt enda poole liikuvat katoliiklaste laste hulka. Nad olid näljast kahvatud, olles eelmisest õhtust saadik paastunud, ja jumalateenistusest oimetud. Viimaks märkas Kitty Bridiet, kes koos perega mööda tänavat vantsis. Bridie pooleldi juuksesasimiku taga peidus nägu oli vihane. Kitty teadis, et Bridiele ei meeldinud missal käia. Isa Quinn oli karm ja halastamatu preester, kes kippus tihti kantslist meelepaha välja valama ja üsna sageli etteheitvalt näppu viibutama, kui ta pahandas nende koguduseliikmetega, kes olid tema meelest mingil kombel patustanud. Vaeseimatele nende hulgast sai osaks tema kõige hullem pahameel.

      Kitty keskendus kõigest väest sõbratarile, kuni Bridie tõstis pilgu ja nägi teda just siis, kui ponikaarik mööda klobises. Bridie nägu lõi särama, ta naeratas ja Kitty naeratas vastu. Bridiest veidi tagapool tuli loomaarst Liam O’Leary koos oma kaheteistkümneaastase poja Jackiga. Kitty naeratas poisile ka, aga Jack oli tagasihoidlikum. Tema sinised silmad välgatasid paksu pruuni juuksetuka all ja suunurgad tõmblesid õige pisut. Poni kõndis edasi. Kui Kitty tagasi vaatas, kohtus tema pilk uuesti poisi omaga, kui too vargsi üle õla piilus.

      Püha Patricku kirik oli peaaegu täis. Siin said aristokraadid kokku tavaliste töötavate protestantidega – poepidajate, kariloomade kokkuostjate, õmblejate, Deverilli lossiülema ja raamatupidajaga, kes kõik olid hugenottide järeltulijad. Lord ja leedi Deverill istusid koos Bertie, Maudi, Victoria ja Elspethiga esimesse ritta. Preili Grieve koos Kittyga olid rida tagapool. Kitty märkas oma suureks heameeleks, et tema kõrvale on sattunud sooja mantlisse ja karusnahksesse sõbasse mähkunud leedi Rowan-Hampton. Naise abikaasa, tüse punetava näoga söör Ronald pidi istuma vahekäigu ääres, et pääseks välja kirjakohta ette lugema. „Mu kallis Kitty,” sosistas leedi Rowan-Hampton rõõmsalt ja asetas palveraamatu enda ette istme seljatoe servale. „Ma pole sind nii kaua näinud. No vaata, kui ilusaks tüdrukuks sa oled kasvanud! Peab ütlema, et sa oled pärinud oma vanaema hea välimuse. Tead, kui ta oli noor, rääkis tema ilust terve Dublin. Nii, kuidas me nüüd selle teenistuse üle elame? Ma tean, me mängime ühte mängu. Mõtle loomi, kes sarnaneksid iga su pereliikmega ja loomulikult reverend Dauntiga – teda ei tohi me küll unustada. Kui sina oleksid loom, Kitty, oleksid sa…” Leedi Rowan-Hampton tõmbas oma soojad pruunid silmad pilukile ja Kitty jäi ainiti vahtima tema täidlasevõitu roosasid põski, pehmet puuderjat nahka ja täidlast väljendusrikast suud. Ta mõtles, et kui inimesed oleksid koogid, oleks leedi Rowan-Hampton kindlasti mahlane Victoria keeks, ema aga kuiv ja kibe õllekook. „Loomulikult, kullake, oleksid sa rebane!” jätkas leedi Rowan-Hampton. „Sa oleksid väga kaval ja võluv väike rebane.”

      Teenistus algas esimese lauluga, Kitty seisis sirgelt ja laulis nii ilusti, kui suutis, et leedi Rowan-Hamptonile muljet avaldada. Preili Grieve liigutas Kitty arvates ainult suud, sest tema häält polnud kuulda. Tavaliselt mängis kirikuõpetaja naine proua Daunt orelit ja see oli peaaegu niisama hull kui Elspethi klaverimäng, aga täna, kui proua Daunt oli haiglane, mängis nende naaber, põrsanäoline härra Rowe kaunilt viiulit. Kitty tundis leedi Rowan-Hamptoni lõhnaõli lõhna, see oli lilleline ja väga magus, võib-olla tuberoos, ja Kitty otsustas, et kui ta suureks saab, tahab ta just tema moodi olla. Loomulikult ei tahtnud ta endale sellist vana paksu abikaasat nagu söör Ronald, kes oli kohalik jahipealik, igavene lärmakas tüütus ja purjuspäi tülinorija – СКАЧАТЬ