Pärand. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks Karl olnud paremini ette hoiatatud ja saanud ema paremini kohelda. Oleks teda sagedamini külastanud ning viinud talle rohkem šokolaadi ja lilli. Kui nüüd meenutama hakata, siis see hale kimp, mille ta ühel oma viimastest külaskäikudest kohalikust supermarketist kaasa kahmas, oli häbiasi. Isegi tema ise ei oleks surres seda endale silme ette tahtnud.

      Sellegipoolest ei käitunud Karl siiski halvemini kui Arnar, kes ei vaevunud isegi Islandile tulema, et ema surivoodi kõrval seista. Karl pidi kõik ise ära tegema – klaarima need asjad, mille kohta ema nii visalt nõudis, et need tuleb korda ajada, tagastama igasuguse pahna, mille ta oli laenuks võtnud, panema posti ema hüvastijätukirjad ja hankima ülevaate tema rahaasjadest, et päranditombu detailidest aru saada. Kõiki neid tegi Karl vastumeelselt. Ta vantsis ühe kirjaga teise järel postkontorisse ning koputas lugematutele ustele ja andis nende taga elanud inimestele üle mitmesuguseid kööginõusid, raamatuid ja DVD-plaate. Karl kahtlustas talle heidetud jahmunud pilkude põhjal, et ema kasutas seda kui vahendit, mille abil teatada sõpradele ja sugulastele, et ta on surma lävel. Nii ei pidanud ta seda ise tegema. Oi ei, see oli Karli töö. Ja muidugi suurendas see tunduvalt ohtu langeda vastukülaskäikude ohvriks – või nii ta vähemalt tollal arvas –, mis muutis kohustuse säherdust tööd teha tema jaoks veelgi vastumeelsemaks. Nüüd aga soovis ta, et oleks suhtunud ema viimaste soovide täitmisse suuremeelsemalt.

      Ta oleks ennast praegu kahtlemata paremini tundnud, kui oleks nende väheste viimaste nädalate jooksul iseenda soovid tahaplaanile tõrjunud. Kui ta oleks ema asju ajanud ja ülejäänud aja tema voodi kõrval istunud. Sest hoolimata kõikidest nendest ema sõnumitest käis neil väga vähe külalisi.

      Kui aus olla, siis ta tegelikult kahtles, kas ta oleks isegi pikema ettehoiatuse puhul palju paremini käitunud. Mida oleks ta osanud öelda? Millised sõnad oleksid olnud kohased selleks, et selgitada kellelegi, et sa armastasid teda tõesti, kuigi käitusid aastaid nii, et see viitas vastupidisele? Kas ema poleks seepeale talle hoopiski haigevoodilt umbusklikult vastu vaadanud ja tuletanud meelde kõiki neid kordi, mil Karl teda häbenes või keeldus ennast tema seltsis näitamast?

      Enne kuueseks saamist ei adunud ta kordagi, et tema perekond erineb kuidagiviisi teiste inimeste perekondadest. Talle ei tulnud pähe, et tema ema on ebatavaliselt vana ja pildilt puudub täielikult isa. Mõistmine tabas teda nagu jääkülm laine. Kõik algas süütust küsimusest – kas see on tema vanaema? –, millele järgnes piinlik naerukihin, kui ta vastas, et ei, see on tema ema. See arenes kiiresti edasi narritamiseks. Arenes lõpututeks variatsioonideks teemal, et tema ema on tegelikult vanaema ja et tal ei olegi isa. Laste sõnad tekitasid sügava haava, mida pidevalt jälle lahti rebiti ja mis tegelikult ei paranenudki kunagi. Loo veider osa seisnes selles, et teised lapsed ei saanudki aru, kui väga see talle haiget teeb. Nad ei taibanud iial, et temale ei ole see sugugi nii naljakas nagu neile – või vähemalt jäi Karlile selline mulje.

      On kummaline, kuidas üksainus vahejuhtum võib su elu untsu keerata ja suunata kursile, millelt ta enam kunagi kõrvale ei pööra. Teiste laste pilked esimesel koolipäeval andsid tooni tema tulevastele suhetele nendega. Ta ei olnud mitte kunagi üleüldine lemmik. Kaasõpilased suhtusid temasse ükskõikselt. Ta jäi kogu kooliajaks õelamate laste radarile, aga teda ei türanniseeritud ja ta oli selle eest tänulik. Kaheksa aastat varem suurel määral samasugused asjad läbi teinud Arnaril ei olnud väikevennale mingisugust nõu anda. Või vähemalt ei olnud huvi oma nõuandeid Karliga jagada. Pealegi oli nende olukord erinev – Arnar ei olnud kunagi vargsi ringi hiilinud, vaid tema kõndis sirge seljaga nagu inimene, kelle käes on võim, oli see illusioon siis kui tahes õõnes. Tema hoiak oli ilmselt provotseeriv, kuid teised lapsed jätsid ta rahule, ehkki tema sõbraks saada poleks nagunii tahtnud just kuigi paljud. Karl kahtlustas, et nad tajusid juba siis asjaolu, mille avastamisele kulus temal endal mitu aastat, ehk seda, et Arnar ei ole selline nagu teised inimesed, nii et on parem ta rahule jätta. Niisugune asjakorraldus sobis mõlemale vennale – Arnari vajadus kontakti järele teiste inimestega oli väga piiratud ja Karli meelest oli ta igav kaaslane.

      Üleminek keskkooli ja uus keskkond ei muutnud Karli eksistentsis suurt midagi. Ta jätkas oma üksildase vao kündmist. Tuttavaid tekkis talle vähe ja seltskondlikes üritustes osales ta harva. Hirmust osutuda kõrvalejäetuks harilikult piisas, et teda kodus hoida. Kurval kombel ei osanud ta selle tagajärjel tekkinud vaba aega õigesti kasutada. Lõpueksamid sooritas ta küllaltki heade hinnetega, ent tema keskmine ei ulatunud Arnari saavutatud tipptulemustele ligilähedalegi. Pärast seda laskis ta ühel aastal niisama tühjalt raisku minna. Selle asemel et sõita koos klassikaaslastega Aasia-reisile, jäi ta koju, lõi luuslanki ja tegi näo, et peab innukalt aru oma tuleviku üle. Suutmata viimaks oma jõudeelu ema ees õigustada, pani ta ennast ülikoolis kirja keemia erialale ja alustas kõrgema hariduse omandamist, jäädes kursusel ikka veel üksildase kõrvalseisja rolli. Ta polnud kordagi elanud väljaspool kodu ega kordagi tüdrukut omanud ja sõpru oli tal senimaani väga vähe. Suurem osa nendest inimestest, kellega ta läbi käis, jäid kusagile tuttava ja täiesti võõra vahepeale. Oli siiski kaks erandit – Halli ja Börkur. Nad polnud täpselt need, keda ta oleks tahtnud oma sõbraks ideaalmaailmas, kuid kerjus ei saa olla nõudlik.

      Enamasti rahuldas ta oma vajaduse inimliku kontakti järele raadio kaudu. Sedalaadi suhtlemine oli tema jaoks enamvähem sobilik, kuigi asjassepühendamatud oleksid seda arvatavasti pidanud kaugeks ja ebaisikuliseks. Sa räägid ja sa saad vastuse. Ja kui Karlil ei olnud tuju rääkida, siis ta kuulas või edastas midagi morsetähestikus.

      Tema tähelepanu köitis teretulnud ragin vastuvõtjast. Karl pani kõrvaklapid pähe ja toetas sõrmed hellalt peenhäälestusnupule. Ta uuris samal ajal oma töölaua kohal olevat seina. See oli kaetud aastate jooksul kogunenud ja raamitud QSL kaartidega. Need tõendasid, et ta on olnud ühenduses teiste raadioamatööridega maailma kaugetes kantides, mida ta kunagi isiklikult ei külasta. Sellele aukohale siin paigutati ainult need kaardid, mille üle ta õige rohkem uhkust tundis. Ülejäänuid hoidis ta sahtlis. Ta polnud juba ammuaegu vaevunud paluma kinnitust QSL kaardiga, sest nüüdseks oli ta pidanud sidet harrastusradistidega suuremast osast riikidest ning mõnest uuest piirkonnast pärit saatjale sattus ta harva. Viimast korda jahtis ta aktiivselt kaarte ühe võistluse ajal, kus tuli viia ettenähtud aja jooksul läbi võimalikult palju sideseansse. Sellest oli nüüdseks möödas poolteist aastat. Kuigi sääraseid võistlusi peeti senimaani, ei võtnud ta enam vaevaks nendes osaleda.

      Tal polnud tahtmist endale tunnistada, et põhjuseks oli asjaolu, et ta ei võitnud kunagi. Ei jõudnud kordagi isegi võidu lähedale. Koguni võistkondlikel võistlustel näis, et ta toob endaga kaasa ebaõnne, ja teised raadioamatöörid pidid seda paratamatult tähele panema. Varsti sai temast nagu koolis rahvastepalli mängideski kõige viimane inimene, kes mõnda võistkonda valiti. Tõrjutus tegi haiget sama palju kui kooliski, kuid ta ei näidanud seda välja. Ta ei teadnud, miks ei näidanud, sest ta saavutas oma uhkusega üksnes seda, et teiste süütunne tema kõrvalejätmise pärast vähenes. Pahane lahkumine oleks tõenäoliselt olnud parem poliitika, ent nüüd oli juba hilja.

      Karl kummardus mikrofoni poole. „Charlie Quebec Delta X-ray, siin Tango Foxtrot kolm Kilo Papa kuuldel.” Kood CQDX andis mõista, et ta tahab astuda ühendusse raadioamatööridega teistes riikides, TF3KP oli aga tema kutsung – TF tähendas Islandit, 3 Reykjavíki piirkonda ja KP Karl Péturssoni. Mitte et ta oleks sellele isanimele tegelikult pretendeerinud – Pétur oli olnud tema emapoolne vanaisa. Ta oli adopteeritud ega olnud iial oma päris vanemate nimesid teadnud. Ilmselt polnud nende lugu õnnelik ja ema oli seisukohal, et minevikku pole mõistlik üles tuhnida. Kui teda tohtis uskuda, olid mõlemad vanemad surnud, nii et polnud mingit mõtet hakata nende jälgi ajama. Talle oli lapsepõlves kiiresti selgeks saanud, et küsimused tema bioloogiliste vanemate kohta ei ole teretulnud ega vii kuhugi. Nõnda siis Karl lõpetaski küsimuste esitamise. Ta lakkas neile üldse mõtlemast. Sootuks teisiti olid lood Arnariga, kes ei katkestanud küsimist kunagi. Ka tema oli lapsendatud ja ehkki vennad kandsid üht ja sedasama isanime, ei olnud nad omavahel sugulased rohkem kui kaks juhtumisi bussis kõrvuti istuma sattunud võõrast. Nad olid erineva välimuse ja erinevate СКАЧАТЬ