Pärand. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oletada, et neil on „normaalne” isa. Mitte ainult vanemal vennal, vaid kõigil.”

      Keegi ei lausunud sõnagi. Kõik teadsid seda lugu. Teadsid lastest ja nende emast. Nende vanaisast ja sellest kirjeldamatust kuriteost, mille toimepanemises oma tütre suhtes teda kahtlustati. Nüüd oli kolme väikese armistatud hingega lapse saatus nende kätes. Mida nad pidid ette võtma?

      „Kuidas on lood isaga, tolle Thorgeiriga?” Neiu katkestas vaikuse. „Kas on mingisugune võimalus, et ta muudab meelt?”

      „Me oleme igat moodi katset teinud. Ta ei saa ega taha võtta omaenda poegagi, rääkimata juba kõigist kolmest. Ta ei ole poisiga kokku puutunud ega tea kindlalt isegi seda, kas ta on isa. Tema jutu järgi nõustus ta poisile oma nime andma seepärast, et tal oli olnud tolle emaga üürike armulugu, kuid ta polnud kunagi olnud veendunud, et naine ei maga veel kellegagi. Kui me talle survet avaldame, et ta vastutuse poja pärast enda peale võtaks, nõuab ta isaduse testi. See tekitab viivituse ja sõltumata tulemusest ei ole ta minu meelest just eriti soovitav variant. Kui tuleb välja, et ta ei ole isa, pole poisi lapsendamist mõtet temaga arutadagi. Ja kui ta on isa, siis ei taha ta poissi ikkagi. Kas see oleks tema poja jaoks õnnelik olukord? Ma kahtlen selles väga.” Kohal viibivad mehed vahetasid pilke, ilmutades oletatava isa otsuse suhtes suuremat kaastunnet kui naised, kes hoidsid pilgu maas.

      „See on parim lahendus.” Sedapuhku mees mitte ei vehkinud aruannetega, vaid koputas neile sõrmedega. „Kahjuks ei ole meil ajamasinat, mis räägiks meile, kui hästi nende käsi käima hakkab. Me saame toetuda ainult asjatundjate arvamustele. Tulevased vanemad on kõik läbi kontrollitud ja saanud esmajärgulised soovitused. Minu soovitus on asjale kriips alla tõmmata. Laste andmeid süsteemis muudetakse ja ajapikku vajub nende jube taust unustusse. Kõige parem oleks, kui nad ei saakski kunagi oma minevikust teada, ja lahus olemine aitab neil unustada. Mida varem nad uut elu alustavad, seda parem kõikidele. Kas me oleme kõik sellega nõus?”

      Neiu avas küll suu, kuid mõtles ümber. Teised teatasid pominal oma nõusolekust, otsekui oleksid nad tahtnud neiu uusi võimalikke vastuväiteid maha suruda. Ta pööras pead ja vaatas läbi klaasi kolme pingil istuva lapse poole. Tüdrukuke püüdis tulutult venna käest vabaks rabelda, kuid too hoidis temast veelgi tugevamini kinni, mis paistis talle peaaegu haiget tegevat. Võib-olla nendel asjatundjatel ongi lõppude lõpuks õigus. Neiu pöördus uuesti salgakese poole ja noogutas löödult.

      Ja sellega oligi asi otsustatud.

      Seltskond jagunes laiali, et formaalsused korda ajada. Neiu jäi veel koridori pidama, mistõttu ta oli ainus tunnistaja selle kohta, kuidas lapsed oma uut elu alustasid. Vanast elust ei loobunud nad võitluseta. Iseäranis nooremal poisil läks see rängalt. Ta nuttis ja kisendas, jälgides mööda koridori lastearsti süles eemale viidavat õde. Tüdrukuke vaatas mõttelageda näoga üle arsti õla tema poole ja lehvitas hüvastijätuks käega. Siis läks põrgu lahti. Üks valges kitlis mees oli sunnitud pisikest poissi jõuga kinni hoidma. Kui poiss sai aru, et ta jääb suuremale alla, hääbusid tema karjed nuuksatusteks.

      Neiu ei suutnud pilku sellelt stseenilt lahti rebida.

      Talle tundus, et kuna ta on selle eest osaliselt vastutav, peaks tal olema ka julgust tagajärgedele näkku vaadata. Vanem poiss kujutas endast kübekese võrra vähem südantlõhestavat vaatepilti. Aga ehkki ta ei rabelnud ega karjunud, ütles õudus tema silmis kõik. Neid lapsi ei olnud tõenäoliselt varem keegi üksteisest lahutanud.

      Neiu seisis ainsatki pisarat valamata ja jälgis, kuidas kaks pisikest poissi kaovad sellessamas suunas kui nende õdegi. Kui ta ennast viimaks kohalt liigutas, ei olnud lastest haigla koridorides enam vähimatki märki. Neid ei olnud ka vestibüülis ega väljas pooltühjas parklas.

      Uus elu oli nad jäljetult endasse neelanud.

      2015

      1. peatükk

      Neljapäev

      Elísal kulub viiv või paar aega, et taibata, kus ta viibib. Ta lebab külili, sassis sulgtekk jalgade vahel ja kortsus padi põse all. Toas valitseb pimedus, kuid läbi kardinaprao pilgutab talle ilmaruumi ääretusest silma üks täht. Voodi teisel poolel on tekk sile ja ühtlane ning padi lohkudeta. Ka vaikus on võõras. Kõikidel nendel puhkudel, mil vaikus on sundinud teda närviliselt ärkvel olema, on ta tundnud puudust norskamisest. Nagu ta on tundnud puudust ka oma pidevalt ülekuumenenud abikaasast õhkuvast soojusest, mis sunnib teda magades üht jalga teki alt väljas hoidma.

      Harjumusest on ta ka praegu sellise asendi sisse võtnud ja tal on külm.

      Tekki uuesti peale tõmmates tunneb ta, et jalad on kananahas. See meenutab talle aega, mil Sigvaldi töötab öises vahetuses, ainult et seekord ta ei oota haigutavat, aukus silmadega ja haigla järele lõhnavat meest hommikul koju. Sigvaldi ei tule konverentsilt tagasi enne kui nädala pärast. Elísat eelmisel päeval bussijaamas lahkumiseks suudeldes oli mees kibelnud hüvastijätuga ühele poole saama rohkem kui tema ise. Kui ta Sigvaldit ikka tunneb, siis tuleb too tagasi mõne uue tax-freepoest ostetud habemevee järele lehates ja tema on sunnitud nina magamise ajal küünarnukikõveruses hoidma, kuni viimaks selle lõhnaga harjub.

      Ehkki ta igatseb meest veidi taga, seguneb see tunne heameelega mõttest võimalusele mõned päevad omaette viibida. Heameelega väljavaatest õhtutele, mil ta on televiisoripuldi ainuvaldaja ega ole sunnitud alistuma nõudmistele, mida esitavad tugevama õigusega jalgpallivõistlused. Sellistele õhtutele, mil ta saab ajada läbi näkileivast ja juustust einega ega ole seejärel sunnitud öö läbi kuulama, kuidas mehe kõht koriseb.

      Aga nädalasel puhkusel abikaasast on ka oma halvad küljed. Ta jääb üksinda vastutama nende kolme lapse eest ja tulema üksinda toime kõigega, mida see endaga kaasa toob – neid äratama, voodist välja sikutama, kooli viima ja tagasi tooma, kodutööde tegemisel abistama, nende meelt lahutama, arvuti kasutamisel silma peal hoidma, neid toitma ja vannitama, nende hambaid pesema ja neid magama panema. Margrét tuleb viia kaks korda nädalas balletitundi ning Stefán ja Bárdur karatetreeningusse ja ta ise peab kuni nende ürituste lõppemiseni ise kohal olema. See on üks tema kõige tänamatumaid ülesandeid, sest sunnib teda seisma silmitsi tõsiasjaga, et tema järeltulijad ei ilmuta säärasteks harrastuseks vajalikku annet ega naudi neid, kuigi need ei ole just odavad. Nii palju, kui tema oskab öelda, on lapsed tüdinud, ei tee kunagi midagi teistega üheaegselt ning satuvad alati vaatama valele poole, vahtides õhetavapõskse jahmatusega teisi, kes teevad alati kõike õigesti. Või võib-olla on hoopis vastupidi – võib-olla on tema lapsed ainsad, kes asja õigesti ära tabavad.

      Ta ootab, et lasta uneroidumusel kahaneda, ja tajub äratuskella kiirgusrohelist kuma öölauakesel. Tavaliselt alustab ta päeva äratuskella vihkamisest, kuid täna ei tunne ta tavalist igatsust seda teise toaseina virutada, sest helendavad numbrid näitavad, et tal on veel mitu tundi aega magada. Väsinud aju keeldub arvutamast, kui palju nimelt. Teda kiusab üks tähtsam küsimus – miks ta üles ärkas?

      Elísa keerab teisele küljele, et kella fluorestsentskuma talle näkku ei paistaks, ent peab suruma alla karjatuse, kui tema pilk märkab voodi kõrval seisvat tumedat inimkuju. Aga see on ju kõigest tema esimene laps, tütar Margrét, kes on teiste lastega võrreldes alati pisut teist jalga käinud. Margrét ei ole kunagi päris õnnelik. Nii et see ta siis üles ajaski.

      „Margrét, kullake, miks sa ei maga?” küsib ta kähiseva häälega ja vaatab küsivalt lapse silmadesse. Need paistavad selles hämaruses mustad. Kahvatut nägu raamiv kähar juuksepahmakas on kohevil.

      Laps ronib üle sileda teki Elísa kõrvale. Ta kummardub ning sosistab oma kuuma hingeõhuga ema kõrva kõdistades ja kergelt hambapasta järele lõhnates. „Majas on üks mees.”

      Elísa СКАЧАТЬ