Pärand. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuuletus kärmelt ja kirus ennast mõtlematuse eest. Ta ei ole põrmugi parem kui too eakas politseinik, ehkki vähemalt tema hingeõhk pole nii vänge. Patoloog vedas kaitseülikonda selga, tema abiline aga hakkas sellal Elísat iga nurga alt pildistama. Valgusesähvatused pimestasid neid seni, kuni silmad sellega harjusid. Ohvriga ühele poole jõudnud, pööras piltnik tähelepanu ruumi ülejäänud osale ning sealhulgas ka seintele ja põrandale. Ta kadus voodialuse pildistamiseks kooku tõmbudes vaateväljalt, kuid kargas siis otsekohe püsti, näost valge nagu paber. „Ah sa pask!” Ta vehkis käega põranda poole. „Seal all on üks laps.”

      Huldar tormas patoloogi korraldusi unustades tuppa. Ta tõstis valge lina allarippuva serva üles ja kõõritas voodi alla. Seal lebas kerratõmbunult väike öösärgis tüdrukuke, kelle silmad olid kõvasti kinni pigistatud, lõug rinnale surutud ja käed kõrvadele litsutud. Huldari määratuks kergenduseks see kõhn keha liigutas ennast. See pidi olema Elísa ja Sigvaldi tütar. Seesama tüdruk, keda leida püüdes nad praegu põhjalikult ümbruskonda läbi kammisid. See tuba oli neil senimaani veel läbi otsimata, sest nad kartsid kuriteopaiga uurimist segada. Kellelegi ei olnud pähegi tulnud, et laps ei tule peidust välja ka siis, kui hüütakse tema nime ja on ilmne, et on saabunud politsei.

      Huldar ei jõudnud veel suudki avada, kui veel üks töörühma liige hõikas koridorist: „Me leidsime köögist midagi, mida sa pead nägema.”

      Ta ei osanud endale ette kujutada, et miski võiks olla veel tähtsam kui see laps voodi all. Köök võis oodata.

      3. peatükk

      Toakärbes peksles vastu väikest akent kõrgel keldrilae all. Tema jõud oli raugemas, sumin ja kopsatused vastu klaasi vaibusid tasapisi, kärbse võitlus oli peaaegu lõppenud. Taevas teab, miks too kärbes tahtis nii meeletult õue pääseda, et selle nimel pidi ohverdama oma elu. Aeda kattis põõsaluustikega ümbritsetud lumevaip. Kärbsel poleks seal olnud vähimatki võimalust ellu jääda. Siin, keldris oli vähemalt soe. Ometigi jätkas ta visalt ega hoolinud põrmugi teiste kärbeste laipadest, mis risustasid aknalauda pärast ebaõnnestunud katseid sedasama teed pidi minema pääseda. Küllap oli käes aeg aknalaud ära puhastada. Karl otsustas oodata puhastamisega seni, kuni seegi kärbes on oma langenud kamraadidega liitunud, sest muidu peaks ta ju koristamist kordama, tolmulapi kättevõtmine polnud aga tege-likult tema lemmiktegevus.

      Tal oli vaikusega raske kohaneda. Varem poleks ta seda suminat tähelegi pannud. Ta kergitas pilku ja uuris kollaseks tõmbunud laeplaate. Ülemiselt korruselt ei kostnud läbi nende ainsatki heli. Kui kaua ta oli seda igatsenud? Igatsenud või-malust istuda täielikus vaikuses ja keskenduda kuulamisele, ilma et teda ülevalt pidevalt häiritaks. Ilma et ta peaks panema pähe polsterdatud kõrvaklappe, millest tal kõrvad alati valu-tama hakkasid. Nüüd ei olnud teda enam häirimas miski peale tolle kärbse. Tema soovidele oli vastu tuldud. Aga kummalisel kombel ei valmistanud see talle loodetud heameelt. Tema peas ei tõusnud selle tähistamiseks taeva poole ilutulestik. Huultele ei kerkinud rahulolunaeratus. Tegelikult ei olekski see pidanud teda üllatama, sest tema unistustel oli nendel harvadel juhtudel, mil nad teoks said, kombeks osutuda millekski oodatust sootuks erinevaks. Kuid sedapuhku oli ootuste nurjumine ebatavaliselt jõuline, otsekui oleks ta vaikust liiga kaua ihalenud.

      Alates ajast, mil ta teismelisena raadioamatörismi pisiku külge sai, olid lakkamatult tema närve söönud igasugused häirivad pisiasjad. Kõigepealt seadis ta üles lihtsa CB-raadiojaama, millega tavakasutajad said ilma eriloata üksteisega 27 megahertsi sagedusribal ühenduses olla, kuid tema magamistoa õhukesest uksest ei olnud lootagi, et see teda igapäevastest välismüradest isoleeriks. See oli enam-vähem sama kasutu kui ukseava ette riputatud voodilina. Ema ei lubanud tal müravastaseid kõrvaklappe kasutada, nii et ta ei saanud isegi valida, kas ta lepib nende segamistega või naudib valutavate kõrvade hinnaga vaikust ja rahu. Ema oli võtnud pähe, et tausthelisid mitte märgata on tema jaoks ohtlik. Ema luges talle epistlit seoses tulekahjude ja kõikvõimalike muude hädaohtudega, millest ta teada ei saa, kui ei kuule, mis majas sünnib. Iseäranis paljusõnaliselt rääkis ema võimalusest, et mõni murdvaras ta külmavereliselt mõrvab, ilma et tema karjed Karlini jõuaksid. Pole vist tarvis öeldagi, et ükski nendest ilmalõpuennustustest ei saanud teoks peale sissemurdmise novembrikuu keskpaigas. Varas sai kogu nähtud vaeva eest kõigest pool pudelit brändit ja veidi peenraha koridoris kummutil seisnud kausist. Ja kuna ei Karli ega tema ema olnud sellel hetkel kodus, puudus võimalus järele kontrollida, kas sissetungijat oleks keset murdvarguse toimepanemist vallanud ka meeletu tapmiskihk.

      Pärast vanema venna väljakolimist sai Karl keldri endale. Selleks ajaks oli esialgne huvi CB-raadio vastu arenenud edasi tõsiseks raadioharrastuseks ning tema seadmete hulk oli selle tagajärjel kõvasti kasvanud ja need võtsid enda alla palju rohkem ruumi kui too esimene teismelisena hangitud aparaat. Ta oli õppinud selgeks morsetähestiku, sooritanud eksami ja saanud algastme tegevuslitsentsi, mis lubas tal edastada morsetähestikus sõnumeid piiratud sagedusribal ja väikese võimsusega saatjaga. Ajapikku tegi ta eksami ka ammuigatsetud täislitsentsi saamiseks, mis võimaldas tal olla häälsides ning tegutseda teistel sagedustel ja suurema võimusega. Tema pisike magamistuba oli nüüd lõhkemiseni täis selle harrastusega seotud riistu, raamatuid ja toimikuid, nii et Arnari lahkumine oli taeva saadetud võimalus oma varandusega keldrisse kolida. Arnar oli enne kodust minema kolimist hoidnud keldrit ainult enda päralt, et ta saaks seal rahus õppida. See uus asjakorraldus oli märkimisväärne samm edasi, aga ülalt kostev tramburai ajas Karli sellegipoolest marru. Oli hämmastav, kui palju müra suudab üks inimene tekitada. Tusase ja sõnaahtra Arnariga, kes oli pidevalt ninapidi õpikutes, polnud kunagi mingit häda, emaga olid aga lood teistsugused. Ta näis olevat võimetu paigal püsima ja sõelus midagi viies või sättides lakkamatult tubade vahet. Kui ta jäigi mingiks ajaks ühte kohta pidama, siis üksnes selleks, et telefoniga rääkida, ja see ei vähendanud mürataset küll kuidagiviisi.

      Ema kohalolekut saatnud helid olid sama maalähedased kui tema muugi eksistents – põrandalaudade kriuksumine ja sööginõude kolin köögivalamus, kui ta neid käsitsi pesi, selle asemel et kasutada nõudepesumasinat, mille kohta ta rõhutas, et seda tuleb hoida eriliste sündmuste jaoks. Iidvanade ja kergesti ununevate Islandi poplaulude katked. Metallvarraste klõbin – need olid innukalt tegevuses rõivaste kudumisega, mida keegi ei tahtnud. Lõputud pärimised ülemiselt trepiotsalt, kas ta ei soovi midagi süüa või juua. Iseäranis tüütu oli see sellepärast, et Karl oli ju – jumal hoidku – juba vanem kui kahekümnene ja vaevalt et nälga suremas. Või janust hinge heitmas. Ehkki ei saanud eitada, et ta polnud söönud ühtki korralikku kõhutäit rohkem kui kolme kuu jooksul ehk pärast seda, kui tegi lõpu peieroogade ülejäägile. Sedaviisi jätkates peab ta eraldama raha lühema püksirihma ostmisele. Ta oli hakanud juba mõnda aega tagasi kasutama kõige seespoolsemat auku, kuid püksid olid jälle lõdvalt ümber vöökoha ning lohisesid mööda maad nagu mõnel teismelisel poisiklutil, kes saadab õhtuid mööda nende kandi pisikeses ostukeskuses tolgendades. Ta oli esimest korda elus tahtmatult moeteadlikuks muutunud.

      Sumin katkes ja ta kuulis ainult iseenda hingamist. Piisavalt kõrvu teritades oleks ta kuulnud ka oma südame tuksumist. Ta oli taas kord üllatunud sellest, kui vähe heameelt see pikalt igatsetud rahu talle tõi. Tegelikult tundis ta nendest emaga seotud helidest puudust. Võib-olla vaevas teda südametunnistus, sest ema surm oli olnud üsnagi ootamatu. Emal jäi kolm kuud puudu seitsmekümnendast sünnipäevast, mida ta oli kavatsenud tähistada kohvipeoga – ta oli seda pidu juba ilmatu kaua aega ette kavandanud, ilma et Karl oleks sellele just erilise innuga kaasa elanud. Kui Karl oleks teadnud, mis juhtub, oleks ta vähemalt teeselnud huvi nende koogiretseptide vastu, mida ema alailma ajalehtedest välja lõikas ja mille kohta ta Karli arvamust küsis. Tagantjärele mõeldes oleks Karl pidanud taipama, et miski on valesti. Ema oli juba mõnda aega olnud tõbisevõitu, ehkki küll mitte nii, et see oleks häirekellad helisema pannud. Siis aga ei suutnud ta ühel päeval enam peaaegu püstigi seista ja läks alles seejärel arsti juurde. Arst suunas ema uuringutele ja ta tuli koju uudisega, et tema kehas on ennast sisse seadnud pahaloomuline kasvaja. Ta püüdis küll asju tegelikust paremana СКАЧАТЬ